Mihkel Päärde

Eesmärkideni aitab jõuda järjekindlus ja ka head tutvused

Sündinud olen 14. märtsil 1939. aastal Häädemeeste vallas Pärnumaal. Juba poisikesena oli mul suur huvi tehnika vastu, põhiliselt huvitusin relvadest ja laskemoonast. Jaan Taltsi isa ja minu ema on õde-venda ja lapsepõlves sai koos tulevase olümpiavõitjaga seal Pärnumaal mängitud. Oli sõja-aeg ja pealesõja-aeg ning põhiliselt olid meil sõjamängud. Sakslaste relvad olid meil mänguasjad. Metsades oli loomi, keda lasksime ja relvad aitasid üle elada rasked pealesõja ajad – saime toitu lauale.

Ametit läksin õppima 1957. aastal Pärnu Turbatööstuse Tehnikumi, mille lõpetasin tehnik-mehaanikuna. Laskespordiga hakkasin tõsisemalt tegelema armeeteenistuses, aastatel 1959 – 1962. Uurali sõjaväeringkonna laskevõistlusel tulin kokkuvõttes teisele kohale. Seal tutvusin ka Mihhail Kalašnikoviga, kes minu tulemuse vastu huvi tundis ja juttu tegi. Tippsportlast minust ei saanud, parimaks tulemuseks jäid hõbemedalid Eesti meistrivõistlustelt mille saavutasin väikepüssist 60 lasku lamades harjutuses.

Elvasse sattusin 1964. aastal, seoses laskespordibaasi rajamisega.

Kaitseliidu lasketiirust sai üleliidulise tähtsusega spordibaas

Tookord oli Eestis ainuke suur korralik lasketiir Mustamäel. Kuna see jäi ehitustegevusele jalgu, oli vaja otsida uus koht, kuhu ehitada korralik kaasaegne lasketiir. Olin Eesti Laskeföderatsiooni presiidiumi liige. Hakkasime siis uuele lasketiirule kohta otsima. Tollel ajal olid säilinud Eestis mõnes kohas veel endisaegsed Kaitseliidu lasketiirud. Ka Elvas oli lasketiir ja mehed, kes laskesporti edendasid. Eestiaegse laskurliidu president Kindral Otto Sternbeck oli personaalselt Eesti laskespordi hing. Tänu tema eestvõttele ja Elva omaaegsetele Kaitseliidu meestele ehitati 1935. aastal Elvasse, Vaikse järve taha lasketiir. Elva lasketiiru fenomeniks oli see, et taibati ehitada see kõige olulisem – 300 meetri distantsiga laskerada. Pärast sõda olukord muutus, siia tuli tankipolk ja laskespordi tegemine lakkas. Lasketiiru blindaažidest osa aga säilis.

Kui Elva rajoon likvideeriti, sai Tartu Rajooni Täitevkomitee esimeheks Richard Kurvits. Tänu tema aktiivsele ettevõtlikkusele Elvasse laskespordibaasi ehitama hakatigi. Tema oli sõjatee läbi käinud mees ja ütles, et kui siia lasketiir ehitada, siis ikka parim, mida nendes tingimustes võimalik on teha. See andis minule, noorele mehele (olin tookord 25-26-aastane) julgust. Mõtlesin, et kui teha Eesti parim, siis miks ta ei võiks olla Nõukogude Liidu parim ja miks mitte siis juba ka Euroopa parim.

Olime väga tänulikud tolleaegsele ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale Arnold Greenile, kes kureeris sporti, kultuuri ja vist ka tervishoidu ning Mihhail Kalašnikovile, kes tuli ka siia asja vaatama. Green leidis, et Lõuna-Eesti on nagu vaeslapse osas, kõik spordibaasid on Põhja-Eestisse koondunud ja kindlasti tuleb lasketiir just Elvasse ehitada.

Omaaegsest Kaitseliidu lasketiirust oli alles väike majake ja 50m lasketiir. Uue tiiru jaoks oli vaja koostada projekt ja hankida raha ehituseks. Kuskohast raha saada? Samal ajal käis ka Kääriku spordibaasi ehitamine ja seal olid samad probleemid. Kui tähtsad tegelased läksid Käärikut vaatama ja plaane pidama, tulid nad Richard Kurvitsa kutsel ka Elvast läbi – et kuidas me selle tiiru ehitamisega siis edasi teeme.

Rahandusministeeriumist oli kohal Albert Norak ja Arnold Green oli ka. Eks mul tuli seal siis seletada, et laskesport on Eesti ajaloos ikka kuulsusrikas olnud. Argentiina karikas ja…. Suurte traditsioonidega spordiala on lootusetus seisus. Tuleb ehitada korralik laskespordibaas. Kuna Elvas olid omaaegsed kaevikud ja tiir olemas, andis Arnold Green nõu, et vormistaksime Elva laskespordibaasi ehituse kapitaalremondina, nii on lihtsam, uue objekti ehitamiseks limiitide ja fondide saamine on keerukas. Nii, et Elva Laskespordibaas on kunagise eestiaegse Elva Kaitseliidu lasketiiru rekonstrueerimise tulemus. Valmis ehitati laskurite maja koos 25m tiiruga ning jahlasketiir, renoveeriti 50m tiir ning varustati seadeldistega baas, mis kuulus Nõukogude Liidu olümpiakoondise treeningurajatiste hulka. Ehitajaks oli Tartu Rajooni Remondi- ja Ehitusvalitsus.

Lasketiiru ehitamisel olid abis ka sõdurid Rõngu raketibaasist. Seoses tiiru ehitamisega oli Elvas käinud Nõukogude Liidu kaitseministri asetäitja ja kui käisin Moskvas, siis tuli temaga jutuks tööjõupuuduse probleem. Küsis, et kas on sõjaväeosasid ümberkaudu? On küll, ütlesin. Võttis telefonitoru, helistas ja ütles, et kui spordibaasist küsitakse töömehi, jätke muud asjad pooleli ja saatke kümme-viisteist sõdurit sinna ehitusele appi.

Kaabel raudtee alt läbi

Kõige suurem tegemine oli spordibaasi telefoni sisse saamine. Laskespordibaasi asju ajasime põhiliselt spordikooli telefoniga. Või tuli minna sidekontorisse kaugekõnesid tellima ja ootama… Selle küllaltki keeruline operatsioon sai teoks tänu Bruno Saulile, kes oli siis Eesti NSV Sideministeeriumi peainsener. Tema oli ka jahimees ja käis Elvas olukorda vaatamas. Selgus, et teisiti ei saa, kui telefonikaabel tuleb vedada raudtee alt läbi. Sain loa tegutsemiseks, aga Saul ütles, et kuidas telefonikaabli raudtee alt läbi saad, pead ise lahenduse leidma.

Tegelikult oli tookord vaja raudtee maa-alal teostatavad tööd Riias ja veel mitmetes ametkondades kooskõlastada. Milleks oleks vähemalt aasta kulunud. Kaabel tuli läbi vedada Puiestee tänaval raudtee alt ja see töö tuli teha öösel selle aja jooksul, kui rongiliiklust polnud. Sidemehed panid öösel kolme tunniga raudtee alt selle kaabli läbi. See läks mul maksma kaks pudelit viina ja lihakombinaadi defitsiiti. Edasisel kaabli paigaldamisel kuni lasketiiruni olid abis ka sõdurid.

Saime laskespordibaasi 1970ndatel aastatel esimesena Eestis kaugvalimisautomaadi. Panid 15 kopikat sisse, said helistada üle Nõukogude Liidu.

Laskespordibaas oli ka katsepolügoon

Arnold Greeni tingimuseks oli, et spordibaas peaks jääma Tartu rajooni täitevkomitee alluvusse, et temal ka ülevaade oleks. Seda Nõukogude Liidus varem polnud, et kohalik täitevkomitee peab oma bilansis tippspordibaasi. Antakse ikka vastavale ametkonnale, kes tegeleb kehakultuuri ja spordi arendamisega.

Richard Kurvitsa soovitus ja nõudmine oli, et laskespordikeskus saaks rajooni täitevkomitee alluvusse. Täitevkomitee allus otse ministrite nõukogule ja lasketiiru direktorina ei sõltuks mina siis spordiühingute nõudmistest. Sellest oli mul hiljem palju abi. Elvas oli ainuke lasketiir kogu Nõukogude Liidus, kus tiir ei olnud ühe firma või ühingu alluvuses, vaid kohaliku omavalitsuse all. See andis mulle võimalusi projekteerida objekt selliseks nagu vaja ning mitte kiirustada.

Pöördusime üleliidulise spordikomitee poole ja kutsusime Nõukogude Liidu laskeföderatsiooni presidendi (Kulešov) ja peatreenerid Elvasse vaatama, kas baas sobiks ka Liidu koondise ettevalmistamiseks. Tegime julge ettepaneku ja Arnold Green kirjutas sellele alla. Nõukogude Liidu spordikomitee polnud sellist kirja varem saanud. Nii kujunes Elva laskespordibaas Nõukogude Liidu koondiste olümpia ettevalmistuse baasiks. Siin oli NL laskekoondisel kolm ettevalmistuse tsüklit: ettevalmistumine Mehhiko, Müncheni ja Montreali olümpiamängudeks. Sinna vahele jäid veel maailmameistrivõistlused.

Enne Mehhiko suveolümpiamänge, mis toimusid kõrgmäestikus, saadeti Nõukogude Liidu sportlased kõrgmägedesse treenima, ka laskjatele soovitati ettevalmistust kõrgmäestiku tingimustes. Nemad aga tahtsid Elvasse tulla, siia madalmaadele. Mehhikost tõid aga kogu olümpiakulla ära. Nii, et Elva treening läks asja ette.

Elva laskespordibaas ei olnud mitte ainult olümpiakoondise ettevalmistusbaas, aga oli ka Kalašnikovi konstrueerimisbüroo katsepolügoon, kus vene spetsialistid katsetasid relvi ja laskemoona. Lisaks sport-, jahi- ja lahingrelvadele katsetasime siin ka kosmonautide relvi.

Liidu koondise laskurid Elvas peredes

Enne kui lasketiiru esinduslik peahoone valmis sai, majutati Liidu koondise laskurid Elvas peredes. Peredele maksti selle eest Moskva hotellide hinnatasu, kolm ja pool rubla oli ööpäev. Treeninglaager kestis tavaliselt kaks nädalat, pered teenisid sellega terve kuu palga. Tutvusid siin ja sõbrunesid pererahvaga, käisid hiljem siin külas ja võtsid elvalasi Moskvas vastu. Elva linna kutsutigi Abramburgiks – oli suvituslinn, puhkekoht paljudele juudi rahvusest ja ka vene rahvusest inimestele Moskvast, Peterburist. Palju kuulsusi suvitas siin – Viktor Kortšnoi, Mihhail Barõšnikov, Isaac Dunajevski, Maia Plissetskaja, Edita Pjehha. Seda asja organiseeris Juri Lotman, kes soovitas vene intelligentsil siia puhkama tulla. Hiljem puhkas siin 30 aastat ka Mihhail Kalašnikov, poliitbüroo liikmed Poljantsev ja Ustinov. Kutsusid Elvat sovetskaja Šveitsarija – nõukogude Šveits.

Tipplaskurid on tavalised inimesed

Seoses uue lasketiiruga moodustas Tartu rajooni Täitevkomitee koos spordikomiteega Tartu Rajooni Laskurklubi. Elva spordikoolis tookord veel laskespordi osakonda polnud, laskurklubi pidi organiseerima ka kohalikku laskesporti. Laskurklubi sai raha treenerite palkadeks ja varustuse ostmiseks ning spordikoolis avati 1966. aastal ka laskespordi osakond. Esimeseks treeneriks oli Jaan Niinep, kes oli väga hea treener. Elva noortest laskuritest koosnes peagi juba vähemalt pool vabariigi laskurite koondisest. Lisaks treeningutele ja tublidele saavutustele oli Elva noortel laskjatel võimalus silmast-silma näha laskespordi tipptegijaid, olümpiavõitjaid ja maailmameistreid.

Kui Liidu koondis siin treeninglaagris oli, olid õpilased abipersonaliks, aitasid märklehti tuua ja vaadata. Nad said tippudega tuttavaks ning nägid, et need meistrid on tavalised inimesed, et nad pole mingid üliinimesed. Näiteks kolmekordne maailmameister Stolõpin, Leningradi poiss, tuntud Stolõpini reformide pojapoeg või siis grusiinlane Kveliašvili – Gruusia vürstide soost. Temal oli alati kaasas ka ülikond, mitte ei käinud kogu aeg NL koondise dressis. Šikk ülikond, puhas valge särk. Kui õhtuti restorani sööma läks, nägi galantne välja. Kunagi ei läinud restorani dressides, nagu teised. Humarov oli Usbekist – intelligentne, idamaine aristokraat.

Lasketiiru lahingukuulsuse paviljon

Pärast sõda olid Elva lähedal Illi metsades vene tankiväe polügoonid. Kohtusin ka Elva tankipolgu komandöriga, kes oli asjalik mees, alampolkovniku auastmes Sergei Afanasjev. Kui 1956. aastal Ungaris ülestõus algas, saadeti ka Elva tankipolk rahutusi maha suruma. Elvas aega teeninud tankistidele öeldi, et sõidetakse õppustele. Sergei Afanasjev saatis ühes Ungari ümberformeerimise vahejaamas aga tankiešeloni ilma kütuse ja lahingumoonata ühte kohta ning kütuse ja mürsud hoopis teise kohta. Selle eest oleks mees äärepealt sõjakohtu ehk tribunali alla läinud.

Elva Laskespordibaasis käis külas väga palju sõjaväelasi ning relvakonstruktoreid, tekkis hulgaliselt huvitavaid tutvusi ja sidemeid ning mul tuli idee teha lasketiiru juurde lahingukuulsuse paviljon, kus oleksid esindatud kõik Eesti Laskurkorpuses kasutuses olnud relvad. Organiseerisin Elvasse tagasi ka ühe Elva tankipolgu tanki T-34/85, mis oli pärast Ungari sündmusi Kaliningradi sattunud. See sõjamasin oli kohtunud ameeriklastega Elbel, näinud ära sõja lõpu Saksamaal ning pärast seda valvanud Elva tankipolgus „suure kodumaa rahu”. Seda tanki käis lasketiirus vaatamas ka oma kunagist teenimispaika külastama sõitnud Afanasjev ning nähes masina numbrit hüüatas üllatunult, et see on ju tema Elva polgu tank!

Plaanis oli ka muud teise maailmasõja aegset relvastust sinna tuua, lisaks Eesti Laskurkorpuse omale ka saksa armee varustust. Et need sõjaväkke minejad poisid oleksid saanud katsuda ka ehtsat sõjaväevarustust ja sõita tankiga. Ka rasketank JS oleks kohale jõudnud, kui meie tolleaegne ENSV siseministeerium poleks hakanud asja pidurdama. Eksponaadi taotlemisel oli suureks trumbiks hea ja veenev põhjendus – noorsoo patriootilise kasvatuse vajadusteks elava näite varal (liikuva tanki näol) ja see avas võimukoridorides uksi lausa võluväel. Suureks toetajaks oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Aga ministeeriumis hakati kartma, et täiesti töö- ja lahingukorras rasketank võib ebapiisava valve tõttu kõvasti probleeme tekitada ning seetõttu jäigi JS saamata.

Spordibaasi juhist pürotehnikainseneriks

Kuna spordibaaside juhatajatel pidi olema kõrgharidus, läksin õppima Moskva Kehakultuuri Keskinstituuti. Sinna just sellepärast, et Moskvas oli laskespordiosakond kõrgel tasemel, õppejõuks endised olümpiavõitjad, Nõukogude Liidu meistrid. Instituut oli varem snaiperite kool, hiljem liideti sinna kooliprogrammi ka teised alad ning nimetati Kehakultuuri Keskinstituudiks. Sain treener-instruktori ja relvameistri kutse. Sain sealt mitte ainult sportliku laskmise ja võistlusspordi, vaid ka snaiperite ja jahilaskmise koolituse.

1979. aastal poliitiline olukord muutus, algas Afganistani sõda. Me ei saanud enam lasketiirule vajalikku raha, kõrgemalt poolt pandi spordi ja kultuuri rahastamisele piirangud. Üks meie laskespordikeskuse finantskate oli Spordiloto, mille tegevus ka lõppes ja toetust enam ei tulnud. Kalašnikov kutsus mu Elva Laskespordikeskuse direktori kohalt ära, Iževskisse, kus sain relvatehases katsetusprogrammi ülema koha. Oli 100 000 töölisega masinaehitustehas, olid uued relvad, polügoonikatsetused. Olin Elvas sellel alal tuleristsed saanud, sellega viisteist aastat sisuliselt tegelenud ja töö erilisi raskusi ei valmistanud. Meil õnnestus katsetusprogramm läbi viia sellisel tasemel, et katsetajad ei olnud mitte tehase omad, vaid laskespordi tipud – olümpiavõitjad ja maailmameistrid.

Läksin Kalašnikovi soovitusel õppima Moskva Suurtükiväeakadeemiasse, mille lõpetasin 1984. aastal pürotehnikainsenerina. Suurtükiväe Akadeemia diplomitööks oli mul Moskva olümpiamängudel ava- ja lõputseremoonia ilutulestiku ettevalmistamine ja selle teostamine ning juhtimine.

Ilutulestiku tegemisega olin juba Elva algust teinud. Katsetasime ju Elva lasketiirus spetsiaalsel polügoonil ka uusi rakette, mis läksid ekspordiks Kuubasse. Kui 1977. aastal oli Elvas vabariiklik jahimeeste kokkutulek, siis tegin selle puhuks ilutulestiku. Tartu Ülikooli rektor Arnold Koop oli ka seal. Kui tema seda ilutulestikku nägi, siis kutsus mind Tartu Ülikooli 350. aasta juubelile saluuti tegema.

Ega ilutulestikude korraldamine käis tookord nii-öelda altkäe, lendas neid akendesse ja tekkis tulekahjusid. Oli vaja midagi ette võtta. Kultuuriministri asetäitja oli tookord Ilmar Moss ja läksime temaga välisministri Arnold Greeni juurde sellel teemal nõu pidama – vaja see pürotehniline tegevus ametlikuks teha. Tegime ära ja Eesti pürotehniline teenistus jäi kultuuriministeeriumi haldusalasse. 1992. aastal sai loodud OÜ Eesti Ilutulestikud. Nüüdseks on ettevõte tegevuse lõpetanud. Igas linnas on nüüd oma tegijad.

Tundub, et see oli alles eile…

Elva sai mulle südamelähedaseks veel seetõttu, et siin ma kohtusin oma tulevase naisega. 1966. aastal suunati Elvasse spordikooli kergejõustikutreeneriks äsja Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna lõpetanud ja ka ise aktiivselt spordiga tegelev Helle-Marit Oolma. Tartu Rajooni Laste- ja Noorte Spordikool asus tookord kesklinnas Heidemanni tänav 20 (praegu Kesk tn) selles majas, kus nüüd on antiigikauplus. Olin spordikoolis treenerina kirjas ning seal tuli ka telefonivalves olla. Teadsin, et enne kooliaasta algust tuleb keegi uus treener ennast tööle vormistama. Ja saatuse tahtel juhtusingi just mina olema spordikoolis telefonivalves kui piltilus neiu üle läve astus ja asjalikult, lõbus naeratus näol ennast esitles. Tõusin püsti ja teda vaadates tundsin, et suu muutus kuivaks ja särgikrae läks higiseks, seisin kui soolasammas, ei saanud sõnagi suust. Samal ajal hakkas peas vasardama mõte, et just tema, just tema on see õige, paremat sa ei leia, sest paremat polegi. Kuidagiviisi toibusin, püüdsin ennast koguda ja juba veidike reipamalt tegin talle ettepaneku tutvuda Elva linnaga ja ühtlasi vaadata ehitustöid lasketiirus. Olin siis Elvas juba tehtud mees, eduka esinemise eest laskmises sain ETKVList (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit) järelmaksuga motorolleri ostu loa. Varem oli veel üks selline motoroller teenelisel suusatreeneril Heino Mäesalul.

See esimene motorolleri sõit ei jäänud õnneks viimaseks. Aasta pärast abiellusime. Olen siiani uhke enda üle ja tänulik talle, et ta nõustus saama ühe lamedavõitu eestlasest külapoisi naiseks. Kohandasime elamiseks ühe toa lasketiirus. Elasime spartalikult. Töö- ja puhkepäevad algasid suplusega Elva jões, vahel ka Vaikses ja Verevi järves. Ja nii aastaringselt. Tol ajal sai populaarseks talisuplus, Elvas oli eestvedajaks doktor Saare.

Meie peres on viis last ja nüüd ka juba kaheksa lapselast. Helle-Marit on vapralt kõik rõõmud ja mured kandnud ja on praegugi hoolitsev, kuid endiselt saarlasele omaselt range ema ja asendamatu vanaema.

Kalender näitab, et nendest sündmustest on möödas juba ligi 50 aastat, kuid antiigipoest möödudes tundub mulle ikka, et see kõik oli alles eile. Ainult et minu motorollerit ei ole enam seal trepi kõrval. Minu Vjatka on nüüd Põlvamaal maanteemuuseumis, aga rattad antiigipoe trepil otsekui jutustavad mulle, et elu ja töö veerevad ikka koos edasi. Koos endiste ja uute tuttavate, sõprade ja mõttekaaslastega.

Võin olla tänulik ja rahul selle üle, et aeg on mind kokku viinud inimestega, kellega oleme leidnud ühise maailmavaate ja nägemuse. See on väljakujunenud tutvus- ja sõprusringkond, kes kogunud aastate jooksul tähelepandud mõtteid ja soove, mõnes mõttes ka unistusi. Tuleb elus hoida energilist, loomingulist, edasiviivat elustiili ja seda on hea teha kui on ka kaasmõtlejaid, ükskõik, kus nad parajasti ei asuks.