Matti Männiste

Rallisõit oli meeldiv harrastus

Sündinud olen 9. aprillil 1948. aastal Tartumaal Lemmatsi külas. Lemmatsis oli meil tavaline kolhoosniku majapidamine. Lihtsamad kodused tööd pidime meie vennaga ära tegema, käisime lehmadega karjas ning söötsime teisigi koduloomi ja linde.

Esimene oli jalgrattatrenn

Kooliteed alustasin Soinaste 4-klassilises algkoolis. Edasi jätkasin õpinguid Tartu 2. Keskkoolis (praegu Miina Härma Gümnaasium). Seal olid suuremad võimalused sportimiseks ja treenimiseks. Otsustasin hakata käima jalgratta trennis, treeneriks oli Rein Kirsipuu. Et jalgrattatrenni saada, valetasin natuke oma vanust – olin 13, aga trenni võeti 14-aastaselt. Eeskujuks olid Jaan Klaassepp, Tiit Eomõis ning teised tolle aja ratturid. Eks ikka selle uhke sportratta pärast sai trenni mindud. Oma päris esimese jalgratta olin saanud 5. klassi lõpetamisel. Ostsime selle minu suvel kolhoosis teenitud raha eest ja isa lisas omaltpoolt ka. Minu trenniskäigule pani aga ema piirangu peale, hakkas muretsema, et see kõva sportimine võib tervisele halvasti mõjuda. Erilisi saavutusi mul kahjuks rattasõidus ei tulnud ja jäigi mul rattatreening katki.

Eksisime pimedas ja tulime ära koju

Rallihuvi algas 1978. aastal EPA Ülenurme õppekatsemajandis töötades, kus kohtusin Kaimo Venega. Tema õppis EPAs metsandust ja oli Ülenurmel praktikal ning sõitis koos ülikoolikaaslase Raivo Raudikuga rallit. Võistlusautoks oli majandi auto Moskvitš 427. Kaimo Vene tuli hiljem Eesti meistriks autospordi mitmevõistluses 1986. ja 1987. aastal. Kui Kaimo Vene ja Raimo Raudik EPA lõpetasid, said nad suunamisega töökoha mujale ja nende auto jäi Ülenurme.

Väike rallipisik oli juba sees ja otsustasime töökaaslase Mati Katteliga, et prooviks ka ralllit sõita. Ehitasime seda Moskvitši natuke ringi – käiguosa vastupidavamaks, auto kiiremaks ja esimene võistlus oli Koeru rahvaralli Paide rajooni teedel. Korraldajaks Koeru autoremonditehas. Oli õhtune ja öine ralli, nagu tookord neid korraldati. Poole peale sõitsime ära, siis eksisime seal pimedas ja katkestasime. Tulime ära koju. See oli siis esimene võistlus.

Üks ööpäev jäi alati puudu

Sealt edasi see ralliasi muudkui hargnema hakkas. Sai ikka autot ehitatud, Mati oli hea mootorimees. Alustasime rahvarallidest, sportlikule rallile lubati tol ajal alles siis, kui esimene järk oli käes ja selleks tuli võistlustelt punkte koguda.

Osalesime vigursõiduvõistlustel, lumerajasõitudel ning mäkketõusuvõistlustel, mida korraldas Tartu rajooni Autom ja Tartu ALMAVÜ. Ikka sellesama Moskvitšiga. Esimene järk sai täidetud ning siis sai juba mõelda sportlikele rallidele. Olin ka Automi aktiivne liige ja saime Automist osta Tartu ALMAVÜ abiga ühe ALMAVÜ auto Moskvitši 412, mille ehitasime siis ralliautoks. Sai öid ja päevi töökojas veedetud. Kõige kiirem aeg oli alati 24 tundi enne võistlusi. Siis oli vaja veel eriti palju teha ja väga palju asju lahendada. Ja üks ööpäev jäi alati puudu, et auto korralikult korda saada.

Tulid järjest võistlused: Tartu ralli 79 (21. koht), Suur ralli 79 (13. koht). Edasi tuli Kolhoosi karikavõistlus, seal saime 15. koha. Selleks ajaks oli meil kogutud punkte nii palju, et saime Eesti NSV meistersportlase kandidaadiks.

Aastal 1982 asusin tööle Elva sovhoosi peainseneri kohale. Rallipisik oli mul ikka sees ja tänu sovhoosi juhtidele õnnestus Valga Automilt osta VAZ 2103, mis oli edaspidi ka minu ametiautoks. Kaardilugejaks oli Aivar Mägi. Kõige paremaks tulemuseks minu rallikarjääris oligi koos Aivar Mäega sõidetud 10. koht 1984. aastal Eesti Meistrivõistlustel.

Sovhoosi juhtkonnal oli ralli osas väga hea mõistmine, eesotsas sovhoosi direktori Kalju Hermanniga. Hea sõnaga tahan tänada ka Arno Reilsoni, kes aitas alati tagavaraosadega ja andis tehnilist nõu.

Tahtmist oli, aga raha ei olnud

Rallisõidu aastatel olid minu jaoks suuremad proovilepanekud vabariigi meistrivõistlused ja kindlasti Tartu ralli, kus tuli sõita omainimeste ja tuttavate silme all. Tahtsid seal ikka paremini sõita, mitte rumalaid vigu teha ja ka paremat tulemust näidata. Vajutasid julgemalt.

Tänapäeval on need rallid kukepea võrreldes toonastega. Üldralli pikkus oli 700 – 800 km, kiiruskatseid oli kokku 200 km. Nüüd on rallid lühikeseks viidud. Tookord üks õhtu alustasid, siis ülejärgmise päeva lõuna ajal lõpetasid.

Rallisõit oli minu harrastus, mulle meeldis kiirus ja kõik see autoralliga seonduv melu ja töö.

Kripeldama on jäänud see, et tollel ajal ei olnud sponsoreid, kes oleksid finantseerinud ning kõik tuli tasuda omast taskust. Lõpetasin ralliga 1984. aastal, kuna rahakott ei kannatanud enam välja. Tahtmist oleks olnud, aga raha ei olnud. Paremat autot osta oli ka raske, ega sovhoos nii palju ka ei sponsoreerinud, suurem osa ikka oma rahakoti peal.

Autosport arenes, tehnika ja tippsõitjate võimalused olid sellised, et asju kontrollisid TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) tegelased. Seal lasti ralliautodele teha spetsiaalsed väntvõllid, nukkvõllid, gaasamordid ja see maksis ikka väga kõva raha.

Elvasse oleks vaja ehitada SPA

Praegu lähevad päevad lapselapsi aidates ja koos elukaaslasega aega veetes. Lapselapsi on kokku üheksa, nende juures on käimist ja aitamist, tegemisi jätkub. Üks rõõmudest on suvel muru niitmine traktoriga – vähemalt viis tundi järjest. On heameel midagi teha ja kellelegi kasulik olla. Elukaaslasega jalutame iga päev pikema tiiru Elva linnas ja kui kevad käes, ajame jalgrattad garaažist välja. Käime ka koos kalal.

Elva spordielu jälgides tundub, et läheb aina paremaks. Tänu uuele spordihoonele ning Elvas on veel väga palju sportlikke huviringe, mille treenerid on noored ja pealehakkajad sportlikud tegelased.

Minu arvates on Elvas puudu veekeskusest ja siseujulast, vaja oleks ehitada Elvasse SPA. Oleme käinud üle Eesti paljudes spaades, mis on väljastpoolt tulijate magnet. Ka väikesel Võru linnal on oma SPA olemas, kas Elva linnas pole see tõesti võimalik teostada? See tooks siia rahvast puhkama ja raha linnale. Oleks kasuks linnarahvale, kes praegu Otepääl ja Auras veemõnusid nautimas käivad ja korralik ujula on kindlasti oluline koht Elva ja ümberkaudsetele lastele ujumistreeninguteks.