Matti Silber

Lihtsalt lähen ja jooksen, maratonid on pool minu elu

Sündinud olen 16. jaanuaril 1949. aastal Tartus ja õppinud Tartu 7. keskkoolis. Esimesed kokkupuuted spordiga olid esimeses klassis, kui kooli tuli ujumistreener Maie Jagomägi. Õppisin ujuma Emajõe sauna basseinis – seal vannis, nagu seda kutsuti. See oli ainuke siseujula Tartus tol ajal. Käisin ujumas kaks aastat. Spordipisiku andis ka võimlemisõpetaja Hans Pukk, kes oli kõva spordientusiast ja poistele eeskujuks. Kui ma oma esimesi Otepää maratone sõitsin, siis tema oli alati raja ääres ergutamas ja kaasa elamas.

Pärast ujumistrenni lõpetamist läksin kergejõustikutrenni, treeneriks oli Arvo Lillestik. Lemmikala oli mul 400m jooks, olin isegi Tartu koolinoorte meister 400m jooksus mingil ajal. Ega noorena sai kõiki alasid tehtud, kümnevõistluse alad kaasa arvatud. Jalgrattasõit oli ka, suvel käisime poistega sageli ratastega Tartust Elvasse Verevi järves ujumas ja hüppetornist hüppamas.

Tegelikult olin ikka rohkem nagu jooksumees, aga oda ka viskasin. Odaviskes tulin üks aasta Põlva rajooni noortemeistriks. Tädipoeg oli Põlva KEKis tööl ja kauples mind võistlema. Jäin tookord 400m jooksu starti hiljaks, läksin siis hoopis oda viskama, võitsin ära.

Esikoha eest kümme rubla

Põlvas mulle meeldis võistlemas käia, seal olid toredad spordipeod ja ümber järve jooksud. Ükskord osalesin ka tõrvikutega teatejooksus ümber Põlva järve. Jõudsin esimesena vahetusse, aga ei ole kellelegi tõrvikut üle anda, vahetusmeest ei ole! Too ei osanud oodata, et ma nii ruttu kohale jõuan ja kui ta välja ilmus, olid teised juba läinud. See võit läks meil käest ära.

Eesti koolinoorte spartakiaadil osalesin 1500m takistusjooksus ja 400m jooksus. Takistusjooksus juhtus nii, et esikohal olnud jooksja komistas takistusel ja kukkus sinna veetakistusse vette. Kõik teised jooksjad jäime nagu kanad õrrel sinna takistuse peale ritta seisma, ei saanud hüpata, äkki hüppad mehele peale. Tekkis momendiks selline supersegadus. Ega sellelt võistluselt mul mingeid olulisi kohti ei tulnud, Tallinna omad olid ikka kõvad. Aga Tallinn – Tartu linnavõistlusel noorte arvestuses tulin küll kord 400m jooksus kolmandaks. Tookord olid kohal ka kolm kõva Tallinna jooksjat – Veri, Väljas ja Vilms. Kõik nad olid meist pool pead pikemad, õiged jooksuvennad.

Oma kõige esimese medali, väikese hõbemedali, sain keskkoolis korvpallimängus kohtumiselt Läti sõpruskooliga. Üks esimesi oli ka kuldmedal 400m jooksus. Päris esimene diplom on mul esikoht 1960. aasta Tartu rajooni suvespartakiaadilt. Elasin siis Tartus, aga käisin siin Elvas kellegi eest võistlemas. Poeglapsed – esimene koht, sain selle eest kümme rubla. Väga tarvilik taskuraha 11. aastasele poisile!

Mu enda kõige esimene diplom on aastast 1962 – teine koht Tartu 7. Keskkooli murdmaajooksu C vanuseklassis 500m jooksus ajaga 1.58,0.

Ülemust ei saanud, käima läks maratonide aeg

Kui alustasin õpinguid EPAs mehhaniseerimise erialal, läksin kehalise kasvatuse kateedri õppejõu ja treeneri Elmot Heido juurde trenni. Tol ajal olid ju Eesti koondise esinumbrid tema poisid – Mihkel Konsa, Lembit Virkus, Rein Kilk, Eino Ojastu, Olav Laiv, Aare Kuum, Küllo Tiido. Tegime kõik koos trenni Elmot Heido juures.

Kahjuks lõppes EPA aeg mul kolmandal kursusel, proovisin veel kaugõppes, aga sinna see jäi. Elmot Heido juures trennis käisin aga veel mõni aeg pärast seda edasi ja eks sealt see maratonivärk mul käima läks.

Esimesele Otepää -Tartu maratonile 1973. aasta veebruarikuul läksin haigena, ninakoopa põletik oli. Pärast maratoni tuli mul ajukelme põletik, mistõttu pidin jääma EPAs akadeemilisele puhkusele. Elasime tookord Paluperas, abikaasa Kaja oli Palupera koolis tööl. Kooli matemaatikaõpetaja oli Elva EPT meistri Teder Harri naine ja tema soovitas mul töökohta EPTs. Sain tööle ja läksin EPAs üle kaugõppesse, aga ikka jäi ülikool sinnapaika. Mõtlesin, et ega minust ülemust nagunii ei saa, see amet oli mulle vastumeelne.

Elva EPTs töötasin buldooseri peal. Pärast tööd panin jooksuga koju Paluperra, 15 kilomeetrit oli minna. Ja nii talvel ka, lund sadas ja vihma sadas ja külma oli. Mõnikord külmas üks silmaauk päris kinni.

Raskuste kiuste maratoni finišisse

Esimesi maratone oli mul ka Jõhvi Rahu maraton, kus kolmandal maratonil,1976. aastal, jooksin distantsi läbi alla kolme tunni, ajaga 2:57.15. Ega tol ajal ei olnud korralikke spordijalanõusid saada, kooliajal läks nädalas tennisepaar – tallale kulus auk sisse. Jõhvi maratonil olid mul tavalised vene tennised jalas, hõõrusid mul jalad veriseks, jalad lirtsusid tenniste sees. Algul oli muidugi valus, aga lõpuks muutusid jalad tuimaks. Hiljem tulid kõik varbaküüned maha.

Otepää – Tartu maratonidel olen jooksud algusest peale, 2023. aastal sai 50 maratoni täis. Tartu Jooksumaratone on mul joostud 40. Tartu Jooksumaratoni nimetan mina mitte jooksumaratoniks, vaid kevadjooksuks – 23 kilomeetrit pole ju mingi maraton!

Otepää-Tartu maratonidelt on igasuguseid lugusid meenutada, mis aastakümnete jooksul juhtunud. Ühel aastal lõikasin veebruarikuus kreissaega pool kätt maha, kuu aja pärast aga ju Otepää maraton tulemas. Kui selle käega haiglas olin, proovisin öösiti haigla treppide peal trenni teha, natuke joosta, kipsis käsi kaelas. Ükskord jäin ühele medõele vahele, too vaatas mind nagu kuutõbist. Maratoni ajaks lasin ennast haiglast välja kirjutada ja läksin maratoni jooksma.

Ükskord tuli mul öösel enne maratoni jala peale roos, palavikku ligi 40 kraadi. Hommikul panin riidesse ja läksin maratonile. Pool tundi pärast maratoni lõpetamist hakkasin üle kere värisema, mõistus hakkas ära minema. Minu õde oli elukaaslasega seal vastas, viisid mind enda juurde koju. Seal tuli mul jälle värin ja värk peale. Õe elukaaslane kallas mulle omajagu konjakit sisse, siis oli rahu majas, värin läks üle. Ei jätnud ma Otepää maratoni vahele ka kaks nädalat pärast mandlite operatsiooni. No ei saanud ju minemata jätta! Seitsmekordne marli oli pandud suu ette.

See andis tunda järgmisena toimunud veteranide Euroopa meistrivõistlustel Poznani maratonil, kus mind kimbutas õhupuudus. Sain 300 – 400 meetrit joosta, siis tuli õhupuudus ja pidin jälle natuke kõndima. Jooksin siis nii, nagu torust tuli, sest 400 meetri pärast tuli jällegi kõndima hakata. Lõpuaeg tuli tookord mul veidike üle nelja tunni.

Maratonid põrgukuumuses ja maa all

Mul on toredad kammraadid – jooksusõbrad Tartu KEVEKist (kergejõustikuveteranide klubi) ja jooksuklubist Hermes, kellega koos on käidud maratonidel ka välismaal, veteranide euroopa- ja maailmemeistrivõistlustel (MM). Esimene MM maraton oli mul 1991. aastal Soomes Turus ja ja kõige kaugem koht 2011. aastal Ameerikas Sakramentos. Maratone olen käinud jooksmas veel Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Poolas, Sloveenias, Soomes mitmeid kordi.

Kõige parema koha olen saanud suureks üllatuseks Hispaanias veteranide MMil, kus olin M55 vanuseklassis seitsmes. Sellel maratonil oli osalejaid 600, finišisse jõudis 200. Ilm oli väga palav, 40 kraadi varjus. Trass kulges linnas suurte majade vahel ja kohe kõrval tänaval käis täisliiklus. Kaks ringi pidi jooksma. Õhk oli väga paks, põrgukuumus lämmatav, väga paljud katkestasid. Mina tassisin meie Eesti ühe eakama mehe, Valder Jusilo joogipudelit, saatsin teda. Enda koha peale ma üldse ei mõelnudki. Tal oli 70+ vanuseklassis lootust medalile saada, Valder on maru kõva vend. Vahepeal kustusin mina ära, vaatasin, et ma ei jõua talle juua viia. Siis ikkagi jõudsin järgi, jooksime koos, lõpuni välja. Minu vanuseklassis oli osalejaid üle saja. Kas siis nii palju oli katkestajaid ja vähe lõpetajaid, et sain seitsmenda koha? Aeg oli mul seal ka viletsavõitu.

Kõige raskem jooks minu elus on olnud maraton Saksamaal Sondershausenis asuvas Bürgman – Schact soolakaevanduses, 700 meetri sügavusel maa all. Käisin seal koos jooksuklubi Hermes meestega. Kui nendelt kuulda sain, et selline maraton toimub, mõtlesin, et kurat, sinna ma tahan minna! Eks ta üks ellujäämiskursus ole, aga vaja enda peal proovida – kas teen ära või ei tee? Ära tegin! Ega raske oli ikka küll.

Jooksime 10,5 kilomeetrit pikkusel ringil, kõrguste vahe oli 310 meetrit. Pool kilomeetrit tõusu, siis järsk langus, vaata, et ninali ei käi. Kaks järsku tõusu oli, rada keerab natuke, jälle tõus. No üks kolm kilti tõusu järjest. Vahepeal jooksin seal käikudes päris üksinda. Ees ja taga mitte kedagi, ainult üks tunnel ja muudkui läksid seal vaikselt nagu rott. Vahepeal kostus vee kohinat – ilmselt läks rada jõe alt läbi. Kogu aeg oli tunda kerget väävlilõhna. Viisteist kilomeetrit enne lõppu tulid krambid kallale, tampisin vahepeal muudkui jalalihaseid. Jalad olid pärast maratoni mitu nädalat veel potisinised.

Seal korjati kurnatud jooksjad auto peale, peatus minu juures ka, et laseme su enne lõppu rajale tagasi, siis jooksed lõpuni. Auto kast oli rajalt korjatud jorsse juba täis. Mõtlesin, et kurat, kas ma selle pärast sõitsin 2000 kilomeetrit maha, et hakkan ennast maratonil petma! Jääb ära! Küll oli veel hea tunne, kui lõppu sain. Aeg oli mul natuke alla kuue tunni – 5:58.35. Vanuseklassis M55 oli lõpetajaid 24, see oligi minu koht. Tulemus ei ole tähtis, oluline on, et elu raskeim maraton omal jalal lõpetatud sai.

Püksisääred nagu plekktorud

Omaette heaks treeninguks olid vene ajal mägimatkad. Tol ajal korraldati Eesti meistrivõistlusi matkaspordis, sain kolmanda koha. Matkad olid Lääne-Sajaanides ja Uurali mägedes. Mõlemad matkad olid ligi 300 kilomeetrit pikad ja 40 kg varustust oli alguses seljas kogu aeg. Polaar-Uurali kõrgeimas tipus Narodnajal sai ära käidud. Seal oli nii, et all sadas vihma ja üleval olid miinuskraadid. Kui mäe tippu jõudsime, olid püksisääred kõvaks külmanud nagu plekktorud. Ilm oli väga halb, lisaks tihe udu, ei näinud tuhkagi. Tippu minnes ladusime rajale kivihunnikuid, et oskaks nende järgi tagasi alla tulla. Mägimatkadel sai ära käidud ka Taga-Karpaatides ja Hibiinides.

Eestis toimus huvitav matkaüritus – jalgsimatk 100 km 24 tunniga. Kuus aastat tehti seda, Lõuna-Eesti põhiliselt. Mul said seal kõik kohad, teed ja rajad läbi matkatud. Päris hea proovilepanek oli see 24 tundi järjest, lõpus olid jalad ikka päris valusad. Aga alguses ei tohtinud kiiresti panema hakata, ega ikka ajudega tuleb seda asja teha.

Maratonijooksja on visa ka saunas, vees ja vee peal

Olen läbi teinud ka saunamaratoni. Võitsin ära. Osalesin üksinda, ühe päevaga sai kaheksa sauna ja kaheksa jääauku läbi käidud. Jääaugus käimise pealt sai rohkem punkte. Ilm oli külm ja jääaugust tagasi sauna minek oli nii, et jalatallad külmusid purde laudade külge, tõmbab kasvõi naha maha. Olen ka võistkondlikult saunamaratonil käinud. Ükskord jäin Lukiniga [tuntud ujumisentusiast Olav Lukin] saunalavale mõnulema ja pikemalt lobisema ja oligi võistlus läbi.

Vene ajal sai ära käidud ka Emajõe maratonil. Aerupaadiga 56 kilomeetrit Jõesuust Tartu ujulasse. Tartu vetelpäästest sain pudeli puskari eest rahvapaadi. Tõin ka bensiini nende mootorpaadile, millega minu aerupaat Jõesuhu transporditi. Jäime starti hiljaks, süstad ja kanuud tulid juba meile vastu – panid Tartu poole. Pool tundi jäin hiljaks, hakkasin siis üksinda Tartu poole uhama. Jõevool oli üsna tugev, käänakute peal sõitis paat liivale, pidin jälle lahti lükkama. Kaheksa tundi sõitsin, kontrollaeg oli üheksa tundi. Läksin sõitma, et tõestada – saab ikka aerupaadiga kontrollaega sõita küll!

Kaks paari tolleaegseid töökindaid oli mul korraga käes, päris mitu paari kulus neid ära. Käed olid pärast nii ville täis, et ei saanud mitu aega kedagi kättpidi teretada.

Ühel suvel kutsus Herold Saare mind üle Peipsi järve ujuma, läksin proovima. Mehikoorma all oli start. Suur lainetus oli, lained nii kõrged, et ega ühtki saatepaati näha ei olnud, ainult majaka ülemine ots paistis. Tol suvel sai ujutud ka üle Tamula järve – 3,2km, Pühajärve ujumine 4,2km, Saadjärve ujumine 1,8km. Mulle väga istus see pikamaaujumine, aga kahjuks ei olnud mul väga aega käia nendel ujumistel. Elvas Verevi järves olin ka pikamaaujumisel platsis. Ujusin pika distantsi, panin omas tempos. Abikaasa oli vaatamas ja kaasa elamas, ootas järve kaldal. Koduvõistlus on ikka midagi muud.

Minu sporditegemistel on ikka alati olnud hea tugi pere poolt. Kindel ja toetav seljatagune annab jõudu, hoiab vaimu reipana. Abikaasa keetis alati enne jooksma minekut mulle putru, pärast maratoni oli kook küpsetatud, lilled laual. Aitas nii, nagu tema oskas ja vaja oli. Ega ütlemist ei olnud kunagi. Kõik minu veidrused ja tegemised lasti teha ning kiideti veel pealekauba.

Heameel on, et poeg Taavi käib ka juba aastaid ümber Viljandi järve jooksudel, nüüd on ta juba üle viieteistkümne korra osalenud.

Elu unistus sai täidetud, 100 maratoni – tehtud!

Juba 40 aastat tagasi oli mul eesmärgiks läbida elu jooksul kokku 100 jooksumaratoni. Ikka seda täispikka maratoni – 42, 195 km. Eesmärgini püüdlemine edenes üsnagi kenasti, maratoninumbrid aastatega muudkui kogunesid.

Aga 2021. aasta suve augustikuul juhtus mul päris paha õnnetus – murdsin puusaluu. Ümber Viljandi järve jooks jäi ära, olin selle toimumise ajal jalaga parajasti haiglas. Poole aasta pärast, 2022. aasta jaanuaris, eemaldati kruvid puusaluust ning hakkasin valu trotsides tasapisi liigutama, et miskitmoodi läbida märtsikuu lõpus järjekordne Otepää-Tartu jooksumaraton. Enesetunne kiita ei olnud, polnud kindel, kas lõpetan, kuid kindel plaan oli igal juhul proovida. Koroona tõttu korraldati tol aastal Otepää-Tartu jooksumaraton virtuaalselt. Valisin marsruudiks Elva-Nõo kergliiklustee, sealt Nõost siis Luke ja Tamsa kaudu Elvasse, edasi-tagasi, et kilomeetrid täis saada. Abivahendiks võtsin ühe lapsevankri, millele oli hea toetada ning kargud ja veepudelid panna ja enne maratoniteele asumist manustasin ka valuvaigisteid. Mul oli ka sõber kõrval, kellega koos maratoni läbisime. Umbes 35 kilomeetril läks see maratoni läbimine ikka päris karmiks, tänu lapsevankrile püsti seisingi. Aga ära sai minu 49. maraton tehtud ja see on kõige tähtsam! Sain 8 tunniga hakkama. Ise ka ei uskunud. 2022. aastal osalesin nii, nagu jalg liikuda laskis veel Tartu Linnamaratonil, Saaremaa kolme päeva jooksul, 7 Silda ujumismatkal Emajõel, ümber Viljandi järve jooksul. 2023. aastal õnnestus läbida lapsevankri toel kõndides ka Otepää-Tartu jooksumaraton ja suur unistus sai täidetud – 100 maratoni täis!

Mitte ühtegi maratoni pole ma elus veel pooleli jätnud. Ja elame-näeme, ega see 100 lõplikuks numbriks võib-olla ei jäägi.

Maratonide jaoks ma spetsiaalselt trenni ei ole teinud, lihtsalt lähen ja jooksen – nii olengi kõik oma maratonid läbi käinud. Maratonide ettevalmistuseks on mul olnud järvede jooksud, erinevad seeriavõistlused ja jooksuüritused, kus osalesin.

Suusarajal olen ikka ka käinud, sörkjooksu väheke teinud. Ega tsutike peab ikka liigutama, muidu ei saa.

Tulemustest mul mingisuguseid tippsaavutusi ei ole. Kui olin 45-aastane, siis jooksin maratoni ajaga 3:06. Muuseas 20 aastat nooremana olin jooksnud täpselt sekundi pealt sama aja. Vaat see oli päris hea tulemus – 20 aastat hiljem samas heas vormis olla.

Ega mina ei ole koha peale pingutaja. Kooli ajal pingutasin küll nii, et silme ees must, aga maratonidel seda ei ole. Osavõtt on kõige kihvtim. Viimased kümme aastat on mul juba maratonirajal kulgemine, ei ole jooksmine. Peaasi, et jõuad lõpuni – see on suurepärane enesetunne!