Matti Mallo

Intervjueeris Ville Oengo, 2015. aastal

Elva spordiklassi

Olen sündinud 17. märtsil 1951. aastal ja pärit olen Paide kandist. Õppisin internaatkoolis. Talvel kehalise kasvatuse tundides suusatati, suvel harrastati mitmesugust jooksmist. Vanuses 13-15 aastat hakkasin juba ka koolidevahelistel võistlustel käima. Sel ajal oli spordis nii, et kes vähegi midagi tegi, see pandi aga kõiki alasid tegema. Mängisin võrkpalli ja sai isegi malevõistkonnas oldud. Nii et spetsialiseerumist kui sellist selles eas ei olnud. Minul kehakultuuris ja spordis mingit eeskuju kooliajal ei olnud.

Kui 1966. aastal Elva Keskkooli spordiklassi tulin, alustasin murdmaasuusatamise treeningutega. Sel ajal oli Elvas suusatamine juba üsna korralikul Eesti tasemel. Heino Mäesalu oli suusatreener, ise oli ta väga kõva laskesuusataja.

Spordiklassis oli iga ala tegijaid. Õiged tegijad olid jalgratturid ja uisutajad, nii poisid kui ka tüdrukud. Sirje Ermel ja Laine Pääsuke olid vabariigi ulatuses juba tuntud, samuti kergejõustiklane Toivo Veelmaa – kõik spordiklassi õpilased olid noorteklassis Eesti ulatuses arvestatavad sportlased. Murdmaasuusatamisega tegelesin tõsisemalt vist ainult mina. Tol ajal oli Eesti noortesport ehitatud üles spordikoolide võrgu najale. Talispordialad olid meil sel ajal küllaltki tugevad – Matti Paavo tuli spordiklassi, olime üheealised kutid. Tema ja Rein Pedaja, nemad lõid ikka omal ajal noorteklassis Eesti meistrivõistlustel platsi puhtaks. Murdmaasuusatamises saime Eesti noorte meistrivõistlustel Elva sportlastega tihti alade kolmikvõite.

Enne kui meie tegema hakkasime, olid Elvas veel palju kõvemad vennad – Artur Hunt ja Kalev Pulla, minu põlvkonna Elva suusatajad Enn Peterson ja Toomas Mardi. Mardi Tomm oli ikka väga suurte eeldustega spordipoiss. Kuuekümnendate lõpus tuli ta ühel aastal noortest koguni kolmel alal Eesti meistriks: murdmaasuusatamises, kahevõistluses ja vist ka laskesuusatamises. Ta tuli murdmaa teatesõidus NSV Liidu võistlustel hõbemedalile. Nemad olid Elvas ikka tegijad vennad, mina olin niiöelda luhvtipoiss alles. (Foto Matti Mallo 1).

Tüdrukutest olid head suusatajad Elva esimene meistersportlane Malle Simm, Lea Mäger, Helve Hillep (Riisalu) – tema oli meil teine meistersportlane ja meistrikandidaat. Nemad osalesid ka NSV Liidu Rahvaste Talispartakiaadil. Helve Hillep tuli NSV Liidu noorte meistrivõistlustel 11. kohale.

Treening ja töö

Noorusaastatel oli päike kuumem, rohi rohelisem, taevas sinisem, lund oli rohkem ja trenni tegime tõsisemalt. Sellist asja ei olnud, et tuuakse kooli kilomeetri kauguselt laps hommikul autoga kooli ja pärast kooli tullakse järgi, viiakse autoga koju. Trenni tuuakse ka õhtul autoga. Tõsi küll, mitte kõiki ja mitte alati, aga tendents mugavusele ja tahtejõu nõrgenemisele on olemas. Eks arvatavasti küllap see on igivana põlvkondade vaheldumise seaduspärasus, kus me kõik arvame, et omal ajal me olime paremad tegijad. Aga aeg läheb edasi ja iga ajastu teeb oma töö, tänased noored ei ole iseenesest ei head ega halvad, vaid nad on oma ajastu lapsed.

Tolleaegsed treeningud on mul selgesti meeles. Septembrikuus pärast koolitunde läksid – juba siis kiskus hämaraks – jooksid Vapramäele, tegid neli väga rasket ringi ja kui tagasi tulid, siis oli juba täiesti pime. Meil oli Vapramäel kõva ring, treeneri poolt paika pandud. Tagasi trennist tulid niimoodi, et vaatad, kas saaks jõest vett suutäie – isegi nii läbi olid. Heino Mäesalu ajal olid pühapäeviti reeglina pikad treeningud, niinimetatud matkatrennid. Kaks kuni neli tundi oli jooks-matk, 30-40 kilomeetrit, entusiastlik aeroobne treening.

Suviti, koolivaheajal, olid spordiklassi õpilased üle vabariigi laiali, igaüks läks oma koju. Tegime ka tööd, reeglina ikka füüsilist tööd, et natuke raha teenida. Mina tegin Elva kooperatiivis transporditööd ja sai käidud ka EPT-s maaparanduses abiks.

Pärast keskkooli lõpetamist olin kolm aastat sõjaväes, Tallinnas, sisevägedes. Sel ajal kuulusin spordiühingusse Dünamo. Talvel saime sõjaväest välja – treenima ja osalesime armee üleliidulistel võistlustel.

Eestis olid arvukad asutuste ja ettevõtete vahelised võistlused – küll spartakiaadid, küll spordipäevad, rajoonidevahelised üritused, spordiühingute vaheline konkurents, ametiühingute ja erisüsteemide võistlused … Käisin lühemat aega ka EPA-s ja siis läksin tööle Elva EPT-sse, kus oli vägagi spordilembeline juhataja Valdur Born, kes oli spordist ikka väga tõsiselt huvitatud – kõigepealt oma asutuses, aga ka Elva linna ja Tartu rajooni piires.

Enda tulemustest võin mainida 1973. aastal saavutatud Eesti meistritiitlit 15km murdmaasuusatamises. Võistlus oli Käärikul, osavõtjaid saja mehe ringis. 

Natuke ajan oma nina püsti ka selles, et olen seni ainuke Elvast pärit sportlane, kes on Tartu suusamaratoni ära võitnud, 1976. aastal. Trass oli Tartust Otepääle, pikkusega 45 kilomeetrit. Ma pidin täie innuga panema, ega lõdvaks lasta ei saanud. Olime tookord Kalev Pullaga Elva tegijad vennad, Pulla tuli teiseks. Minu aeg oli 2:45.46.

Maaparanduses sai hea üldfüüsilise vormi

Talvise suusatamise kehalise vormi üldfüüsilise baasi saavutasin enesele võrdlemisi raske suvise maaparandustööga. Seal tuli mitmesusugust tööd rügada. Minuga oli pundis kõva Elva suusamees Lembit Abel. Suvel tegime kraavikindlustust, millest tänapäeva noored ei ole kuulnudki ja mida enam ei tehta. Kolme-nelja kilose suure haamriga peksime üle poole meetri pikkuseid vaiasid maa sisse, vaia pikkus olenes sellest, kui kõvasti seda kohta kindlustama pidi. Põhiline töö oli kraavide kindlustamine mätastega – pildusime viglaga, toore jõuga traktoriplaadilt tonnide viisi mätast paigale. Veeti kohale, pildusid alla ja siis panid veel käsitsi paika.

Kui tuli hooaeg, koristasin põldudelt kive. Suvel võisid paari kuuga terve aasta elamisraha heal juhul kokku teenida. See oli kõik üldfüüsiline töö. Mõnikord tegime tööd ikka kümme tundi järjest ning kui vähegi jõudu oli, tulime objektilt jalgsi Elvasse. Kiire kõnd, sörkjooks või tempojooks. Teinekord sai tuldud isegi rohkem kui 15 kilomeetri kauguselt. Selle füüsilise tööga arenesid teatud lihasgrupid, polnud tarvis enam ka nii palju spetsiifilist trenni teha. Lõuna ajal sõime nii, et sai lihtsalt ostetud päts saia, jupp vorsti ja pudel piima. Väga hea oli tursakala – seitse kopikat maksis kilo. Mingit tomatit, kurki või mett ei olnud.

Maaparandusobjektid olid üle terve Lõuna-Eesti: Rannu poldri peal, Maaritsa kandis, Põlva rajoonis mitmel pool. Tegime ka Otepääl rolleriraja mullatöid. Mina näiteks ehitasin seal teealuseid truupe ning kindlustasin kraavijuppe.

Siin ei ole kahetseda mitte midagi – omal ajal sai kõvasti tööd ja trenni tehtud ja ei jäänud selle pärast ka mitte midagi elus olemata, ei pidudel käimata ega nooruse vallatused tegemata.

Sport Elvas – paar mõtet

Murdmaajooksu Eesti meistrivõistlused peeti nõukogude ajal Elvas ja toimuvad siin staadioni parkmetsa mändide all praeguseni. Meil on ideaalne koht, sellepärast, et see Elva männistu pinnas ja metsarajad kuivavad kevadeti kõige kiiremini. Harrastati ka sportlikku käimist ja staadionil toimusid ka Eesti meistrivõistlused 10 km käimises, kuid see lõppes ära. Osalt sellepärast, et Elva staadioni uuendatud rajakate oli liiga pehme, pude-purune ja kiirkäija sussid pildus kivipuru täis.

Ei ehitata spordibaase Elvas… See pole mitte üksnes Elva probleem – see on kogu Eesti riigi probleem – riik on niivõrd vaene, et isegi tänavate-kõnniteede katteid ei saa uuendatud, lihtsalt jube on käia.

Kuidas praegu söömisega tippspordis lood on? Sa vaata neid meie Elva noori laskesuusatajaid, kes praegu Kontiolahtis maailmameistrivõistlustel osalevad. Ma tean, et enamasti uhavad nad kodus makarone süüa, sest rahakott ei kannata kallimat toitu osta!

Koolilapsed soovivad osaleda koos sõpradega spordiringides, huviringides, aga kõikidel seda rõõmu ei ole. Igal perel ei ole selleks rahalisi võimalusi. Näiteks kaks või kolm last peres tahavad ringides käia, aga isal-emal ei ole võimalik seda 20 eurot kuus liikmemaksugi tasuda. Kuigi riik suure suuga kohati nagu lubab, aga need on esialgu ainult lubadusteks jäänud.

Üks hea asi on Elvas – kes niisama tahab tervisesporti teha, mitte päris tippsporti – loodus on ilus, ilmad on ka ilusad. Talved on nüüd poolikuks jäänud, mis sul praegu viga, mine välja, mine siiasama Verevi järve ja staadioni vahele metsa, nii hea ja kuiv, jookse ja võimle, tee kõike mida tahad – käimist või jooksmist või akrobaatikat. Keegi ei keela rahvasporti või õigemini tervisesporti teha ja mõistlikult teha. Ja see ei maksa midagi.

Intervjueeris Milvi Kapaun, 2022. aastal.

Ei solvunud, kui medalit ei saanud

Mina ei ole mingi saavutussportlane. Omal ajal koolis sai sporti tehtud ja natuke aega pärast kooli ka. Aga märkimisväärseid tulemusi pole olnud. Olin üleliidulise maaspordiühingu Urožai koondises, sai käidud Venemaal laagrites ja võistlemas. Ei õnnestunud mul kunagi seal kolme parema sekka jõuda. Eestist olid Urožai suusatajad tollel ajal veel Johannes Tasa, Juhan Kull, Are Roonet, Johannes Osar. Tavaliselt lõpetasime suusahooaja Murmanskis aprillikuu keskpaigas. Toimusid hooaja lõpuvõistlused ja pidu. Lõpupidu oli kõva – Prazdnik Severa [Põhja pidu]. Hooaja viimased võistlused Põhja-Venemaal Murmanskis olidki alati kõige meeldejäävamad võistlus-peod.

Välismaale võistlema tol ajal ei saanud, kõige kõvem võistlus oli Nõukogude Liidu Rahvaste Spartakiaad, mis toimus iga nelja aasta tagant.

Mul ei ole elus kunagi selliseid kõrgeid ambitsioone olnud, et kõik peab olema ikka ainult parim, parim töökoht ja… Võistlustel läksin alati parimat sõitu tegema, aga ega ma siis solvunud ei olnud kui medalit ei saanud. Ega teised vennad olid ikka kõvad, ei olnud neile häbi kaotada. Spordis ma küll midagi ei kahetse. Tänu spordile jäin ma korralikuks.

Elva spordielu sai elus hoitud

Kui Eesti taasiseseisvumise algusaastatel oli majanduslikult keeruline aeg, siis vedasin Elva sporti nendel rasketel aastatel. Eesti vabariik tuli, raha oli vähe. Keegi pidi natukene seda linna spordielu vedama, panin niiöelda õla alla. Tähtis oli jätkata Elva traditsiooniliste spordiürituste korraldamist. Et need püsima jääksid. Üks olulisemaid oli Jüriööjooks, algatatud sai ka Kellatornijooks. Talvel korraldasime Arbi järvel võistlusi ja tegevusi väikestele ja suurtele. Igasuguste spordiürituste korraldamine, inimeste võistlustele organiseerimine ja transportimine… Nii lapsi kui täiskasvanuid sõidutasin tol ajal võistlustele ka oma autoga. Sai aidatud ja aktiivselt elus hoitud Elva sporti üleminekuajal, 1990ndate algusaastatel. Nina püsti ma sellepärast nüüd küll ei aja, lihtsalt selle üle on mul hea meel, et sai tehtud.

Käisin võistlejaid väikelinnade spartakiaadidele klunimas, ajasin võistkondi ja võistlejaid kokku. Ega see kerge töö ei olnud. Aga et Elva spordielu soiku ei jääks, tuli sellega tegeleda. Lisaks rahaprobleemid. Mina ei olnud selline inimene, et lähen mööda asutusi sponsoritelt raha küsima. Korra küll käisin vist Elvexis. No kuidas sa lähed lunima, et toetage meid… Praegu on muidugi sponsorite olemasolu loomulik. Ei mäleta täpselt, kust see raha sai, aga väiksemad asjad sai oma rahaga ära aetud.

Hiljem olin Elva Spordiliidus spordiobjektide meister, vastutasin spordiobjektide korrashoiu eest ning olin ürituste läbiviimisel abis. Minu hoole alla kuulus muu hulgas ka Elva staadion ja suusahüppemäe nõlva korrahoid. Ühel aastal, kui oli lumepuudus, vedasime koos Andus Ilvesega kottidega hüppetrampliinile lund, sellega oli tükk tööd.

Teed oma töö ära ja – suusatama!

Praegu elan Otepääl. Nüüd kuulun niiöelda laisklejate klassi. Tööl ei käi, aga muidu olen päris aktiivne. Maja juures on tegemist ja spordiüritustel käin vabatahtlikuna ikka abiks. Sellel aastal oli erakordne talv ja sai suusatatud päris kõvasti, kokku 120 päeva. Praktiliselt iga päev alates detsembrikuust kuni 20. aprillini. Juba kevadine päike paistab, mõnus suusatada! Tervisele on see hea ja on aega, pole kuskile kiiret, teed oma tööd ära ja suusatama.

Suvel ma jooksmas ei käi, hoian põlvi. Käin lihtsalt jalutamas, põhiliselt Apteekrimäel. Teen seal tunnise ringi, niisama, oma lõbuks. Vaatan, kuidas enesetunne on, kas teen kaheksa või kümme tõusu.

Vanasti olin ma väga kõva raamatute lugeja. Nüüd olen juba kümme aastat hoidunud – ei võta jutu- või detektiiviraamatut kätte. Tean, et siis ma hakkan lugema ja ongi kehalisel liigutamisel lõpp peal. Oluline on ennast ikka kehaliselt aktiivsena hoida.

Liiga palju asjapulki

Elva sporti jälgides märkan, et nüüd on siin spordi ümber väga palju rahvast tekkinud – ametnikke ja tegelasi. Spordi juurde on tekkinud liiga palju palgalisi asjapulki. Kas kõik ka aktiivset rakendust leiavad? Mil määral spordi organiseerimine nüüd siis näiteks Puhjas, Rannus, Kongutas käib? Kas nad korraldavad seal ka spordiüritusi? Seal ikka omad aktiivsed inimesed teevad.

Hindan väga Marek Pihlaku entusiasmi. Ta on algatanud uusi huvitavaid üritusi, on aktiivne ja sümpaatne inimene. Kui vaja, olen tal alati ürituste korraldamisel abiks.

Spordi põhitegevus on nüüd Elvas spordihoone ümber ja see ongi loogiline. Kui Elva nüüd siseujula ka veel püsti saab, siis on Elva ikka kõva linn! Seoses praeguse majandusliku olukorraga peab aga vist selle ujula tükiks ajaks unustama.