Milvi Kapaun

Oma osa Elva spordielus ka läbi kirjatöö

Sündinud olen 28. mail 1957. aastal Elvas ja elanud siin kogu elu. Kodupaik oli Kulbilohus, üsna Elva linna piiri lähedal. Olin peres ainuke laps, mängukaaslasteks olid aasta-paar nooremad naabripoisid. Enne kooliaega mängisime poistega liivaaugus, kuhu oli tore kõrgemalt pervelt ka kaugust hüpata. Loomulikult tuli läbi turnida ka kõik ümbruskonna vähegi ronimist kannatavad puud ja lauariidad ning lauda- ja keldrikatused. Nendelt katustelt oli tore teha ka langevarjuhüppeid vihmavarjuga. Aga seda tuli teha salaja, vihmavari polnud laste mänguasi!

Esimene cyclokross Kulbilohus

Ega mu naabripoisid eriti sportlikud ei olnud, kuid mina olin kambas kõige vanem ja organiseerisin ning korraldasin kogu aeg midagi ja muidugi ka spordivõistlusi. Panin poisid võidu jooksma, kaugust ja kõrgust hüppama. Ükskord tegime ka jalgrattakrossi võistluse. Päris oma ratast meil kellelgi ei olnud, võtsime isa-ema rattad, minul oli ema oma. Krossirada kulges Kulbilohu metsas ja külavaheteel. Metsarada oli juurikaid täis, vahepeal oli soo ja porine, tuli ratast läbi pori tassida. Tänapäevases mõttes oleks võinud seda ka cyclokrossiks nimetada.

Külavahel kruusateel sai kihutatud nii, et kivid lendasid. Imekombel pidas ema jalgratas sellele hullule katsumusele (mõningate kadudega küll) võistluse lõpuni siiski vastu. Tekkisid mõned tehnilised probleemid – üks porilaud logises, lenkstang läks viltu ning mõned rattakodarad said kannatada. Võitsin võistluse ära, kuid kodus kiita selle eest ei saanud, vaid hoopis riielda. Ja poiste vanemad olid ka millegipärast väga kurjad. Aga kõik see kriitika tuli spordi nimel ära kannatada.

Isa ees ja mina järel

Meie pere lemmikmänguks oli rahvastepall ja alati, kui tädid-onud ka platsis olid, siis läks rahvastepallilahing lahti. Minu ema oli selles mängus väga osav. Kooliajal oli ema olnud ka hea suusataja ja võitnud Kõrveküla kooli suusavõistlusel esikohti.

Minu isa oli nooruses talvel ka alati suuskadel. Kohe isa kodu kõrval Vellaveres asus Kanahaua org [Kanahaua sulglohk] ja seal sai siis suuskadel möllatud – mäest üles- alla ning tehtud suusahüppeid tavalistel suuskadel. Isa mälestusest meenub, et 1940-1950ndatel aastatel asus Vellaveres Kanahaua mäenõlval väiksemat mõõtu puidust ehitatud suusahüppetorn, kus trampliinilt tulid õhulennud rohkem kui kümne meetri kaugusele. Poisid olid oma jõududega ise selle trampliini ehitanud ning siin käisid suusaspordihuvilised ka Elva linnast. Kui samasse lähedale 1960ndate lõpus toda kurikuulsat uut ja uhket suusahüppetorni ehitama hakati, oli minu isa noorpõlveaegne suusahüppetrampliin ammu unustustehõlma vajununa täiesti lagunenud.

Minu esimesed mälestused suusatamisest on suusaretked koos isaga viieaastasena.  Sõitmas käisime Vellaveres. Soe müts peas, kasukas seljas, sall ümber kaela ja nii ma seal isa kannul siis sumpasin nagu kubujuss. Isa ees ja mina järel. Mulle see suuskadega lumes sahkamine niiväga meeldis! Ja lisaks nõudis hakkamisaamist ka – et olen ikka tubli küll!

Värviliste lipukeste kättemaks

Elvas toimunud Tartu rajooni ja vabariiklike suusavõitluste stardi- ja finišipaik oli 1960ndatel aastatel Kulbilohus selles kohas, kuhu hiljem ehitati aiandi kasvuhooned ja katlamaja. Võistlusrajad läksid just minu kodu lähedalt metsa äärest läbi. Suusaradade äärde olid ilusasti ritta seatud värvilised rajamärgistuse lipukesed. Nii ahvatlevalt ilusad olid – oranžid, sinised, kollased, musta värvi numbrid peal ja lõhnasid värske trükivärvi järgi. Korjasin neid lipukesi seal metsavahel paar sületäit ja tassisin puukuuri, et ilus lipukogu mul. Peitsin väärtusliku saagi puuriida taha ja käisin seda seal siis salaja imetlemas. Ja kui siis isa selle avastas – oi, oli palju pahandust!

Ja kõik, mis halba oled teinud, tuleb elus sulle endale ka tagasi. Ühel tähtsamal vabariiklikul võistlusel, ajalehe „Sovetskaja Estonija“ auhindadele, kui olin veel B-vanuseklassi suusataja, oleks mul olnud võimalus sõita 10 kilomeetri distantsil vabariigi täiskasvanute paremiku hulka, esikümnesse. Aga kui olin läbinud üle poole võistlusmaa, oli kadunud raja märgistus! Needsamad lipukesed – kadunud!

Kihutasin ikka edasi, aga kuna olin oma stardigrupi võistlejad juba seljataha jätnud ja eespool polnud ka ühtegi suusatajat nähtaval, võtsin hoo maha, ootasin kuni tagantpoolt võistleja tuli. Sain 11. koha. Aga oleksin võinud vabariigi ühel eliitvõistlusel ka esikümnesse jõuda.

Treeninglaager Häädemeestel

Suusatreeningutega alustasin viiendas klassis. Õppeaasta alguses tulid treenerid Heino Mäesalu, Sulev Kirsimägi ja Kalev Pukk kehalise kasvatuse tundi ning kutsusid huvilisi spordikooli suusatrenni. Kõik olid väga elevil, et saab ju spordikoolist suusad ja suusasaapad. Esimesele treeningule tuli lapsi kohale kõvasti üle poolesaja, aga iga korraga jäi neid suusahuvilisi järjest vähemaks. Mina läksin ja jäin.

Minu esimene treeninglaager oli 1969. aasta suvel Häädemeestel. Esimest aastat treeninglaagris olime alles väikesed kollanokad, vanematele vaatasime alt üles. Laagris olid „suured poisid“ Mati Martin, Agu Lamp, Toomas Lubi, Enn Peterson, Jüri Haamer, Joel Joost ja nendest natuke „väiksem poiss“, naljamees ja energiapomm Rein Beek.

Mäletan, et trenni jalanõudeks oli mul tookord ainult üks paar tenniseid ja kui need märjaks said, olin pallimängudes sageli platsil kingades või üldse paljajalu. Teistel olid vabajalatsiteks tookord juba need varbavahe-plätad. Minul ei olnud, olin paljajalu.

Kõige elamuslikum trenn oli matk seitse kilomeetrit mööda merd Kablisse ja tagasi. Mulle meeldis väga see meres sumpamine, kus vahepeal sai ka mööda merest väljaulatuvaid liivikuid lipata.

Treeningtahe kõrge, motivatsioon madal

Raskemad treeningud algasid sügisel, põhiliselt Pirnakul ja Vapramäel. Vapramäel olid suurte kõrgustevahedega rasked rajad, lisaks kurikuulus talu tõus – üle 200 meetri pikk järsu tõusunurgaga mäenõlv, mida tuli imitatsioonitehnikas läbida kümme korda. Kella neljaks läksin trenni, õhtul pärast kella kuut tulin Vapramäelt koju Kulbilohku läbi sünkpimeda Pirnaku metsa. Hirm oli nahavahel, andsin aga jalgadele valu, et kiiresti koju pääseda.

Heino Mäesalu oli väga hea treener, intelligentne, tasakaalukas ja osavõtlik inimene. Oli nõudlik, kuid mitte kunagi ei tõstnud ta häält. Heino Mäesalu oleks võinud minuga olla kindlakäelisem. Ta oli ülearu leebe. Rääkis küll korduvalt, et mind ootab ees Eesti koondis… Aga sinna see jäi. Treeningtahe oli mul suur. Eeskujuks oli Euroopa meistriks tulnud Tartu tüdruk Rutt Rehemaa.

Suusatamine oli mulle südamelähedane, kuid mul ei olnud motivatsiooni NL meistriks või olümpiavõitjaks saada. Olin Tartu rajooni parim suusataja ja vabariiklikel 4.-5. kohal. Loomulikult oli soov jõuda ikka esikolmikusse ja oma põhikonkurendile, tookord meie vanuseklassi parimale, Pille Paalile ära teha! Ainult ükskord teatesõidu esimeses vahetuses see peaaegu õnnestus. Olin distantsi lõpus temast juba möödumas, kuid finišikurvis tõmbas ta mulle otse ette. Siis mõtlesin, et kui suusavõistlustel oleks ühisstart mitte ainult teatesõidus, vaid ka distantsisõidus (tol ajal veel ei olnud), suudaksin ka võita.

Kindel võimalus esikoht võita oli mul “Dünamo” vabariiklikel meistrivõistlustel, kuid oskasin ikkagi kolmandaks jääda. Olin enda peale väga kuri.

Vapramäele ratsutama

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist soovitas Heino Mäesalu mul minna edasi õppima ja treenima Otepääle TSIK-i. Aga kuna olin just kogu eelmise aasta haigusega maadelnud ja suusahooaeg jäi ka vahele, otsustasid vanemad, et jätkaksin siiski Elva koolis.

Ja siis avastasin uue väljakutse – ratsutamise! Siin ei pea ju ise jooksma (hobune jookseb…), kilomeetreid taga ajama, Vapramäe ränkadel tõusudel rügama. Vapramäele oli mul nüüd asja hoopis ratsabaasi. Eestvedajaks ja treeneriks oli seal laste- ja loomasõbralik muhe mees Ants Avarlaid Nõost ning treeninguid juhendas ka Kaja Plado. Tallis oli kokku kaheksa hobust ja noori ratsaspordihuvilisi käis siin nii Nõost kui ka Elvast päris palju.

Poolteist aastat käisin ratsutamas ja pärast 9. klassi olin tagasi suusatrennis ning siis tuli see hull Kirovo-Tšepetski esimese lume laager.

Läbi, mis läbi

Heino Mäesalu oli Eesti laskesuusakoondise peatreener ning võttis 1974. aastal Venemaale Kirovo-Tšepetskisse esimese lume laagrisse kaasa ka kolm Elva spordikooli suusatüdrukut. Kindel valik laagrisse tulijatest oli Tiina Sirk (Rautsik), kuid tema ei saanud kahjuks tulla.

Minu Venemaa treeninglaager lõppes fiaskoga – ületreening. Viimasel korral ei jõudnud treeningkohast 10 kilomeetrit tagasi elamiskohta üldse sõita! Läbi mis läbi. Ja kui meil Elvas nädal hiljem spordikooli oma võistlus oli, kaotasin Tiinale kõvasti. Jõudu polnud. Jätkasin treeninguid, kuid kimbutas motivatsioonipuudus ning jõud taastus pikaldaselt.

Pärast keskkooli lõpetamist 1975. aastal läksin klassivennale mehele ja oli plaan minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Aga 1976. aasta veebruarikuus sündis tütreke ja sama aasta augustis tegin sisseastumiseksamid ikkagi kehakultuuriteaduskonda, kaugõppesse.

Ujulasse tööle ei saanud

Minu üheks lemmikalaks oli ka ujumine, milles erinevad stiilid oli spordikooli aegadel selgeks õpetanud Heino Mäesalu. Ülikoolis oli ujumise õppejõud Gennadi Jagomägi ja käisin mõnda aega ka Tartus Tähtvere siseujulas ujumise treeningutel (algajatele). Tekkis huvi ka ujumisinstruktori töö vastu ning Jagomägi oli nõus mind selles aitama.

Töötasin tookord Elva EPT katlamajas laborandina ning katlamaja kõrvale hakkas EPT just siseujulat ehitama (1980ndatel) ja lootsin ujumisalale tööle saada. Jälgisin labori aknast iga päev suure huviga, kuidas ehitus algas ja müürid kerkima hakkasid. Aga äkki jäi ehitus seisma, selgus, et rahastamise probleemid. Järgnes müüride lammutamine ja mõne aja pärast taasehitamine. Paari aasta pärast ehitati katlamaja kõrvale valmis korralikud filtrite ruumid ujula tarbeks, tekkis lootus… Ja jällegi (1990ndate aastate keskel) jäi kõik pooleli ning ujula vundamendil sirgub nüüd jõudsalt võsa. Filtriteruumis tegutseb aga hambaravi kabinet.

Nii luhtus minu lootus töötada siseujulas. Kuid spordirindel olin ikkagi aktiivselt tegev – osalesin kohalikel ja vabariiklikel ning ETP-de süsteemi võistlustel suusatamises, VTK mitmevõistluses ja kergejõutikus ning teistelgi aladel. Elva EPT sporditegevust organiseeris tookord spordimetoodik Olavi Akkermann, Elva linna spordielu eestvedajaks oli visa hing Richard Anton.

Enn Kangur pani võrkpalli mängima

Elva EPTs alustasin tööd 1979. aastal maaparandusjaoskonnas kuivendusobjektidel torude vedajana. Töö oli raske, kuid see oli hea füüsiline treening osalemaks sporditegevuses. Samas õpingud ülikoolis, mille lõpetasin 1982. aastal treeneri ja kehalise kasvatuse õpetaja kutsega.

EPT-s oli tugev võrkpallinaiskond ja hakkasin ka võrkpallitreeningutel käima, juhendajaks oli Enn Kangur. Ja see on üks parimaid asju, mis minuga elus juhtunud on, sest võrkpall on tõesti võrratu ja võrratu on see sõpruskond, kelle võrkpall on minu ellu toonud.

Võrkpallimäng oli senini olnud mu nõrgemaid alasid, aga tänu treener Enn Kangurile oli areng kohe märgatav. Enn Kangur pani mind võrkpalli mängima, aga oli juhendajaks ka VTK suvise mitmevõistluse aladel. Tänu tema juhendamisele paranesid mul 100m jooks (eriti start) ja granaadivise ning tulemused ka laskmises. Enn Kangur oli fantastiline treener ja sportlane, harukordne spordifenomen! Temaga koos treenides sai mulle selgeks, et ega minust küll asjalikku treenerit ikka ei saa.

Tööalaselt ikka spordi juures

Lisaks spordivaldkonnale haaras mind oma huviorbiiti ka EPT kultuuritegevus, kus osalesin naisansamblis ja rahvatantsurühmas ning asutasin liikumisrühma. Samal ajal tegelesin ka Elva koolis tüdrukute tantsurühmade juhendamisega ning viisin ühel aastal läbi ka Elva gümnaasiumis aeroobikatreeninguid õpilastele ja õpetajatele.

Vahepeal müüja ametit pidanud, alustasin 2002. aastal FIE tegevusega aeroobika ja lasteringide muusikalise liikumise juhendamise alal. Kuna see ettevõtmine ei olnud tulutoov, siis lõpetasin. Juhuse tahtel sain aastal 2004 ajalehe Elva Postipoiss toimetusse tööle. Minu põhiteemadeks said kultuur ja sport. Täpselt minu teemad!

Aktiivne sporditegemine oli mul selleks ajaks jäänud minevikku, rohkem köitis kultuurivaldkond. Laulsin segakoorides AVE ja Vega ning hiljem lisandus ansambel Helisev Horoskoop. Spordivõistlusi asendasid esinemised, kontsertreisid, laulupeod.

Vaagides oma kaalukamaid tulemusi spordis, siis säravad tulemused puuduvad. Pean spordivallas oma parimaks tulemuseks tööaega reporterina Elva Postipoisis, mil sain Elva spordielus osaleda. Selle aja jooksul – 15 aastat, on kogu Elva spordielu minu soontest läbi voolanud ja minu jaoks on see väga oluline. On olnud meeldiv ning uhke tunne kaasa elada ja näha südikate noorte sportlaste sirgumist nende esimestest katsetest kõrgete tulemusteni – Kristjan Ilves, Andreas Ilves, Kevin Maltsev, Johannes Sikk, Cevin Anders Siim, Getriin Marii Lessing, Heiros-Jaanus Sinimäe, Andri Luik, Henri Ariva, Pärt Laas ja teised.

Kaasa elada Elva linnale au ja kuulsust toonud sportlaste saavutustele.

Minu spordialane kirjatöö on saatuse tahtel jätkunud ka pärast Elva Postipoisi tegevuse lõpetamist – on au olla kaastegev raamatu „Elva spordiajalugu“ koostamisel, kus saan kasutada Elva Postipoisis kirja pandud materjale ja oma töökogemust. Kaastöö raamatu koostamisel on toonud mu ellu taas põnevaid kokkusaamisi ning suhtlemist tõeliste spordientusiastide ja tipptegijatega. Elva spordiajalugu kaante vahele panna– see on eriline missioon.

…nii on ka elus…

Oma spordielule tagasi mõeldes kripeldama mul küll midagi ei jää. Läkski hästi, et päris tippu ei jõudnud. Sain enda tasemel ja vabal tahtel suusatada just nii palju kui meeldib, osaleda ka võistlustel ning muu hulgas ära käia kolmel korral ka Tartu suusamaratonil. Aitas küll.

Spordil minu elus on märkimisväärne roll selles, et olen kohanud ja tundma saanud erilisi, imelisi inimesi, kellega koos on käidud tee nii läbi katsumuste kui rõõmu. Läbi spordi saad tundma jääva sõpruse väärtust.

Ja kaasa võtnud hea õppetunni – raskele tõusule järgneb alati laskumine. Mäkketõusul tohi alla anda, tuleb kõigest jõust lõpuni pingutada, küll laskumisel hinge tõmmata saab. Nii on ka elus.

Peres on sportlasi

Praegu olen ise tugitoolisportlane, kuid heameel on näha aktiivse spordivaimu edenemist oma peres. Tütar Lilja tegeleb põhitöö kõrval vesiaeroobikatreenerina Viimsi SPAs ning on ka Idla Eesti Seltsi treener ja mentor. Tütre abikaasa, endine kümnevõistleja Aivo Normak koordineerib ja juhib spordivaldkonda Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti juhataja asetäitja ametis. Väikestviisi on ta juhendajaks ka 12- aastasele pojale Magnusele jalgrattaspordis. Kalevi Jalgrattakoolis treeniv Magnus Normak oli hooajal 2021/2022 vanuseklassis M12 parim rattur Eesti võistlustel nii maastikuratta- kui ka maanteesõidus.

Vanem poeg, psühholoogiatudeng Ramses, harrastab kergejõustikku, suusatamist ning jalgrattasporti. Minu poja Ragnari 5-aastane Raul käib Murumuna lasteaias judoringis ja tuleb sealt alati punapõskse ja naerusuisena vastu. Tütrekese Maiki (4-aastane) parimad anded on vallandunud kunstivallas, aga on hästi hakkaja ning osav ka kõikides liikumistegevustes.

Pereinimesena oli omal ajal seoses sporditegevusega tegemist ja sebimist tegelikult ikka küll omajagu, kuna abikaasa sõitis rallit ning nädalavahetustel olime mõlemad kogu aeg võistlustel. Aga headeks lapsehoidjateks, kes meile seda võimaldasid, olid tookord vanavanemad. Nüüd on minu kord. Olla hea vanaema oma lastelastele.