Meelis Lätte

Tahan kulgeda nii, nagu mulle meeldib

Sündinud olen 3. septembril 1958. aastal Viljandis. Kooliteed alustasin Viljandi 5. keskkoolis, Elvasse kolisin 1972. aastal ja astusin 7. klassi. Pärast Elva Keskkooli lõpetamist 1976. aastal asusin edasi õppima Tartu Meditsiinikool, peamine põhjus selleks oli, et pääseda nõukogude armeeteenistusest. Pärast kooli lõpetamist suunati mind tööle Elva kiirabisse, hiljem Tartu kiirabisse. Kokku olen kiirabis töötanud 44 aastat, nüüd olen juba kuu aega pensionär. Kiirabis olen teinud 3380 öövalvet ja kiirabiautoga läbi sõitnud üle miljoni kilomeetri. Rohkem enam ei tahtnud.

Põhialadeks pallimängud ja kergejõustik

Esimesed kokkupuuted spordiga olid Viljandis. Elasin Paalalinnas neljakordses paneelmajas. Ega muid lõbustusi peale õuespordi tol ajal eriti polnud. Ikka sai omakandi poistega väljas mängitud ja joostud. Kellelgi oli üks „väsinud” pall – seda sai ikka taotud. Trifaa oli põhiline mäng, eks sealt need kiired jalad tulid. Vanemad mul sportlikud ei olnud. Nad rohkem kaldusid ikka sinna heliloojate poole. Lätted ikkagi.

Kuuendas klassis alustasin võrkpallitreeningutega. Võrkpall oli Viljandis väga populaarne tollel ajal. Õppisin seal isegi „lible” ära. Siis kolisime Elvasse ja kuna siin tookord võrkpall eriti populaarne polnud, hakkasin korvpalli mängima. Mingis trennis ma ei käinud, mängisime niisama sõpradega. Jaak Saks oli korvpallikooli kasvandik, tema ikka vedas mind mängima. Mängisime ka kooli korvpallikoondises koos Aare Riivesega. Pärast kooli lõpetamist mängisin veel Elva Metsamajandi eest mingit Eesti liigat.

Kergejõustikuga ma siis ei tegelenud, selleni jõudsin alles 19-aastaselt. Kooliajal olen 1975. aastal kaugust hüpanud 6. 22 – päris hea tulemus kui arvestada, et sellealast trenni ma ei teinud. Rekordid olid sel ajal kõik Rein Keerti käes, nii kõrgus – kui kaugushüppes. Ta oli väga andekas noorsportlane, hiljem käisin koos temaga trennis.

1970ndate aastate lõpus olen Elva staadionil ka jalgpalli mänginud, pallimängukaaslasteks olid Aleksander Menning, Peeter Suutre, Endel Pärn, Valvo Semilarski, Olavi Malts, Raivo Rautsik, Rein Keert ja teised.

Hea viskekäsi ja kiire jalg

Meelisalaks on mul ikkagi kergejõustik, eriti kiirjooksud ja kaugushüpe. Kaugushüppe rekord on mul 7.06 (Elva rekord on ilmselt Keert Reinu hüpatud 7.12) ja 100 meetris 10,8. Palli viskasin ka hästi, 1974. aastal sain tulemuseks 80,5 meetrit ja granaati viskasin ka üle 63 meetri. Oli tollal ka selline võistlusala – granaadivise. Nii et viskekätt mul ikka oli. Odaviset pole eriti proovinud, kuigi staadionil oli põhiliseks trennikaaslaseks hilisem Eesti meister odaviskes Olavi Malts. Alates 1978. aastast oli mu põhiliseks treeningpaigaks Elva staadion, koos Olavi Maltsaga käisin trennis ka Tartu Ülikooli staadionil. Loomulikult tegelesin ka jalgrattasõidu ja ja talvel suusatamisega.

Eeskujudeks spordis on olnud kaugushüppajad Bob Beamon ja Tõnu Lepik. Eks nende tulemused panid ennast ka rohkem trenni tegema.

Elva linna olen väikelinnade spartakiaadidel esindanud alates 1975. aastast, kui sain kõrgushüppes kohe esikoha. Viimati kaitsesin linna au võistlustel 1993. aastal Põltsamaal, aladeks ikka kiirjooks, kaugus- ja kõrgushüpe. Enamasti olin ikka medalimees.

Väljapaistvamad tulemused sportlasteel on „Kalevi” meistriks tulemine 1980. aastal 110-meetri tõkkejooksus, „Jõudi” meistritiitel 1983. aastal 4X400 m teatejooksus, kolm korda olen medali võitnud tõkkejooksudes meeskondlikult ka Eesti meistrivõistlustel. Eesti meistriks kahjuks pole tulnud. Individuaalselt medalit Eesti meistrivõistlustelt ka pole saavutanud. Olen küll finaalis jooksnud nii 100 m kui 110m tõkkejooksus, aga kolme hulka pole tulnud. Võistlustel on käidud ka Leedus ja Lätis. 

Töö kõrvalt treenimine enamat ei võimaldanud

Eks mul olid nooruses spordis ikka kõrgemad eesmärgid ka, aga kuna ma alustasin kergejõustikuga alles 19-aastaselt ja pärast kooli lõpetamist käisin täiskohaga tööl, siis polnud mõtet enam nii suurelt unistada. Tähtis oli, et hoidsin ennast heas kehalises vormis ja trenni tegin nii palju kui aega ja tahtmist oli.

Liikumise ja spordi juures hoiab mind siiani vana harjumus. Kuidagi tühi on päev kui ei saa ennast korralikult liigutada. Ja ega keegi taha paksuks ka minna. Talvel teen kolm korda nädalas trenni. Suusatan, kui ilm lubab, siis jooksen ja sõidan ratast. Suvel on iga päev ujumine. Käin põhiliselt Vaikses järves, seal mul distantski välja mõõdetud, et saaks iga kord ikka kilomeetri täis.

Suurtest rahvavõistlustest ma osa pole võtnud. Ma ikkagi endine sprinter ja pikad distantsid mulle ei sobi. Tahan kulgeda nii nagu mulle meeldib.

Eks sportlike saavutuste poolest jääb hing ikka pisut kripeldama, töö kõrvalt treenimine lihtsalt enamat ei võimaldanud. Treeninglaagrites ma osaleda ei saanud, olgugi et kutsuti. Puhkuse võtsin alati augustis, et valmistuda Eesti meistrivõistlusteks. Eks elus on olnud ka teisi valikuid peale meditsiini. Oleks võinud minna kehakultuuri õppima ja ajalugu väga huvitab mind, aga ega ma eriti kahetse, et elu nii on läinud. Peaasi, et jätkuks tervist ja tahtmist endiselt oma vaim ja keha vormis hoida. Elvas on selleks võimalused täitsa head. Tähtis on, et me neid ka kasutaksime, mitte ei oleks kogu aeg oma nutiseadmete ees kinni.