Matti Jõgi

Meenutusi Elvast

Elva lasketiiru ka sealaskmise seadeldis

Nõukogude Liidu koondis oli Elvas treeninglaagris ja koondise treener Enn Meriväli organiseeris seal esimest korda ka siis jooksva metssea harjutuse laskmise. Aadu Pintson oli Tartu katseremonditehases peainsener, kes ehitas Elvasse esimese sealaskmise seadeldise. Seal oli siis Eesti meistrivõistluste laskmine. Pärast oli Elva tagumises suures 50-meetri tiirus sea seadeldis ja seal sai palju treenida.

Enamus individuaalseid treeninguid toimusid Tallinnas ja „Dünamo“ laagrites. „Dünamos“ oli teenindav personal, kes seal jooksutas seda siga, kleepisid ilusti ja näitasid, nii et iga lasu nägin ära. Elva tiirus aga treenisin üksinda suures tiirus. Vajutasin nupu peale – siga jooksis ühele poole, teisele poole, lasksin kiire jooksuga, kahe-poole sekundiga kolmkümmend lasku. Lasksin kakskümmend ära ja oli niisugune tunne, et kuidagi nagu väga hästi lasksin, et lähen vaatan. Seda me nimetame kotti laskmiseks, kui sa vahepeal vaadanud ei ole. Lased ära ja siis ikka vaatad. Mul oli tookord kakssada silma selle kiire jooksu pealt – no see on niisugune väga erakordne asi.

1969. aastal sai ikka Tallinnas ja „Dünamo“ treeninglaagrites käia, Enn Meriväli organiseeris nädalaks või kaheks. Tulin kahekordseks „Dünamo“ üleliiduliseks meistriks ja NSV Liidu meistrivõistlustelt sain hõbemedali – ümberlaskmistega. Jäin võitjale alla, aga siis ma olin noor veel. Alates 1970. aastast ma pääsesingi NSV Liidu koondvõistkonda.

Elvast „Jawaga“ ülikooli

Pärast teist kursust, 1968. aasta suvel, elasin Elvas lasketiirus natuke aega. Ilus suvine loodus, Vaikne järv, Elva ja kogu ümbruskonna kõige võimsamad kuused-männid. Väga mõnus oli seal elada ja olla. Hommikuti käisin võimlemas, kuid ujuja-supleja ma eriline ei ole. Sügise saabudes käisin mootorrattaga sealt hommikuti Tartusse ülikooli, mul oli „Jawa.“ Ülikooli kohviku juurde seina äärde panin oma „mota“ ja kui loengud-õpingud ära lõppesid, siis sõitsin Elvasse jälle tagasi. Olin säärsaabastes, soldati kalifeepükstes ja nahkjopes, tuul läbi ei käinud. Hiljem sain Evald Rooma ema juurde korterisse. Pisike toakene, pisikeses tänavaäärses majas. See maja asus endise linna täitevkomitee vastas, nüüdses Põik tänavas.

Üks hea treialmeister tegi rattakesi ja rihmarattaid ja mida iganes ning temaga organiseerisime laskeharjutuse tarvis pisikese maketi mu toa seina peale. Mootor oli mul endal olemas. Pisikene paberitükk tamiilil jooksis ühe ratta pealt teise peale ringiratast, ühele poole, teisele poole ja seda ma siis talv läbi tapsin niiviisi.

Ega keegi teine ei viitsinud niisugust treeningut teha, ehk võib-olla paar inimest. Kes tegi talv läbi, sellel oli suur eelis.

Harjutasin laskmist iga päev. Sihtisin väikese 5,6-kaliibrilise püssiga ka läbi toaakna kolmekümne meetri kaugusel olevat oksaauku. Sellel püssil oli peal optiline sihik, mille kinkis mulle üks soome poiss. Liikuva märgi harjutuses on kahte moodi jooksud: aeglane jooks ning kiire jooks. Aeglast sain selle optilise sihikuga lasta, kuid kiiret vist ei saanud, ma ei mäleta enam. Üldiselt aeglase jooksuga harjutuses oli nii, et ma Liidu meistrivõistlustel olin alati kõige tugevam.