Merit Täht

Tants on mind saatnud kogu elu

Minu lapsepõlv möödus Tartus, kus olen sündinud ja kasvanud. Suved möödusid aga maal vanavanematega Põlvamaal ilusas väikeses külas nimega Holvandi. Nelja ja poole aastaselt, 1983. aasta sügisel alustasin oma esimesi tantsusamme Tartu Tervishoiutöötajate Maja tantsuklubis „Mõmmik“. See oli laste võistlustantsu klubi, kus juhendajaks Edgar Leppik. Meeles on restoran Kaunas, kus meil tihti võistlused olid. Eriti see pidulikkus! Majas olev trepp, mida mööda sai restorani – võistluspaika ja jäätis, mida serveeriti tollel ajal plastmassist jalaga hõbedastest pokaalidest. Meeles on võistlustele minek koos vanaemaga Riia mäest alla, samaaegselt jälgides, kas esimene vastutulija on meessoost, siis läheb hästi ja kui naissoost, siis mitte nii hästi. Ja tegelikult oli ka nii, et kui naine tuli vastu, siis me ei võitnud ja kui mees, saime alati esikoha, meeles mõlkumas vanaisa sõnad: „Pind päkka!“.

Talvel pärast laupäevast trenni vaatasime Tervishoiu Maja kohvikus Tom & Jerry multifilme ja vanaema ostis mulle pontšikuid ja Fanta jooki. Olid esinemised Raekoja platsil, võistlused, nääri-jõulupeod, telesaate filmimine. Ühel hetkel oli mul suur huvi hobused ja ratsutamine ning käisin siis proovimas ratsatrenni Luunjas. Kord nädalas kattus ratsatrenn võistlustantsuga. Tantsutrenni hilinesin ja mäletan, et kui tervishoiu majas trepist üles ruttasin, siis Edgar ootas mind koridoris. Ükskord ütles isegi nii vahvalt, et no kas lähme tantsime nüüd jalad sirgu. On meeles ka tema kibe-magus käsi, mis vahel andis päris valusa laksu pepule, kui vale jalaga sammu tegid. Kuid teisalt suur ja soe käsi õlal oli alati suur kindlustunne, et ma olen sinuga Merit, sa tegid hästi, mingu sul hästi. Tema südantsoojendav, kuid samas ka nii kaval pilk.

Tantsupartneriks oli mul Kristo Erikson, kellega tantsisime üle kümne aasta koos. Edgar Leppiku käe all kaheksa aastat ja siis suundusime edasi taset kõrgemaks püüdlema klubisse „Teemant“, juhendajaks Edgari õpilane Janek Randla.

Kuid selleks ajaks oli meil partneriga vaikselt teismeiga peale tulemas, treeninguid oli nädalas rohkem, trennid pikemad ja pingelisemad ning omavahelisele heale suhtlemisele ja läbisaamisele hakkasid lõhed tulema. Mind aga huvitasid ka teised tantsustiilid. Kuna olen 12 aastat oma kooliteed käinud Tartu Mart Reiniku Koolis (Tartu 10. Keskkool), kus jätkuvalt on tore traditsioon võimlemis-ja tantsupidu (Muusikapidu) Tartu Vanemuise kontserdi- või teatrimajas, siis ühel hetkel tuli otsustada, millist rada käia.

Tantsujuhendaja teekond algas koolis

Tartu 10. Keskkoolis olid minu juhedajateks Hilda Vaiksaar, tänaseks kahjuks meie seast lahkunud Evi Merusk, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna iluvõimlemise õppejõud Lidia Uustal, Merike (Kipasto) Kalme (praegu VK Janika treener), Stassi Šois, Tiiu Peterson ja teised. Sai ikka päris paljude rühmadega liitutud, et kooli võimlemispeo tarbeks kavad õppida, konkurents oli tihe. Mäletan et ühel aastal kandideeris üle 70 tantsuetteaste 30 kohale, millest mõned numbrid olid juba kindlalt broneeritud (rahvatants, abiturientide lõpukava). Abituriendina mäletan et kokku oli 14 või 15 kava, milles tantsisin ise kaasa (kavasid oli 30 ringis).

Olen väga tänulik juba tolle aja heale ideele anda noortele võimalus end arendada ja proovile panna. Selleks olid näiteks klassidevahelised tantsukavade võistlused, kus iga klass pidi ise kava väljamõtlema, kokku panema ja harjutama. Ja just nii sündiski soov-mõte tantsu juhendama hakata. Mõte sai teoks tehtud koos klassiõe Heili Lindepuuga (praegu Tallinna Tantsuteatri juht). Olime kaheksandas klassis kui tegime koos Heiliga esimese klassi õpilastele kava. Ja sealt minu tantsujuhendaja teekond alguse saigi.

Kui olin gümnaasiumi lõpetanud, jäin truuks oma kooli traditsioonile, luues kooli õpilastest rühmad ja harjutasime võimlemispeoks. Hiljem oli nii uhke tunne koos oma kooli kehalise kasvatuse õpetajate ja õppealajuhatajaga žürii pingis istuda. Sellesse aega mahub ka esimese Koolitantsu Festivali nominendi staatus aastal 1995, kus finaliste ETV majas filmiti (kava autor ja juhendaja Stassi Šois). Ja sealt juba edasi tuli RN Stuudio teekond.

Tantsustuudio juhil on „Hunt Kriimsilma üheksa ametit“

Tantsu juures hoiab mind muusika, võimalus end väljendada, kirg, noored, areng, täiendamine, vaheldus. Võimalus maailma näha ja avastada.

Ma ei ole väga püsiv inimene. Kuid tants ja juhendaja/treeneri amet on mind palju püsivamaks ja eesmärgi poole püüdlevaks arendanud. Mulle meeldib, et sellel ametil on tegelikult nii palju lisa ameteid. Nagu Hunt Kriimsilm. Sa saad olla DJ, siis koreograaf, kostümeerija või hoopis õmbleja, fotograaf, grimmeerija, juuksur, sekretär, asjaajaga, raamatupidaja, lavastaja jne. Kuid kõige rohkem hoiab mind tantsu juures tants ise! Ta on mind terve elu saatnud. Lapsepõlves, nooruki eas koos murede ja rõõmudega, iseseisva elu teekonna alguses olnud minuga, ta on näinud mu laste sündi, abikaasaga kohtumist, sõpru. Ta on olnud minuga ka kõige kurvematel hetkedel. Ma olen temas olnud ka pettunud ja tema minus, kuid ma ei kujuta teistmoodi oma elu ette. Kogu see tantsurahva pere ja kogukond nii Eestis kui väljaspool.

Treeneri amet pole kerge, kuid pole ka raske, kui teed seda pühendunult ja südamega. Eks ikka jõud saab otsa, pigem vaimne, kuid kui su ümber on toetajad, olgu siis tantsijad, lapsevanemad, töökaaslased või kaastreenerid, siis saab kõigega hakkama. Loomulikult tuleb eksimusi ette, või siis hoopis loominguline paus või jälle liiga palju tööd.

Toetajad ja tubli järelkasv treenerile

Elva algusaastatel olin üksi. Naine nagu orkester. Ma isegi ei mäleta enam, kuidas said kõik tantsud loodud ja lastele õpetatud, siis info edastamine lastevanematele, võistlustele registreerumised, kostüümid, võistlustele sõitude organiseerimine, esinemised, kontserdid ja laagrid. Kuid nagu ma eelpool mainisin, siis toetajaid oli palju. Võistlustel ja kontsertidel olid väga paljud lapsevanemad abiks. Võiks isegi öelda, et mul oli selline kindel tiim, kus siis vahepeal vajadusel tuldi veel appi. Kuid siis hakkasin märkama oma vanemate õpilaste seas potentsiaali ja huvi ning sellisel juhul tuleb noortele anda võimalus. Nii hakkasid proovima mõned neist koreograafiat luua, kas siis oma väikese rühmaga või tervele grupile mingi osa.

Hiljem kasutasime mentori süsteemi, kus tantsunoored said oma potentsiaali kasutada, olles toeks noorematele kava loomisel ja harjutamisel ning võistlustel toeks ja seeläbi ennast arendada. Sai ka koostööd tehtud Kerstin Lõhmusega, Ketlin Sallaga aga ka erinevate stuudiotega – S-Stuudio Viljandist (Sirli ja Leanika Mändmaa), Letś Dance Tallinnast (Kai Meristo). Hiljem ka Meie Stuudio Põlvast ja Võru Tantsukeskus (Andre Laine). Ja siis hakkas meie enda stuudiost noor-treenerid sirguma. RN Stuudiost on väljakasvanud juba päris palju treenerid – Andry Haava (DanceAct Tantsustuudio treener), Karli Haava (Shate Tantsukooli treener), meie stuudios Jaagup Ajaots, Rigo Roos, Christopher Meier, Mari-Liis Kurvits, Cassandra Vään, Kärt Kurvits, Ana-Lina ja Aelita Perk.

Me kõik oleme tunnustust väärt

Kui nüüd rääkida treeneri rollist Elva spordis, siis mingil hetkel tegelikult tundsin natuke kurbust küll. Meid ei peetud sportlasteks! Eriti just algusaastatel. Tihtipeale tabasin ennast mõtlemast, et miks meid ei tunnustata kui Elva sportlasi. Olime ju samuti käinud nii Eesti võistlustel kui ka rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Saavutused vägagi kõrged ja aastatega järjest kõrgemale tõusid. Lisaks kuulume rahvusvahelisse tantsuorganistatsiooni IDO (International Dance Organization) ja selle Eesti filiaali. Samas linna sportlaste autasustamisel võimlejate ja võistlustantsijate õpilasi tunnustati. Mingil hetkel see mind enam ei seganud. Tundsin, et ega me igale poole ka ei pea jõudma.

Kuid alles hiljuti hakkasin õpilastes seda sama kurbuse tunnet märkama ja küsimustele aga miks meie ei kandideeri aasta parema sportlase kohale, tuli endal ka küsimus aga MIKS? Ja nüüd ma tean miks. Mina ei pidanud meid sellisteks sportlasteks (kes kvalifitseeruks nn sportlasena) ja meid ei peetud sellel hetkel sportlasteks. Kuid maailm muutub, reeglid ja kvalifikatsioonid muutuvad. Kõik on iseenda teha. Tuleb lihtsalt ennast märgatavaks teha ja enda eest seista. Me kõik oleme tunnustust väärt. Ja minu õpilased väärivad seda! Nad on teinud väga suure töö läbi aastate, arenenud ja toonud Elva linnale kuulsust.

Tants on nii sport kui kunst

Mis on sport? Mis on kunst? Mida me mõistame spordi all? Kas see on sport, kui ma käin iga päev 10 km jalutamas või ma tegelen näiteks hoopis kergejõustikuga? Kumb on sport? Ma arvan, et nendele küsimustele võib olla miljoneid vastuseid ja selle teema üle oleks mõnus filosofeerida või arutleda. Minu arvamus-nägemus on selline.

Tants on nii sport kui ka kunst. Erinevad tantsustiilid ja nende eesmärgid kui ka viljelemine on see, mis võimaldaks seda definitsiooni luua. Kui me nüüd aga räägime konkreetsest tantsu stiilist, siis sealt saaksime selle erinevuse, milline tantsustiil on sport ja milline kunst. Samas iga tants on omamoodi kunst. Ja seda minu arvates paljus just tänu sellele, et see on inimese looming. Millegi loomine ongi kunst. Rahvatants on minu jaoks kunst. See on rahvalooming, mida pärandatakse põlvest põlve. Võistlustants aga seevastu on spordiks arenenud läbi aegade. Vaadates seltskonnatantsu, siis see on samuti kunst, kuid kui tegu on võistlustantsuga, siis kindlasti sport.

Tänapäeval väga populaarne tänavatants koos oma erinevate stiilidega, on hetkel kindlasti spordina populaarsem, kuid ka see on arenenud kunstist. Alustati ju tänavatel gruppidena kogunedes ja vaba aega sisustades. Muusika saatel oma emotsioone väljendades läbi liikumise ja lihtsalt rõõmu ja naudingut saades. Nüüdseks on see stiil arenenud ja kasvanud nii suureks, mis omakorda peidab oma võlusid ja võimalusi andes arenedes erinevateks ala stiilideks. Korraldatakse võistlusi, on loodud erinevad tantsuorganisatsioonid, kes viivad neid võistluseid läbi, luues eristumiseks oma selgitused ja reeglistiku.

Minu jaoks on tants täpselt nii kaua kunst, kui sellel puudub võistlusmoment ja reeglistik ehk täpne definitsioon, millest lähtuvad koreograafid, treenerid, juhendajad tantsu loomisel ja kohtunikud võistlustel hindeid pannes või paremuse järjekorda välja selgitades. Hakkan selles üha rohkem ja rohkem veenduma ja seda just ka tänu oma kohtuniku ametile.

Unistus luua parim tantsukeskkond täitus Elvas

Elvasse tõi mind armastus. Minu abikaasa on elvakas – kunagine noorsportlane rattaspordis. Tantsustuudio oli selleks ajaks juba tegelikult loodud – aastal 1995 Tartus. Algne nimi oli Rhythmic Nation (Janet Jacksoni hit albumilt Rhythm Nation 1814), mis hiljem on lihtsamaks muudetud – RN ja siis veel omakorda RN Stuudio. Miks just stuudio? Minu nägemus ei olnud ainult lihtsalt tantsimine ehk sammude edasi õpetamine ja ühe stiili põhine. Minu soov – unistus, oli luua sama arendav ja õpetlik keskkond nagu seda olid mulle teinud minu õpetajad. Minul oli nüüd võimalik võtta igast ühest neist see parim ja toimiv ja luua oma keskkond. Ja kuna ma olin selline hüper-super tantsufanaatik, siis mind jagus igale poole ja igasse gruppi või truppi, erinevaid stiile tantsima ja nii saigi, et kõik see, mida mina kogesin erinevates kohtades, tuua nüüd kokku.

Konkreetselt stuudio või siis tollel hetkel trupi loomine polnud üldse raske. Tuli idee, panime tollel hetkel klassiõe ja veel mõne tantsijaga pead kokku ja tehtud. Pigem on keeruline olnud selle soovi-unistuse alles hoidmine ja jätkusuutlikus, sest hetkel oleme juba palju aastaid pühendunud just tänavatantsule- hip-hopile. Ja ega meid teatakse pigem hip-hop stuudio kui tantsustuudiona. Ja seda paljus sellepärast, et meie saavutused võistlustel on olnud ja on hip-hopis edukad. Ja tegelikult RN Stuudio „puhkes õide“ just Elvas. Veel vahetult enne Elvasse kolimist ja siin ka juba elades, jätkasin ma stuudioga Tartus. Kuid kui olin väikese lapsega nii kaua kodus olnud, et hakkas saabuma aeg tööle naasta, tuli see mõte ja väga paljus just tänu oma abikaasa toetusele ja julgustamisele, proovida tantsuga ja ainult tantsuga jätkamist. Nii ma läksingi Elva Huviala-ja Kultuurikeskuse Sinilind direktori Leelo Suidtile ettepanekut tegema. Ja sügisest 2007a. alustasin RN-iga Elvas.

Parimad saavutused – jätkusuutlikkus, kogukond, edukad esinemised

Oma klubi suuremaks saavutuseks on minu jaoks siiski jätkusuutlikkus ja seda juba kokku 26 hooaega. Lisaks pean saavutuseks ka kogukondasid (Elva valla kui ka tantsu kogukonda üldiselt) ja laste arenemise teekonda läbi tantsu. Kuid saavutused on ka võistluste medalivõidud või läbi suure konkurentsi kõrged kohad poolfinaalis ja finaalvõistlusel.

Aprillis 2009. aastal saavutasime Estonian Open Championship Laste vanuseastme Hip-hop rühma kavaga kuldmedali ja ühtlasi Eesti Meistrite Tiitli. Sama aasta sügisel osalesime IDO World Hip-hop Championshipil, kus Emma-Maria Kalmus ja Laura-Liisa Kurg saavutasid laste vanuseastme Hip-hop duos 22. koha.

Aastal 2012 Koolitantsu Festivali nominendid olid 6 vaprat, tubli ja andekat tantsijat oma ühisloominguga – Karli Haava, Andry Haava, Jaagup Ajaots, Mari-Liis Kurvits, Raile Laja ja Kristina Sikk.

Elva on suure muutuse teinud

Praeguseks on meie armsas Männilinnas ikka väga palju ja häid võimalusi sportimiseks erinevates valdkondades. Mäletan, et kui alustasin rühmadega aastal 2007, siis kõigepealt tantsisin kultuurimaja väikeses peeglisaalis ja lastega sügisest Elva Gümnaasiumi Puiestee aulas. Treeningute aegade saamiseks tuldi alati vastu, kuid eks see oli ka mingil määral siiski piiratud. Või kontserdid kinosaalis. No väga ei tahtnud ära mahtuda 20 tantsijat lavale, kuid ära me mahtusime. Siis avanes võimalus teha vanast saunamajast huvikoolile lisaruume ja õppeklasse.

Tantsusaal on küll väikene, kuid meie kutsume seda stuudio-koduks. Meil on alati võimalus teha lisatrenne ja treeneritel ette valmistuda. Ja kultuurikeskus nüüd ka suurem. Elvas on nüüdseks juba spordihall. Super! Kuid vahepeal on ikka tunne, et on kitsas meie kõikide sportlaste jaoks. Eks see ole paljus selles, et me kõik soovime paremates tingimustes tegeleda ja siis iga uus võimalus tuleb ju ära kasutada. Kuid nuriseda ei tohi! Võrreldes ikka minu tegevuse algusaastatega siin, siis on Elva nii suure muutuse teinud, nagu oleks käinud totaalses muutumise saates.

Soovitused lastele ja vanematele

Olge sõbralikumad, rõõmsameelsed ja leidke iga üks omale see ala, mis teeb teie südame rõõmsaks. Kuid lapsed, need tahavad ju kõike proovida. Ja täiesti mõistetav ja normaalne, kuid seal on aga. Kohusetunne, töökus ja pühendumine. Mõistmine, et kui lähen trenni, siis minust ei saa üleöö tippsportlane, euroopa või maailmameister või veel vähem olümpiavõitja. Selleks on vaja tööd teha, ennast arendada ja ise tahta ja tegutseda. Ainult treeneri peale ei saa ka lootma jääda. Ja lisaks on üks aspekt veel juures. Kõik ei tahagi tippsportlasteks saada. Mõni tahab lihtsalt heal tasemel harrastaja olla. Ka see on oluline ja seda tuleb arvestada nii sportlasel, treeneril kui ka vanematel.