Mati Nigul

Kahju, et ei saanud Eesti vabariigi eest võistelda

Sündisin Jõgeva linnas 25. septembril 1953. aastal. Kui olin neljane, kolisime Elvasse ning lõpetasin aastal 1972 Elva kooli.

Trennis ma lapsena ei käinud, aga tollel ajal tegid kõik lapsed sporti – mängisid palli ja liikusid palju õues. Konkreetselt laskmisega puutusin kokku esimest korda 1966. aastal kui Tartu rajooni Laste- ja Noorte Spordikooli lasketreeneriks tuli Jaan Niinep. Mäletan konkreetset momenti, kui Niinep kooli koridoris küsis, kes tahavad laskmist proovida. Meie klassist läks kolm poissi laskma. Me ei teadnud laskmisest mitte midagi, mõtlesime lihtsalt huvi pärast minna.

Esimesed korrad oli püssi lasta väga vägev tunne. Vend Agu tuli ka samal ajal laskma, õde Ave tuli lasketrenni umbes kaks aastat hiljem. Noorte trennitegemises on väga suur roll treeneril, ta peab tekitama noortes motivatsiooni trennis käia. Niinep suutis väga hästi kampa koos hoida. Mul ei olnud kunagi tunnet, et ma ei viitsiks trenni minna. Noorena olid eeskujuks ja innustasid trennis käima ka suured sportlased keda siin-seal Elvas näha oli, näiteks Ants Antson, Enn Sellik, Kalju Koch.

Spordiala valik oli minu jaoks ilmselt kohe õige, aga oli ka võimalus laskesuusatamisesse minna. Kuna suusatasin suusatrenni poistega võrdselt, siis kehalise kasvatuse õpetaja Arno Ots küsis, kas ma ei soovi ikka äkki laskesuusatamist proovida. Mul ei tekkinud üldse mõtet ka, et selle alaga tegelema hakata. Olin juba kahe aastaga Eesti koolinoorte meister laskmises. Sellel hetkel tundus ala vahetada juba mõttetu. Tagantjärele mõtlen küll, et äkki oleks isegi võinud proovida. Samas aga ei kahetse oma valikut.

Vanemad ei mänginud suuremat osa minu karjääris – nad ei suunanud mind selleni ega ka keelanud, kuna koolis olid mul hinded korras. Ju neil oli ka lihtsam, et käisin trennis, mitte ei hulkunud ringi. Peres oleme me kõik täpse käega inimesed. Hiljem tuli välja et minu isa, ema ja vanaisa olid ka laskmisega tegelenud. Mitte küll tõsiselt, aga siiski.

Elukaaslase Liiaga sain kokku Põlvas siselasketiirus laskmistreeningutes. Hiljem lapsi kasvatades pidime trenne ja võistluseid tegema vahetustega. Üks laseb, teine hoiab lapsi.

Elvast tulin ära ainult sellepärast, et Põlvas pakuti mulle elamispinda. Põlva lasketiiru tuli väga aktiivne kogukond kokku. See innustas teisi ka trenni tegema. Põlvas tulid appi ka asutused, mis toetasid sporti. Selle abiga oli võimalik endale korter soetada. Tugi sportlastele oli Põlvas suur.

Tollel ajal spordis erilist kriitikat ei olnudki. Kõige suurem kriitik olin ikka ise endale. See pisike kriitika, mis üldse oli, mõjus mulle ainult positiivselt – tekitas tahtmist rohkem trenni teha. Kiituse koha pealt kõik need tänukirjad mind väga ei huvitanud. Kuna laskmine on individuaalala ja võistluste ajal tegeled ju ikka ainult endaga, siis kriitika või kiitus kaob peast ära.

Kui mul midagi laskespordikarjääri ajast kripeldama jääb, siis kindlasti see, et tookord ei olnud meil oma riiki, et oleks saanud rahvusvahelistele võistlustele oma riigi koondisega minna.

Tulemustest rääkides, siis minu jaoks on oluline see, et olen võitnud 1. Põlva Karika ja ka 40. Põlva Karika (Põlva Karikavõistlused laskmises). Olla ikka veel nii heas vormis 40-aastase vahega on minu arust vinge.

Laskespordiga tegelemine lõppes minu jaoks ükskord Eesti meistrivõistlustel, kui konkreetselt tundsin, et nägemine on nii palju halvenenud, et pole enam mõtet asjaga edasi tegeleda ning otsustasin päevapealt laskmise ära lõpetada.

Praegu valmistan püssilaade paljudele Eesti, Läti ja Leedu laskesuusatajatele. Vahepeal annan neile ka laskmisalast nõu.

Noortele ütleks nii: absoluutselt ükskõik missugune kehaline liikumine on oluline. Kasvõi jalgpall või mine metsa jooksma. Vajalik on saada füüsis korda. Minu arust ei ole õige 10-aastaseid lapsi suunata ainult ühele spordialale. Kui sul on füüsiline põhi all, siis võid ka 15-aastaselt alustada ükskõik mis alaga. Kui oled juba vanem, siis ikkagi sama – käige ja liikuge.

Elva spordieluga ma praegu eriti kursis ei ole. Teadaolevalt on aga suur plaan maailmatasemel lasketiir Elvasse rajada. Ehk see toob laskmisesse rohkem elu sisse.