Matti Paavo

Elu viis kokku õigete inimestega

Olen sündinud 21. novembril 1951. aastal Kiviõlis, kus lõpetasin Kiviõli 1. Keskkoolis 8. klassi. Seejärel tulin Elva kooli spordiklassi katsetele, sain sisse ja treenisin kolm aastat Elva Laste ja Noorte Spordikoolis Heino Mäesalu käe all murdmaa- ja laskesuusatamist. Aastal 1981 lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna kehalise kasvatuse õpetaja ja treeneri erialal.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid Kiviõli keskkoolis, kus käisin käsipalli- ja lasketreeningutel. Kaheksandas klassis hakkasin kehalise kasvatuse õpetaja Leida Tekseli soovitusel osa võtma murdmaasuusatamise treeningutest Kohtla-Järvel treener Jüri Schmidti juures. Laskmise pisiku sain Kiviõli keskkoolis õpetaja Evald Isküllilt.

Otsesteks sportlikeks eeskujudeks olid meie kandist pärit legendaarne Heino Lipp ja isapoolne sugulane, kuulitõukaja ja kettaheitja Ahto Paavo.

Laskesuusatamise juurde jõudsin Elva Keskkooli 10. klassis suusatreeneri Heino Mäesalu suunamisel. Lisaks suusatamisele hakkasin treenima laskmist Jaan Niinepi juhendamisel.
Kohanemine uue spordialaga võttis veidi aega. Kuid kuna laskmine oli huvitav ja mulle see ka sobis, tundsin ennast kaksikalal varsti tugevamana kui murdmaasuusatamises ja 11. klassi lõpuks oli mul meistersportlase norm täidetud. Rahvusvahelise meistersortlase normi täitsin 1975. aastal.

Spordikomiteelt autoostuluba

Ema ja isa otseselt spordiga ei tegelenud, kuid olid väga spordilembesed ja kursis Eesti spordieluga. Nad toetasid minu ja venna Ain Paavo sporditegemisi.

Aastal 1977 abiellusin ja järgmisel aastal sündis poeg ning 1981. aastal tütar. Tuleb tõdeda, et kui sportlasel oli sel ajal ette näidata sportlikke tulemusi, siis võis ta ka loota nii üleliiduliste kui vabariiklike spordiorganisatsioonide toetusele. Suurt tuge pakkus ka Tartu Rajooni Spordikomitee ja selle esinaine Endla Peets, kes tundis huvi perekonna toimetuleku vastu ja aitas igati olemasolevate võimaluste piires. Näiteks eraldas spordikomitee meie noorele perele elamispinna ja autoostuloa.

Sportlikus mõttes oli oluline koht treeningukaaslastel Rein Pedajal, Agu Lambil, Mati Martinil, Andres Murul ja teistelgi ning lähematel treeneritel Heino Mäesalul ja Kalev Pukil, kes andsid eeskuju ja ergutasid nii suusaraja ääres kui ka treeninguplaanide koostamisel.

Osalesin mitu hooaega Dünamo üleliidulise koondise ridades. Suhted olid head ja toetavad ning treeninguvõimalused head. Hooaeg algas reeglina esimese lume laagris Gubahas, millele järgnesid erinevatel aastatel erinevad suusalaagrid Permis, Kirovo Tšepetskis, Murmanskis, Izevskis, Bakurianis, Tšahkatsoris, Sõktõkvkaris, Sverdlovskis või mujal.

Medalid ja tunnustused

NSV Liidu juunioride ja meestekoondises treenides ning võisteldes oli olulisel kohal loomulikult sportlik tulemus. Oli au NSV Liidu ja Dünamo koondises võistelda koos sellise laskesuusatamise legendiga nagu Aleksander Tihhonov. Tänu spordile sai ka meie tolleaegne suur kodumaa tuttavamaks.

Kuna laskesuusatamine oli sel ajal noor tärkav spordiala tagasihoidlike võimalustega, siis oli ka meediahuvi üldiselt tagasihoidlik. Kuid võistlustulemused leidsid siiski kajastamist. Ilmusid ka mõned tunnustavad artiklid „Spordilehes“ ja „Kehakultuuris“.

Aastatel 1970 -1982 õnnestus mul Eesti meistrivõitlustel individuaaldistantsidel võita kokku kümme kulda, kolm hõbedat ja üks pronks ning teatevõistlustel neli kulda, üks hõbe ja üks pronks.

Sportlikke saavutusi märgiti ära tiitlitega „Rajooni parim sportlane“, „Rajooni parim laskesuusataja“, „1968. aasta Eesti NSV parim noor laskesuusataja“, „Eesti NSV 1971.aasta parim juunior laskesuusataja“, „ Eesti NSV 1972. aasta parim juunior laskesuusataja“ ja ,„Eesti parim laskesuusataja“ (aastatel 1972-1981) jne.

ENSV Sordikomitee tunnustas minu esinemist Eesti NSV koondises aastatel 1972 – 1982 teenete plaadiga. See tunnustus tegi head meelt.

Esimene oluline võit oli kuldmedal Nõukogude Liidu noortemeistrivõistlustel 1969.aastal, kui võistlesin Eestit esindavas Elva Spordikooli võistkonnas koos Agu Lambi ja Mati Martiniga, meie treeneriks oli Heino Mäesalu. Koos keskkooli lõputunnistusega 1970.aastal sain Nõukogude Liidu meistersportlase tiitli. Oli tänuväärne, et mul oli võimalus treenida ja võistelda NL koondises.

1972.aastal võitsin juunioride MMil 3 x 7,5 km teatesõidus hõbeda ja 1974. aastal NL meistrivõistlustel 25 km patrullsuusatamises pronksi ning 1975.aastal teatesõidus hõbeda. 1975.aastal omistati mulle suurmeistri tiitel.

Olen üldiselt rahul

Aktiivse sporditegemise lõpetamine sündis mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusena. Üheks oluliseks momendiks oli muutus spordipoliitikas – orienteeruti olümpialootustele ja sellega seoses tõsteti esile ja toetati järelkasvu, mis andis eelise noorematele. Oma rolli mängis ka relvamuudatus – mindi üle väikesekaliibrilisele relvale, mille kvaliteeti oli vaja hakata parendama ja kohandama laskesuusatamisele.

Lisaks lõpetasin 1981. aastal ülikooli ja oli vaja teha otsus tulevase töökoha osas. Töötasin oma diplomijärgsel erialal – suusatreenerina Elva Laste- ja Noorte Spordikoolis. Arvan, et mul läks hästi, et elu viis mind kokku õigete inimestega. Olen üldiselt rahul.

Ka praegu jälgin laskesuusatamises toimuvat ja olen väga rahul, et laskesuusatamine on tõusnud üheks vaadatuimaks talispordialaks.

Noortele soovitan tegelda võimalikult paljude aladega, et olla mitmekülgne ja õppida ennast paremini tundma. Vanemas eas on oluline olla füüsiliselt aktiivne, liikuda ja toetada sporti.

Elan Harjumaal, Elva spordieluga olen siiski mingil määral kursis. Minu arvates on sporditegemise tulevikuvõimalused Elvas väga head – siin on maratonirada, lasketiir, kaasaegne koolistaadion ja spordihoone, järved, loodus, traditsioonid, ülikooli lähedus. Kõik on kompaktne ja käe-jala juures, mis on suur eelis võrreldes Tartu või Tallinnaga. Hindan perspektiivi väga heaks.