Noella-Madleen Pärn

Professionaalne sport on parim vahend enesekasvatuses

Olen sündinud 20. aprillil 1996. aastal Tartus, kasvanud üles Elvas. Koolis käisin 2003 – 2015 Elva Gümnaasiumis.

Spordipisiku sain külge praktiliselt kohe pärast sündi, kuna terve minu pere – ema, isa ning vend olid nooruspõlves sportlased. Arvatavasti minu kõige suuremaks mõjutajaks on olnud siiski minu ema Airi, kes oli toona ning siiani spordiklubi juhataja ja treener, ning kes võttis mind juba esimestest eluaastatest tööle kaasa. Niisiis möödus minu lapsepõlv igapäevaselt spordisaalis. Kahe-kolmeaastasena hakkasin ema käe all tegelema võimlemisega. Teises klassis jätkasin treeninguid Tartus Võimlemisklubis Janika, kus treenisin kokku kümme aastat ning saavutasin selle aja jooksul häid tulemusi. Ma ei ütleks, et olin kohe algusest peale eriliselt andekas, kuid suure töötahte ja pühendumisega jõudsin lõpuks meistriklassi.

Võimlemise kõrvalt olen lühikest aega käinud ka tennise trennis ja kergejõustikus, kuid kõige südamelähedasemaks jäi ikka võimlemine.

Pere toel ja kooli loal Kanadasse treenima

Perekond on olnud vaieldamatult suurimaks eeskujuks ja toetajaks minu sportlaskarjääris. Vend Illimar oli Eesti üks parimaid suusahüppajaid, kes treenis ja võistles enamasti välismaal. Tema eeskujul seadsin endalegi sportlikke eesmärke ning pingutasin nende nimel. Noore sportlasena unistasin mööda maailma reisimisest ja rahvusvahelistel võistlustel osalemisest, mis ka hiljem täitusid, eriti tänu vanemate abile.

Minu vanemad on alati leidnud vahendeid, kuidas mind ja mu venda spordis toetada, kuna nende soov on olnud pakkuda lastele võimalikult palju kogemusi võistlemise ja reisimise teel üle maailma. Ei saa mainimata jätta minu kõige viimast hooaega Kanadas Torontos, mis sai teoks ainult tänu minu vanemate rahalisele toetusele. Selle üle olen ma neile väga tänulik!

Torontosse läksin üheks hooajaks elama ja treenima 17-aastaselt koos Janika Mölderi ja tema perega. Janikat kutsuti sellel ajal appi võimlemisklubile Kalev Estienne, kelle juhatajaks on siiani väliseestlasest Toronto võimlemise grand old lady Evelyn Koop. Suurlinnas omapäi elamine ja treenimine andsid mulle eluks unustamatu kogemuse. Kõige meeldejäävamateks olid tookord Torontos möllanud külmatormid, tundidepikkused seiklused võõras linnas, meeletud liiklusummikud ning loomulikult hoopis teistsugune ühiskond ja treeningkultuur.

Kui näiteks Eestis pidid kõik olema alati treeningul kohal täpselt või isegi varem, siis seal ei peetud kokkulepitud kellaaegadest eriti kunagi kinni. Ka treeningriietusele ja soengutele ei pööratud nii suurt tähelepanu kui Eestis. Sellegi poolest oli meie rühmvõimlemise 2013/2014 hooaeg väga edukas ja tiimi koosseis tugev, saavutades ajalooliselt kõrgeid kohti nii maailmameistrivõistlustel kui ka Nelja Kontinendi Meistrivõistlustel. Hooaja lõpuks olime oma rahvusvahelise tiimiga niivõrd kokku kasvanud, et pärast viimast võistlust Moskvas maailmameistrivõistlustel oli väga raske koju tagasi sõita.

Elva jääb mulle alatiseks südamesse oma sooja toetuse ja kaasaelamisega minu sportlaskarjäärile. Gümnaasiumis pidin tihti võistluste tõttu koolist puuduma, kuid sellest ei tulnud kunagi probleemi, pigem vastupidi. Peale igat võistlusreisi ootas mind armas vastuvõtt õpetajate ja klassikaaslaste poolt, kusjuures alati oli tunda nende siirast huvi minu tegemiste vastu. Erilist toetust pakkus kool mulle 11. klassis, mille veetsin Torontos. Kool oli just see, mis andis mulle võimaluse treenida ühe hooaja välismaal.

Töökus, kriitka taluvus ja pere suhtumine on edasiviiv jõud

Professionaalne sport on kahtlemata parim vahend paksu naha kasvatamiseks ning eluraskustega toimetuleku õppimiseks. Alguses on kindlasti raske. Minulgi Tartusse treenima minnes ei möödunud peaaegu et päevagi ilma pisarateta. Perekonna abiga aga murdsin raskustest üle ning kasvatasin seejuures iseloomu. Spordist saadud õpetused kandusid üle ka õpingutesse, kus ma seadsin endale kõrged eesmärgid ning pingutasin hoolega.

Praegusel ajal treenerina töötades näen, et mida uuem põlvkond, seda vähem jätkub noortel eesmärkide saavutamiseks sihikindlust ja töötahet. Nii lapsed kui ka vanemad ootavad kõrgeid tulemusi ning kui neid kohe ei saavutata, siis loobutakse kergekäeliselt. Spordis pole aga võimalik ilma kriitilise tagasisideta kaugele jõuda, kuna selleta ei saa toimuda ka arengut. Tänapäeva mugav elu on arvatavasti see, mis muudab laste suhtumist sporti. Liikumisharrastusega võib tegeleda igaüks, kuid tippsporti jõuavad ainult need, kes oskavad endale seada eesmärke, taluvad rutiini ning on valmis pühenduma.

Mina alustava võimlejana ei olnud ülimalt andekas, kuid just töökus, kriitikataluvus, sihikindlus ja heas mõttes perekonna surve panid mind pingutama ja viis edasi. Igasugune kiitus on preemia ja ilmtingimata vajalik, kuid ma usun, et iga õige sportlane teab, et kriitika on spordis peamine motivatsiooni allikas veel rohkemgi edasi pingutamiseks. Nii on tegelikult ka elus üleüldse. Kaotus õpetab paremini kui võit.

Lõpetamiseks oli õige hetk

Oma sportlaskarjääris pean kaalukamateks tulemusteks nii 2013. aastal juunioride maailmakarikaetappidel saavutatud kahte hõbemedalit ja üldarvestuses pronksi kui ka 2014. aastal Kanada esindusnaiskonda kuuludes Nelja Kontinendi Meistrivõistlustel saavutatud esikohta.

Tippspordi lõpetasin vahetult pärast Kanadast Eestisse naasmist. Arvasin toona, et just siis on selleks parim hetk. Põhjuseid oli kaks – vigastused ning ees ootas keskkooli lõpuaasta.

Ausalt öeldes olen ma oma eluga rahul just nii, nagu see on kulgenud. Tänu spordile olen õppinud seadma eesmärke, kasvatanud endas suurt töökust, kannatlikkust ja järjepidevust, mis on mind elus edasi viinud ning loodetavasti viib veel kaugemalegi. Seoses spordiga on jäänud kripeldama ehk see, et oleksin pidanud võimlemisega alustama kohe algusest peale Tartus teiste treenerite käe all, kuna neid oleksin ma tõenäoliselt kuulanud rohkem kui oma ema. Võib-olla teisest küljest vaadates oli see just hea, et spetsialiseerusin hiljem, mis tagas mulle sportlasena pikaajalise arengu.

Suurim rõõm ja saavutus on eneseületus

Lõpetasin 2022. aastal Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi magistriõppe treener-spordijuhi erialal ning töötan hetkel Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnas. Treeneriameti olen otsustanud hetkeks küll pausile panna, kuid oma treenerist ja spordiklubi juhatajast emale olen ikka vajadusel abiks. Meil on omavahel alati olnud eriline side, tema õpib minult ja mina temalt. Koos moodustame tugeva duo, mida on meile ka palju öeldud.

Vabal ajal hoian keha ja vaimu erksana ise trenni tehes ja palju looduses liikudes. Seega sport on siiani minu elus tähtsal kohal.

Sporditeadusi õppides olen jõudnud arusaamisele, et oluline ei ole varajases eas ühe spordiala valik ja koheselt sellele spetsialiseerumine. Tänapäeva soovitatakse olla pigem mitmekülgne. Erinevate spordialadega tegelemine võimaldab lastel arendada erinevat liiki liikumisoskuseid, mis on aluseks kehalisele aktiivsusele kogu eluks. Isegi, kui valitakse spordiala, mis nõuab varajast spetsialiseerumist ning pühendumist, nagu näiteks võimlemine, siis soovitan igal võimalikul hetkel koos pere või sõpradega harrastada ka teistsuguseid liikumisviise. Mitmekülgne kehaline aktiivsus arendab lapsi nii vaimselt kui ka füüsiliselt, vähendades seejuures vigastuste riski.

Vanematele soovitan olla aktiivse eluviisiga eeskujuks oma lastele ning veeta perega rohkem aega õues liikudes. Õpetajad ja treenerid võivad palju tarkusi jagada, kuid kõige rohkem kuulatakse ja jäljendatakse ikkagi oma vanemaid. Ühe oma magistritöö tulemusena leidsin, et eelkooliealised lapsed, keda peetakse tavaliselt niigi piisavalt aktiivseteks, veedavad oma ärkvelolekuajast lausa 70% istuvates tegevustes. Seda on hirmutavalt palju.

Noortele, kes valivad enda jaoks professionaalse spordi, soovitan olla järjepidev ning mitte kohe alla anda, kui tulemused ei ole algusest peale head või mingil hetkel langevad. Kõige olulisem on seada arengueesmärke alati iseendale, mitte keskenduda ainuüksi tulemuseesmärkide saavutamisele. Suurim rõõm ja saavutus on eelkõige eneseületus!

Seoses varasema treeneritööga Elvas olen vägagi kursis siinse spordieluga, mis on viimaste aastate jooksul hüppeliselt arenenud. Mul on ääretult hea meel vastvalminud spordihoone üle, mis pakub suurepäraseid võimalusi sportimiseks kõigile. Lisaks on looduskaunis Elvas parimad tingimused välispordi harrastamiseks. Ma usun, et just sport ongi see, mis toob Elva maailmakaardile ning meelitab siia rahvast üle maailma. Hoiame ja arendame Elva sporti!