Olavi Akkermann

Väravpallurist spordimetoodikuks

Sündinud olen 10. mail 1953. aastal Valgas. Pärast Valga Keskkooli lõpetamist õppisin Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas käsipalli erialal, mille lõpetasin 1975. aastal.

Esimesed kokkupuuted spordiga on meeles pioneerilaagrist, kus jooksin ja viskasin palli ja tegin teisigi alasid. Pioneerilaagri diplomid on mul 1963. aastast, olin siis kümneaastane.

TSIKist puksiti välja

Esimene spordiala, millega kooliajal tõsisemalt tegelesin, oli vehklemine. Olin siis 11-12 aastane. Treeneriks oli Raimond Kull. Olin paar kuud trennis käinud, kui oli esimene võistlus – koolinoorte spartakiaad. Mäletan, et ära võitis seal Boris Joffe, tuli koolinoorte meistriks. Mina sain ühe kaotuse kätte ja oligi koju minek.

Tegelesin vehklemisega paar aastat. Raimond Kull lahkus koolist ja siis vahepeal treeningtegevust ei olnud, sai niisama sporti tehtud. Siis tuli aga kooli kehalise kasvatuse õpetajaks Ülo Mere ja hakkasime Valgas väravpalli tegema. Tollel ajal ei olnud mitte käsipall, vaid väravpall. Väravpalli mängiti kuni 1990. aastani, kui moodustati Eesti Käsipalliliit ning väravpallist sai käsipall.

Ülo Mere eestvedamisel oli Valga kõva käsipalli kants. Valga poistega võitsime kahel korral, 1970. ja 1971. aastal esikoha koolinoorte spartakiaadil. Olin väravavaht ja nii mõnigi kord nimetati turniiri parimaks väravavahiks. Valga meeskonnas ja Eesti noortekoondises mängisin käsipalli aastatel 1968 -1971.

Sai käidud ka koolinoorte üleliidulisel spartakiaadil Jerevanis. Noortekoondise ajast on meeles pingeline mäng Kalevi spordihallis Ungariga ja Saksamaal sai ka mängimas käidud. Tallinnast rongiga Moskvasse, sealt rongiga Berliini. Olime Saksamaal kolm nädalat.

Vahepeal jõudsin pool aastat ka TSIKis õppida. Eesti väravpalli noortekoondis võeti kokku ning õppimine ja treeningud jätkusid meil siis TSIKis. Klassijuhataja ning matemaatika ja füüsika õpetaja oli TSIKi asutaja ja võrkpallitreener Raimund Pundi. Temal oli esikohal ikka võrkpall ja meie hakkasime oma väravpalliga seal tema plaane nagu segama. Olime noortekoondisega ikkagi tasemel tegijad, Eesti meistrivõistlustel arvestatavad vastased täiskasvanute koondisele. Raimund Pundile see asi ei meeldinud, ei raatsinud rahaliselt väravpalli toetada ning hakkas meie väravpallureid tasapisi TSIKist välja puksima. Pidin minagi siis Valga kooli tagasi tulema ja lõpetasin seal keskkooli.

Kui 1971. aastal ülikooli läksin, hakkasin mängima TRÜ käsipallimeeskonnas. Ülikooli käsipallimeeskonnaga tulime Baltimaade üliõpilasmängude meistriks. Eesti käsipalli koondisega mitmel korral Balti meistrivõistluste võitjaks.

Sporditöö Elva EPTs

Pärast kehakultuuriteaduskonna lõpetamist 1975. aastal sain spordimetoodiku koha Elva EPTs. Palk oli 96 rubla kuus. Kui viis aastat tööl olid, said 105 rubla ja kui kümme aastat sellel alal töötatud, said 115 rubla kuus. Kui ametisse asusin, tegutses seal edukalt ka käsipallimeeskond, kus mängisid Rein Abel, Ivar Olševski, Udo Mandre, Olev Roomets, Endel Pärn, Udo Valdner, Raivo Raudsik ja mina hakkasin seal siis väravavahiks. Mängisime käsipalli teises liigas veel kolm-neli aastat.

Enne mind oli spordimetoodikuks Aleksander Keerov ja EPTs edenes spordielu väga tegusalt. Üks aktiivseid sporditegelasi ja organiseerijaid EPTs oli Ivar Olševski ning ka tolleaegne ametiühingukomitee esimees Vaino Laut. Asutuse juhtkond oli väga sporti soosiv ja toetas igati. Tookord pidi oskama targasti kombineerida, kui sporditegevuse jaoks rahasid vaja oli.

Spordiinventari hankimisega oli lugu nii, et nii palju kui ise kuskilt inventari välja ajada oskasid. Mul oli hästi – ülikoolikaaslane Lembit Toru oli spordiühingu Jõud Tartu rajoonikomitee esimees ja käsipallur Rein Härmoja Tartu Rajooni Spordikomitees. Tartu Rajooni Spordikomitee juhi Endla Peetsiga olid ka head suhted. Sain suuski, lauatennise ja koroona lauad ning muud vajalikku inventari.

Nagu tollel ajal kombeks, oli ka Elva EPT nimekirjas tegevsportlasi, kes tegelikult asutuses tööl ei käinud. Minu ajal oli suusahüppaja ja kahevõistleja Rain Pärn, jahilaskja Jaak Volmer. Tegevsportlased olid asutuse nimekirjas ja need kohapunktid, mis nad võistlustelt korjasid, läksid siis selle asutuse arvesse spartakiaadidel.

Meie kõvad murdmaasuusatajad Matti Mallo ja Kalev Pulla käisid aga ametlikult ka maaparanduses tööl. Elva EPT stipendiaadiks oli ka kahevõistleja Ago Markvardt, kelle sporditegevust juhataja Valdur Born igati toetas.

Lisaks linna võistlustele ja spartakiaadidele osalesid EPT töötajad üsna suure entusiasmiga ka asutuse jaoskondadevahelistel võistlustel, kus konkurentide edestamisel oli iga teenitud punkt hinnas. Olgu siis males, kabes mälumängus või lauatennises, suusatamises, reesõidus, kergejõustikus, võrkpallis.

Väga populaarsed ja rahvarohked olid alati traditsioonilised Elva EPT suvepäevad, kuhu tuldi spordis mõõtu võtma ja aktiivselt puhkama koos perekondadega.

Meil oli välja kujunenud selline spordihuviliste seltskond, kes olid alati platsis ja nõus võistlustele tulema, kui vaja. Tulid mõnuga tegema. Elva EPTs olid tugevad võrkpallinaiskond ja -meeskond ning võrkpallurid osalesid hea meelega ka teistel aladel, kui aga võistlema kutsuti.

Mainimata ei saa jätta meie orienteerujate-peresid, kes lisaks headele tulemustele orienteerumises osalesid aktiivselt ka teistel aladel. Orienteerumise grand old man ja suusataja Endel Remmet ning tema abikaasa, spordientusiast Virve Remmet. Kabes, males ja koroonas kibe käsi Miia Kitsnik ning maletaja ja mälumängur Endel Kitsnik. Kauaaegne Elva EPT võrkapllivõistkonna kapten Tiiu Karp ning jooksumees ja mägimatkaja Paavo Karp.

Põllumajanduskoondiste vabariiklikel spartakiaadidel saavutasime alati auhinnakohti nii suvealadel kui suusatamises. Võrkpallimeeskond ja -naiskond olid arvestatavad vastased parimate heitluses. Ühel aastal õnnestus Elva EPT meeskonnal ka esikoht võita. Kõige tugevam meie süsteemis, eriti talispartakiaadidel, oli Tamsalu EPT, kus tookord oli juhatajaks suur suusaspordi toetaja Ants Arukuusk. Võimas ettevõte sai endale lubada hulgaliselt tegevsportlasi-stipendiaate. Tamsalu EPT all võistles tookord Eesti suusaparemik.

Mõttetu paberimajandus

Sporditegevuse ja võistluste organiseerimine, läbiviimine ja mõnikord ka päris keeruline rahva kokkuajamine olid lausa töörõõm selle kõrval, mida nõudis tolleaegne paberimajandus. Paberimäärimist oli nii palju et…. Normid olid ees. Järgusportlaste näitamiseks tuli koostada nimekiri. Näiteks iga kuu pidid ette valmistama kolmanda järgu sportlasi 20, teise järgu sportlasi 20 ja nii edasi.

Lisaks VTK normide täitmise arvepidamine. Mina ei käinud surnuaial vajaliku inimeste arvuga nimekirja kokku saamiseks hauaplaatidelt nimesid üles kirjutamas, aga üks Tartu spordimetoodik oli seda teinud. Nii, et ühe surnuaia kadunukesed täitsid sellega VTK normid. Väga nutikas! Aasta lõpus pidime spordiühingule Jõud esitama aasta aruande ettenähtud järgusportlaste ja VTK normide täitmise kohta. Paberil pidid kõik korda ajama. Ega nii palju kui paber kannatas, nii siis tehti. Kogu see hull dokumentatsioon oli tegelikult üks suur absurd. Ajaraisk ja pahameelt tekitav naljanumber.

Reesõit on ränk ala

Tõsiseks tööks oli spordisündmuste korraldamine ja läbiviimine. Vabariiklikud, Tartu rajooni ning kohalikud spartakiaadid ja võistlused. Muu hulgas korraldas Elva EPT 1980ndatel aastatel ka Elva lahtiseid meistrivõistlusi jäärajasõidus sõiduautodele, mille üheks eestvedajaks oli EPT võrkpallimeeskonna ründemängija Urmas Saar. Urmas Saar sõitis mõnda aega koos Lehar Linnoga ka autorallit, oli kaardilugejaks.

Asutuste-majanditevahelised võistlused tegime koostöös teiste asutuste spordientusiastidega. Ja tol ajal oli Elvas ju Richard Anton aktiivne sporditegelane, kes need võistlused ja spartakiaadid kõik käima vedas ja rahva kokku ajas. Tema pani mindki kuuli tõukama ja ketast heitma ja… No eks ma pidin ka ikka osalema. Tegin võistlustel mitmetel aladel kaasa, rohkem aga võrkpallis. Toksisin ka lauatennist ja koroonat. Kõige hullemaks alaks, kus osalesin, oli reesõit talimängudel. Ränk ala. Allasõit on ju tore küll, aga see ree üles mäkke tagasi vedamine. Joostes rege mäkke üles vedada – see on päris õudne. Reesõidu võistlus on olnud Kulbilohus kruusaaugu järsul nõlval ja Kirde tänava mäest on rege üles punnitatud. Rängad tõusud.

Richard Antoniga saime hästi läbi, tema oli üks kõige haruldasemaid mehi siin Elva linnas. Elvas on kuulsamatele inimetstele nüüd pingid pandud, kuid miks ei ole seda veel Richardile pandud? Tema oli ju Elva spordihing! Kes see teine hull oleks neid spordivõistlusi korraldanud, rahvast kokku ajanud ja mitukümmend aastat seda uisurada teinud.

Elva esimene tervisespordirada

1980ndate aastate keskel algas Eestis terviseradade ehitamise kampaania ja võtsin ka siis selle rajamise ette. Ehitasime terviseraja Arbimäe metsa nõlvale, kus maastik oli selleks sobiv. Töökojas keevitati metalltorud kokku, valmistasime redelid ja muu vajaliku inventari. Poistega panime üles. Rajal oli kuue meetri pikkune rippes kätega edasimineku redel, painutuspingid ning kahesugused tõstmise palgid ja ka postid, kus tuli sik-sakis joosta. Rada oli populaarne, rahvas käis ja seda kasutati päris aktiivselt. Minu teada oli see esimene selletaoline tervisespordirada Elvas.

Praegune tegevus ja sport

Tegelen kalaspordiga. Kalapüük on kogu elu olnud minu suur hobi. Kui spordimetoodik olin, siis olid kalapüügivõistlused alati ka spordivõistluste kavas. EPT suvemängudel ja nelikkohtumistel (Elva – Põltsamaa – Nuia – Jõgeva ja Elva – Põlva – Valga – Võru põllumajanduskoondiste võistlused).

Kalal hakkasin koos isaga käima viieaastaselt Valgas ja Koiva jõel. Väga ilusad mälestused on tollest ajast. Pangitäite kaupa püüdsin viidikaid. Olen ka Norras käinud kala püüdmas. Sõbrad kutsusid. Seal on kala palju ja kalad on suured. No Eestis on ka suuri kalu. Mõni ikka on, kui kätte saad. Minu kõige kaalukam saak on olnud 8,5 kilone haug. Emajõest õngitsesin 2000. aastal käsiõngega välja üle kahe kilo kaalunud hõbekogre. Kala kaalus 2,055 kilo, oli 42 sentimeetrit pikk ja oli tol korral väljapüütud hõbekogre suuruserekord Eestis.

Tugitoolispordiga on mul ka väga hästi, kogu aeg vaatan telesporti. Korvpall, võrkpall, käsipall. Eesti omadele elan kaasa. On sõpru-treenereid, kelle võistkonnad mängivad ja neid vaatan kogu aeg.

Elva spordielu pole ma viimasel ajal järjepidevalt jälginud. Elvas on nüüd suured saalid, kõvad treenerid ja kõvad klubid. Spordi järjepidev edenemine on tagatud. Elva on saanud Euroopa spordipealinna tiitli, linnale on tuntust toonud kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe, laskesuusatajad, kahevõistlejad Ago Markvardt ja Kristjan Ilves ning paljud teisedki sportlased, samuti autoralli. Kuulsusrikas spordilinn, pole midagi öelda!