Mihkel Joosep

Elva spordikooli kõigi aegade üks kõvemaid võidusõitjaid

Sündinud 24. oktoobril 1957. aastal Elvas. Lõpetas 1976. aastal Elva Keskkooli ja 1985. aastal Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Esmalt harrastas kooliajal kergejõustikku Helle-Marit Päärde treeningrühmas. Jalrattatreeninguid alustas 1970. aastal Elva spordikoolis Jüri Kalmuse juhendamisel.

Väljavõtteid raamatust „Rudolf Tamm. Elva võidusõitjaid läbi aegade“. Ville Sonn, 2011

Mihkel Joosep:

Alguses käisin natuke kergejõustikutreeningul.Treener helle Päärde juures. Siis mingi koolivend kutsus trenni. Kas ta oli Ralf Ketner või Toomas Laugaste. Ma läksingi.

Talvel oligi Elvas treeningvahend kiiruisutamine, pukisõit ja jooks, alles hiljem tulid talikrossid. Nädalas korra käisime koolimajas korvi mängimas. Gaido Päär [Mihkel Joosepi meeskonnakaaslane] oli päris kõva ka uisurajal, mina nii kõva ei olnud, mulle meeldis hokimäng.

1980. aastal Lääne-Berliinis sain kolmanda koha grupisõidus, täitsin suurmeistri normi. 1981. aastal Tšehhis, kus sõitis ka rahutuuri sõitja Ivan Jurtšo, oleksin tuuri peaaegu ära võitnud. Ungaris sai ka mõned võistlused Eesti koondisega sõidetud. Teenisin siis sõjaväes Riia Armeespordiklubis ja samal ajal õppisin ka Tartu Riiklikus Ülikoolis.

1982. aastal sõitsin NSV Liidu koondisega mõned võistlused. Minskis võitsime meeskonnasõidu ära, grupisõidus olin teine. Võitsime meeskonnasõidu ka rahvusvahelistel võistlustel Vilniuses. See oli tol hetkel NSV Liidu esimene meeskond. Liidu koondisi oli mitu, osa valmistus rahutuuriks, osa muudeks võistlusteks.

Juhtumised võistlustel

Kevadeti vara esimesed võistlused lõunas, teede lagunemise aeg, mäletan 240 venda oli stardis. Kui siis see esimene mats käis, siis oli 50 venda kohe haiglas. Liidu koondise katsevõistlused – too oli üks sihuke jube periood. Oli, kuidas oli, ühel õnnestus paremini, teisel kehvemini.

Ma olin ise ka pool kuud haiglas. 1978. aastal Krimmis. Ma ei tea, ma ei näinud seal midagi, mingi maantee parandus oli seal ees ja lendasin ametlikult hunnikusse, sain põrutada. Taheti kuu aega haiglas hoida, aga ma ei tahtnud kuud aega olla. Tulin varem ära.

Krimmis kukkusin veel 1981. aastal õla välja. Üks hull tuli tagant mäest alla sihukese hooga, seitse-kaheksakümmend kilomeetrit tunnis. Ma päästsin sisuliselt ta elu. All läks tee kaheks. Ma hakkasin just keerama teise tee peale ja vaatasin , et igavese hooga keegi tuleb. Ja nii kui keerasin, vend pani mulle tagant sisse. Too vend poleks toda kurvi välja võtnud, oleks läinud sinna alla orgu või sügavale kuristikku. Minul lõi käe välja, haiglas pandi tagasi. Õlaliigese sidemed venitas ära.

Millest mul kahju on

Oli kaks võistlust, mis mul väga halvasti läksid, viimane oli 1983. aastal rahvaste spartakiaadil Alma-Atas grupisõidus. Tegin ühe lolli vea, esimesel ringil. Mingi vend pani ees minema, mõtlesin, et panen järgi ja… Kurvi peal oli korraga asfalt kitsas, ratas kaldus välja ära ja kohe kumm puru! Grupid olid läinud, tehniline abi tuli nii hilja, et siis oli see vahe nii suur, et sinna ette järgi jõuda. Suun [Riho] tuli seal veel hõbedale.

Ja siis 1979. aastal Liidu tuur Krimmis, mingi aeg olin seal individuaalselt kuuendal kohal. Ja siis oli üks etapp, mägietapp, oli üks moment, mul tuli kriis ja ma ei kannatanud seda ära ja pärast seda läks mitu kohta minema, langesin tahapoole, pealt kümne. Ja võistkonnaga langesime. Olime ametiühingute koondisega kogu aeg teisel kohal, oleksime saanud hõbeda. Ametiühingute koondises tegin trenni koos meestega nagu Valeri Tšaplõgin, Anatoli Tšukanov, Vladimir Kaminski. Hõbedale tuli Dünamo koondis, kus sõitis ka Pikkuus. Kolmandaks oleksime kindlasti tulnud, aga üks vend jäi veel haigeks, kukkusime neljandaks. Need on kaks võistlust, millest mul on kahju.

Oleks mul noorena sellised teadmised ja arusaamine olnud kui praegu, ma oleks häid tulemusi tunduvalt lihtsamini saavutanud. Ma võtsin igat võistlust liiga tõsiselt. Oleksin pidanud ikka jagama tähtsamad ja mittetähtsamad. Mina panin kõike täiega! Kulutasin ennast liiga ära. See oli viga .Ma võtsin tollal eeskuju poksijast Muhamed Alist. Tema kirjutas, et mida rohkem trenni teed, seda kõvemaks lähed. Inimesed on erinevad. Ma tunnen ja tean mehi, kes tegid hullult trenni, aga tulemusi ei olnud.

Treener Jüri Kalmus:

Mihkel Joosepit kutsuti koos Aavo Pikkuusiga (1978. aastal rahvusvaheliste tuuride võitja) osa võtma elukutseliste mitmepäevasõidust Giro d`Italia, aga Saksa Demokraatliku Vabariigi spordiringkondades tekitas see halba kadedust, et nende jalgrattureid ei kutsutud. Ida-sakslased, üks nende parimaid võidusõitjaid Olaf Ludwig ka vist nende hulgas, kandsid NLKP peasekretärile Leonid Brežnevile ette, et miks nõukogude sportlased lömitavad kapitalistliku Lääne spordi ees? Ja keelatigi meestel sõit ära. Aavo Pikkuusil võttis selline alatus tuju niivõrd ära, et lõpetas varsti aktiivse jalgrattaspordiga. Kahju, et ka Mihkel Joosep tollel ajal tegevspordiga lõpetama hakkas.

Mihkel Joosep võis säärasest jantimisest ka veel sellepärast väsinud olla, et tegelikult käis ka Eesti-siseselt „Jõudi“ kõvemate jalgrattameeste lintšimine, mahategemine ja mõnes mõttes isegi mõnitamine. Kui sulle öeldakse, et sul on ikka see ja too häda juures… Ja nii tal see spordimehe saatus läks. Võinuks ju küll vabalt palju rohkemat saavutada. Tal oli tõsist tahtmist ja väga-väga head tugevat tervist.