Mati Martin

Sport laiendas silmaringi ja aitas edaspidi elus otsuseid teha

Olen sündinud Elvas 27. septembril 1951. Kogu mu lapsepõlv kulges samuti Elvas ning seitse kilomeetrit kaugemal, Jõeharu talus, kus mu vanaema ja vanaisa elasid. Seda talu enam ei ole, kuid minu lapsepõlve mängumaal asub praegu RMK puhkekoht ja tuntud Nõiamaja. Sellest talust on järel veel üks vanaisa istutatud tamm ja vaher. Talus veedetud ajal jättis mulle sügava mulje loodus – kevadel üleujutatud luhad, kus haugid oma pulmi pidasid, jões ujuvad kalaparved, suviti Elvast saabunud heinalised, kellele vanaisa igale oma tüki kätte näitas. Praegu võssa kasvanud jõeluha asemel oli siis lage, niidetud jõeluht, kus ma ka elus esmakordselt hundiga kohtusin ja kus õhtul üle jõe metsast kuuldus ilvese pulmahüüd.

Kooli läksin 1959. aastal, olin keskmine õpilane. Meeldis väga käsitöö tund, eriti kõik, mis seondus puiduga – saagimine, hööveldamine, treimine, intarsia. Lõpuks sai siiski võitu sport. Kehalise kasvatuse tund eriti ei meeldinud, sest olin füüsiliselt väga nõrk. Võimla lakke kinnitatud köiel ei suutnud ma üldse ronida. Aga keskkooli lõpus ronisin võimla lae alla ilma erilise pingutuseta kaks korda järjest.

Peres spordi harrastajaid ei olnud, kui välja arvata võrkpall, mida aia taga sageli mängiti. Kõik tegid füüsilist tööd ja muud ei olnud aega tehagi. Siiski on meelde jäänud pikad kalalkäigud nii ratastega kui ka jala, mis füüsist kindlasti arendasid. Perekond toetas igati minu tegevust, aga vahetult nad võistlusi vaatamas ei käinud.

Suusakeppidega joostes – kepikõnni eelkäik

Alustasin treeningutega kuuendas klassis 1965. aastal. Minu sportimise aeg oli üsna lühike, viis aastat, kuni keskkooli lõpuni. Ühel päeval tuli kooli sirge rühi ja lõbusa olekuga treener Heino Mäesalu, kes kutsus õpilasi spordikooli suusatrenni. Meie klassist läkski suusatrenni päris mitu poissi ja mina nende hulgas. Tollel ajal oli Elva spordikoolil kaks maja. Suusatajad kogunesid majas, mis praegugi asub hiljuti ehitatud “Keeglimaja” kõrval. Turuplatsi poolses otsas oli ruum treeneritele ja ruumid treenijatele ning suuskade ladu. Teises maja otsas oli kooli kantselei.

Põhiline treening toimus väljas, suvel peamiselt staadioni ümbruses, pikemad treeningud toimusid ka maastikul linna ümbruses, sageli Vellavere kandis. Suusatamises on oluline, et rada oleks võimalikult raske, kulgeks mägisel maastikul ja treener hakkas Elva ümbruses otsima sobivat maastikku. Mäed leidis ta Vellaveres, Pirnaku metsas ja hiljem ka Vapramäel. Seal me siis ringitasime, ikka mäest üles ja mäest alla. Noore poisi jaoks oli treening veidi üksluine, eriti kui arvestada minu suhteliselt kehva füüsilist olukorda. Heino Mäesalu oli üks esimestest treeneritest, kes võttis kasutusele lumevabal perioodil treeningmeetodina suusakeppidega suusasammu imiteerides jooksu mäest üles. Seega kepikõnni eelkäija.

Vahepeal jalgrattal ja uiskudel

Teine spordikooli maja, ühekorruseline baraki tüüpi, asus praeguse Kesklinna apteegi kohal. Seal treenisid jalgratturid ja uisutajad. Sageli sai ka sinnapoole piilutud, sest seal treeniti uhkete võidusõidujalgratastega ja talvel uisutati Arbi järvel pikkade kiiruiskudega. Järvel käis treenimas ka olümpiavõitja Ants Antson ja mitmed kuulsused Lätist. Tolle aja kohta oli Elvas ideaalilähedane kiiruisurada, mille eest hoolitses Richard Anton.

Et mul endal jalgratast ei olnud ja mulle meeldis ka uisutada, siis otsustasin treeningrühma vahetada. Sel ajal oli jalgrattatreeneriks Heldur Karro. Täpselt ma enam ei mäleta, kui palju ma jalgrattaga sõita sain, aga lumi tuli maha ja jalgrattasõit jätkus siseruumis rullikutega pukkidel. See sõit ei olnud enam nii lihtne kui maanteel. Aga kui valmis Arbi järve uisurada, hakkasime uisutrenni tegema ja see oli palju huvitavam. Sai isegi juba paar võistlust maha peetud. Uisurajal liikusin aga teistega võrreldes tunduvalt aeglasemalt. Sõitu analüüsides selgus, et kaotasin kiirust kurvis, kus tuli keha vasakule kallutada ning parem jalg üle vasaku ette viia.

Uisutamisel läbitakse ringe vastu kellosuti liikumise suunda, kuid huvi pärast proovisin uisuringi läbida vastupidises suunas ja ennäe, kiirus kurvis ei vähenenud ja ringi läbimise aeg paranes tunduvalt! Aga keegi ju sedapidi ei sõida….

Seega oli selge, et uisutajat minust ei saa ning kadus ka ratta vastu huvi. Mõtlesin, siis et mida teha, tagasi suusatrenni minna oli kuidagi piinlik. Aga klassivennad innustasid mind ning läksingi siis pea norus tagasi suusatrenni. Treener Heino Mäesalu aasis küll algul veidi, aga võttis mind tagasi. Nii need treeningud algasid.

Olime ise rajamasinateks

Vahepeal kolis spordikool Arbi järve kaldale barakki, kus oli olnud kolm korterit. Hoone linnapoolse osa said suusatajad, Arbimäe poolse osa jalgratturid ja keskmises osas asusid kontoriruumid.

Trennis teiste poistega ma eriti sammu ei suutnud pidada, jooksus olin ikka viimaste hulgas, aga tegin oma võimete kohaselt. Siis tuli talv ja sai hakata suusatama. Selleks tuli suuskade ruumis riiulilt välja valida sobivad suusad. Alumistel riiulitel olid pruunid ja üsna laiad treeningsuusad, ülemistel aga tunduvalt värvilisemad ja ilusamad võistlussuusad. Treeneril oli põhimõte, et trennis tuleb sõita raskemate suuskadega, siis on võistlusel kergematega sõites tulemused paremad. Samas olid ka värvilised suusad tugev stiimul harjutamiseks.

Suusamäärded olid nagu olid, kodumaised. Võistluste ajal sai ka välismaiseid määrdeid kasutada. Pärast mõningast treeningut hakkasid suusad alumiselt poolelt kuluma ning neid tuli korduvalt talve jooksul tõrvata. Selleks oli suures vaadis suusatõrv, mis kanti pintsiga suusapõhjale ning keedeti leeklambiga kuumutades puidu sisse. See hoidis ära suusa kiire kulumise, aga ka vettimise sula ilmaga. Samuti püsis siis määre pikemalt all.

Suusatamist alustasime tavaliselt esimese lumega staadionil. Oluline tehnika viimistlemisel oli keppideta sõit. Hiljem kui lund rohkem tuli, läksime edasi Vellaverre, kuhu ajasime sisse suusarajad. Rajamasinateks olime meie ise. Treener oli välja valinud sobiva marssruudi, kuhu jäi sisse võimalikult raskeid tõuse ja kiireid laskumisi. Üks tuntumaid nendest oli Kanahaua sulglohk. Muide, seda kiitis isegi kunagine maailmakuulus suusataja Alevtina Koltšina, kes sealt alla sõites “sabapidurit” oli kasutanud.

Suusarada sisse ajades liikus kõige ees treener, kes määras ära suusajälgede laiuse. Treeneri järel sõitsid poisid ja tüdrukud, et rada tugevamaks suruda. Kuna sügavas ja kohevas lumekihis ei ole võimalik suusakepiga tugevalt tõugata, siis kaks liiget rühmast sõitsid sisse ka keppide jälje. Tol ajal oli maad kattev lumekiht paks. Sellepärast sõitsid kaks inimest nii, et ühel oli rajal parem, teisel vasak suusk. Teise suusaga sumpasid nad raja kõrval lumes.

Rajad olid kolme, viie, kümne ja 15 kilomeetri pikkused ning tähistatud väikeste värviliste lipukestega, kus raja pikkuse number peal. Suusarajad kulgesid maastikul nii, et kui läksid 15 km ringile, siis liikusid ikka algpunktist päris kaugele. Enamasti ei näinud võistlejat rajal keegi. Ma ei mäleta, et rahvas oleks väga aktiivselt võistlusi jälgima tulnud. Huvilisi muidugi oli.

Elva võistlusrajad paiknesid esialgu Verevi järve taga. Radade algus oli kohe üle järve metsalagendikul. Praegu on seal mets. Sealt liiguti põhjapoole ja lõpuks tagasi. Hiljem viidi stardi ja finiši koht Kulbilohku, praeguse vana kruusakarjääri servale ja rajad olid põhiliselt sellel Vellavere maastiku nõlval, mis Kulbilohust Vellavere küla poole minnes paremat kätt jääb. Praegusel ajal on see kõik üsna ära kasvanud ja vanade radade asukohad raskesti leitavad. Vellavere radade hääbumisele aitas kaasa uue tee ehitus läbi karjääri. See lõikas ära suusatamise võimaluse algusega Verevi järve kaldalt.

Lasketiirus lamasime lumel

Nii me siis treenisime ja võistlesime põhiliselt Elvas, harva ka Otepääl. Peab ütlema, et suusatamises olin ma teistega võrreldes võrdsemal positsioonil kui jooksurajal. Siis tuli Heino Mäesalul mõte, et võiks Elvas hakata laskesuusatamist proovima. Tallinnas ja Rakveres oli seda juba hakatud harrastama. Treener küsis, kas ma ei tahaks laskesuusatamist proovida. Võtsin siis püssi selga ja hakkasin proovima. Elvas oli üsna heal tasemel lasketiir. Suviti harjutasid seal toonase Nõukogude Liidu koondise laskjad. Olime neile sageli abiks märklehtede vahetamisel ja tulemuste näitamisel. Teenisime sellega isegi väikest taskuraha. See lasketiir oli hea laskjatele, kuid mitte eriti hea laskesuusatajatele, sest asus tasasel alal. Käisime seal ainult laskmas. Treeninguks olnuks aga vaja ka mägesid, kus vahepeal suusatada või joosta. Heino Mäesalu hakkas otsima lahendust ja leidiski Vellaveres sooservas kaks lagedamat ala, kus inimesi ei käinud ja kus oli ohutu lasta.

Tookord olid märklauad lihtsalt puupulga otsa kinnitatud ja lumehange torgatud vineeritahvlid, kuhu paberist märk kinnitati. Tulemuse said teada alles siis, kui võistlus läbi ja märklaud läbi uuritud. Lasksime väiksekaliibrilistest relvadest nagu seda tehakse praegugi. Laskmiseks tuli lumele pikali visata, vahel panime alla mõned kuuseoksad. Mõnel korral juhtus sinna laskmise ajal meie tegevust vaatama ka omal ajal Vellavere kuulus ilmaennustaja Vadim Želnin. Ta vaatas meie tegevust ja manitses meid mitte õhukeste riietega lumel lamama. Tol ajal ei osanud me sellele erilist tähelepanu pöörata, aga hilisemas elus tuletas see lumel lamamine end meelde küll.

Üllataja sai treenerilt üllatusauhinna

Lühikese harjutamise järel tuligi 1967. aastal esimesel laskesuusatamise võistlusel startida ja oh üllatust, saavutasin kohe kolmanda koha. Mul oli selle üle muidugi hea meel. Väga üllatunud oli ka Heino Mäesalu. Järgmisel päeval tuli ta minu juurde ja kinkis kogu treeninggrupi ees mulle oma fotoaparaadi. Olin väga üllatunud, et miks? Siis aga selgus, et ta oli juba enne võistlusi vanemate poistega rääkinud ja öelnud, et annab oma fotoaparaadi võistluste kõige suuremale üllatajale. Seekord siis osutusin selleks mina. See fotoaparaat oli suureks stiimuliks minu edaspidisel tegevusel fotograafia alal. Lisaks sain ma sealt spordikooli suusariiuli kõige ülemisest reast endale tuliuued Soome firma Järvinen punased suusad ja välismaise päritoluga bambuskepid, mis tollel ajal oli tõeline tipp. Need suusad olid minu kaaluga väga hästi sobivad ja andsid mulle nii mõnelgi juhul libisemise eelise.

Vähehaaval hakkasid laskesuusatamisega tegelema ka teised poisid ja Elvasse tekkis tugev treeningrühm. Tuge sai see koolis moodustatud spordiklassist, kuhu astusid teiste hulgas ka Matti Paavo ja Rein Pedaja. Võistlesime edasi ja ma saavutasin veel mõned auhinnalised kohad. Käisin Eesti võistkonnaga ka Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel Uraali mägedes asuvas Kirovo-Tšepetski linnas, kaaslasteks Tallinna ja Rakvere poisid. Ka treener oli kaasas Rakverest. Seal mul hästi ei läinud.

Individuaaldistantsi ajal kukkus märkleht pärast esimest lasku alla, seejärel anti mulle uus märk, mis teistest veidi eemal. Oli selge, et sinna ma polnud peale lasknud ja trahviminuteid kogunes palju. Nii jäin välja ka teatemeeskonnast.

Kõige edukam aasta spordis

Järgmisel aastal aga juhtus nii, et Elva spordikooli poistest (mina, Andres Muru, Agu Lamp ja Matti Paavo) koostati Eesti koondis, kes sõitis Nõukogude Liidu noortemeistrivõistlustele, seekord Onegasse. Lisaks oli kaasa veel üks poiss Rakverest. See sõit oli omaette seiklus. Pidime kogu oma varustuse (kaks paari suuski, püss, padrunid ja riided) pakkima suusakotti nii, et need reisil terveks jääksid, eriti ohtlik oli suuskade transport lennukiga, kus neid loobiti üsna vabalt ja ka ära lõhuti. Onegasse sõitsime rongiga, esialgu Tartust Leningradi (praegu Sankt-Peterburg). Seal tuli kogu see varustus selga võtta ja metroo abil ühest rongijaamast teise viia. Seejärel läks sõit juba Karjala suunas. Jõudsime kohale ja meid paigutati võõrastemajja, elasime kõik ühes toas.

Olime sellel alal uustulnukad, sest tugevad laskesuusatajad olid tol ajal nii Vene Föderatsioonis kui ka Lätis. Lasketiirud olid ka seal lihtsalt metsalagendikel. Individuaalvõistlus läks mul üsna keskpäraselt, aga sain siiski teatemeeskonda koos Agu Lambi ja Matti Paavoga. Agu Lamp oli meil alati esimese vahetuse sõitja, see tundus talle sobivat. Mina sõitsin teist vahetust ja valmistusin rajale minekuks, suusad veel alla panemata.

Võistluste informaator andis kogu aeg jooksvalt informatsiooni, kuidas võistlus kulgeb. Tol ajal tehti seda raadiosaatjatega. Eesti võistkonnast ta juttu ei teinud. Mõtlesin, et aega veel on, kuid otsustasin siiski suusad alla panna ja samal ajal nägin, et esimene tulija oli hoopis Agu. Informaator oli võistkonnad segi ajanud. Jõudsin õigeks ajaks vahetusalasse ja läksin rajale, kõik õnnestus ja andsin vahetuse üle ka esimesena.

Viimast vahetust sõitis meil laskjana kõige kindlam mees Matti Paavo. Ka Matti lasi puhtalt ja lõpetas esimesena. See oli kõigile teistele osavõtjatele väike šokk, kes need eestlased üldse on?! Sellist edu ei osanud ka treener Heino Mäesalu ette näha ja oli meile ostnud tagasisõidu piletid juba sama päeva õhtuks. Aga selgus, et autasutamine on ka alles õhtul. Midagi polnud teha, tuli autasustamistseremooniast loobuda. Aga auhinnad saime ikka kätte, need toodi lennuväljale järele. Ja üllatus-üllatus, auhindadeks olid Tallinna suusavabrikus valmistatud võistlussuusad.

See oligi minu kõige edukam aasta spordis. Siis tuli aeg hakata valmistuma juba täiskasvanutega konkureerima ja tol ajal olid täiskasvanutel võistlemiseks suurekaliibrilised vintpüssid kaliibriga 6,5 ja 7,62 mm. Minu esimene relv oli ka kaliibriga 7,62 mm. Neil kõigil oli üsna tugev tagasilöök ja seoses sellega ka hoopis teine laskmise metoodika. Seda ma lõplikult omandada ei suutnutki, mis tähendas, et ka tulemused eriti head ei olnud.

Bussisõit Venemaa moodi

Meeles on ka võistlustel käik Leningradi lähistel, kohta enam täpselt ei mäleta. Ilm oli üsna külm. Sinna me kuidagi saime ja hakkasime pärast võistlust vastu õhtut tagasi sõitma. Ilm aga jahenes veelgi. Mingit soojendust bussis muidugi ei olnud. Siis leiti selline võimalus, et leeklamp pandi väljas tööle ja oodati kuni see saavutas oma töötemperatuuri. Seejärel keerati leeki veidi lühemaks ja toodi leeklamp bussi. Uks kinni ja sõit läks lahti. Ja tõesti, see lamp andis nii palju sooja, et meil väga külm ei olnudki. Aga bussi aknad hakkasid sellele vaatamata jäätuma. Bussijuhil oli selleks otstarbeks kaasas soolaga täidetud riidest kotike, mida tuli siis vastu aknaklaasi hõõruda, et sool jää ära sulataks. Nii me siis sõitsime, keegi hoidis leeklampi õiges asendis, keegi puhastas aknaid ja bussijuht keeras rooli.

Furgoonautoga Musta mere äärde

Heino Mäesalu korraldas ka mitu treeninglaagrit Eestist kaugemal. Mina võtsin osa treeninglaagrist Musta mere ääres. See oli 1967. aastal, kui sõitsime Elvast välja ja võtsime suuna Pihkva poole. Sõiduvahendiks oli veoauto, mille kasti oli ehitatud akendega kast, sisse pääses sinna tagant. Kui kõik olid sees, siis pandi uks kinni ja keerati lukku, et keegi sõidu ajal ära ei pudeneks. Istmeteks olid autokastiga risti kinnitatud lauad, küll dermatiiniga üle löödud, kuid seljatugesid ei olnud. Sellises “puuris” reisis umbes 12-14 inimest koos oma kompsudega. Kõige esimesel istmel kohe kabiini taga olid meil kaasa võetud toiduvarud, kartulid, tangud, suhkur, konservid jne. Tol ajal oli toiduga suuri probleeme. Sõit iseenesest oli aga tore. Meie marsruut läks läbi Moskva, Rostovi, Karasnodari ja Šotsi, lõpuks jõudsime sihtkohta Gagra linna, kus treeneril oli keegi tuttav, kes meid lubas mingile asutusele kuuluvale mereranna alale. Elasime telkides.

Ega seal palavuse tõttu treenimisest suurt midagi välja ei tulnud, kuid reis oli huvitav. Mis reisil juhtus ja mis edasi sai on juba teine teema.

Meelde on jäänud ka laager Häädemeestel. Sinna sõitsime juba spordikooli veoautost ümber ehitatud bussiga. Miks me just Häädemeestele läksime ma täpselt ei tea, aga seal oli meil kaks harjutust, mida me Elvas teha ei saanud. Üks oli liivasest nõlvast üles jooksmine ja teine põlvini vees suusasammu imiteerimine. Mõlemad olid väga rasked harjutused. Ju oli see treeneri arvates hea füüsiline koormus.

Soovitati rohkem õppida ja vähem trenni teha

Oma kõige kaalukamaks tulemuseks pean NSVL noortemeistri medalit. Aga üsna palju rõõmu valmistas ka Eesti noorte meistrivõistlustelt võidetud pronksmedal murdmaasuusatamises.

Kiitus ja kriitika on muidugi väga olulised ja oli nii üht kui teist. Võib-olla oligi minu sportlaskarjääri kiire lõppemise põhjus selles, et mu närvisüsteem oli ja on ka praegu üsna nõrk, mis ekstreemsusi hästi ei talu. Eriti oluline oli see laskmisel. Aga kui vaadata praegu tegutsevaid laskesuusatajaid, siis ka neil ütleb närv vahetevahel üles.

Mõte spordiga lõpetada tuli juba keskkooli lõpus, põhjuseks probleem nägemisega. Siiski läksin esialgu õppima Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda suusatamise erialale. Seal aga hakkasid tekkima probleemid, mis olid hoopis (spordi)poliitilised. Elva spordikool oli spordiühingu Dünamo liige. Ülikool oli aga seotud spordiühinguga Jõud. Mina ei tahtnud spordiühingut vahetada ja siis hakati veeretama takistusi treeninglaagrites ja võistlustel osalemisel. Leiti, et mul oleks parem õppida ja vähem trenni teha. Otsustasin, et jätkan õpinguid teises teaduskonnas (bioloogia-geograafia) ja lõpetan spordi tegemise.

Ma ei ole üldiselt põdeja tüüp. Mis on olnud, see on olnud. Sport sai minu tegevuseks kooli õpingute ajal ja edaspidi tegelesin muude asjadega. Mulle väga meeldis käsitöö tunnis teha pilte intarsia tehnikas. See on eri värvi vineeritükikestest piltide kokku kleepimine. Üks minu töö jõudis isegi USA-sse näitusele. Meie käsitööõpetaja Eero väga tahtis, et ma jätkaksin seda tegevust ja oli valmis juhendama, kuid sel ajal sai sport siiski võitu. Spordiga tegelemine noores eas aitas edaspidises elus laiema silmaringiga ümbrust vaadelda ja otsuseid teha.

Praegu olen pensionär ja tegelen mõningal määral kepikõnni ning jalutamisega. Teen looduses üsna pikki matku ja pildistan loomi. Mõnikord käin ka rattaga sõitmas. Aga väga aktiivne ma enam ei ole. Kõik laskesuusatamise võistlused, mis üle kantakse, vaatan kindlasti ära ja hoian pöialt omadele.