Mati Eliste

Ville Oengo intervjuu 2013. aastal Tallinnas

Elva linnake ja Verevi järve ujula

Elvaga on minul seotud väga head mälestused, sest seal oli minu kõige esimene ujumislaager, kus 1955. aastal osalesin. Elvas oli ka esimene Eesti koolinoorte spartakiaad, millest ma 14- aastasena osa võtsin. Tookord oli mul konkurendiks Ivo Jekimov – hilisem ooperilaulja, tenor Ivo Kuusk. Võistlesime Elva 25 meetri ujulas. Mina olin täiesti tundmatu, natuke aega ujumisega tegelnud, Ivo Kuusk oli minust natuke vanem, oli koolinoorte meister olnud. Ja siis ma võitsin ta ära. Rohkem ma ujumisrajal Ivo Kuuske ei kohanud, küll aga oleme kohtunud ooperiteatri saalis. See on mu esimene mälestus Elva ujula veeradadelt. Ma ujusin tookord 100 m vabalt ajaga 1.04,7.

Meil oli selline komme, et alati, kui laager algas, siis kogu laagri seltskond hüppas ujula hüppetornist tornist alla. Jalad ees ja kes tahtis – pea ees. Ei küsitud, kas julgesid või ei julgenud. Kui laagrist lahkusime, siis viimane suplemine oli ka nii, et hüppasime tornist alla – selline traditsioon oli.

Meenub 1960. aasta Eesti-Soome maavõistlus, kus maavõistluse saatus otsustati minu mäletamist mööda 4 x 100 m kombineeritud teateujumisega. See oli olümpia-aasta ja kõik olid viimase peal vormis. Mina olin viimases vahetuses – 100m vabaltujumine. Sain teatevahetuse niimoodi, et konkurentide võistkonna Haavisto oli juba vette hüpanud, ujus 5-6 meetrise edumaaga minu ees. Ja siis ma panin nii kuidas ma suutsin ja võtsin ta esimesel viiekümnel meetril kinni ning võitsin lõpuks umbes sama pikalt, kui temal algedu oli. Minu aeg etapil oli 56,5 – väga kõva aeg! Euroopa rekord oli tol ajal midagi 55,7 või 55,4. Rooma olümpiamängude aastal olin ma väga heas vormis.

Eesti – Soome maavõistlus nõukogude ajal

Eesti-Soome maavõistlus sai taastatud tänu meie ujumise funktsionäridele, eelkõige oli selle eestvedajaks välisturismi juhataja ning ajakirja „Noorus“ toimetaja Roman Nittim. Moskva ülemustele sai selgitatud, et Eesti ujumine on kõrgel tasemel ala, millega igale poole julgesti minna võib ning oleks hea propaganda korraldada Eesti-Soome ujumisvõistlus. Et näidata, kuidas Eesti elu edeneb nõukogude võimu tingimustes! Ja nii algaski maavõistlus uuesti 1957. aastal pihta. Soomlaste poolt ajas võistluste asja Soome Ujumisliidu president Vilho Nurmi. Kuna meil leidus nii tipptreenereid kui ka tippujujaid, siis ei olnud tasemes üldse küsimustki. Ja Eesti koondis võitis ka kogu aeg. Hruštšovi ajal lasti „kruvid“ mitmetes eluvaldkondades lõdvemaks, kuid pärast Nikita Hruštšovi ametist mahavõtmist pandi nii Eesti-Soome ujumismaavõistlus kui muudki asjad Nõukogude Liidus jälle kinni.

Mul on alles 1960. aasta Eesti-Soome maavõistluse pilt, kus on peal mõlemad koondised. Ja pealtvaatajate foto, kus Gustav Ernesaks istub publiku seas. Minu mäletamist mööda Elva ujulat Eesti-Soome maavõistluse eel spetsiaalselt ei remonditud, üle ei värvitud. Oli tavaline laudadest kokku löödud, mis siis juba halliks luitunud. Ainult stardipukid olid värvitud. Aga rahvast oli tohutult, sest kõik tahtsid välismaalasi näha. See teepoolne nõlvak, järve kõrge kaldaperv oli paksult rahvast täis. Soome hümni mängimisele meie ei osanud siis tähelepanu pöörata, sest me olime selleks liiga noored.

Soomlased sõitsid Eestisse rongiga Leningradi kaudu, edasi tulid bussiga. Soome oli pärast sõda võrdlemisi vaene maa ja sõjale järgnenud perioodil ostsid soomlased siit Eestist Venemaal toodetud võrdlemisi heal tasemel elektrilisi kaupasid – paadipäramootorid, televiisorid, külmkapid ja kõik muud asjad, mida tollel ajal Soomes ei olnud saada… Nemad tõid kodumaalt kaasa nailonsokke, ujumispükse ja -mütse ja muud pudi-padi, müüsid siin ja saadud raha eest ostsid endale siis mis vaja. Mäletan, et kui nad 1958. aastal pärast maavõistlust Tallinnast „Palace“ hotellist minema sõitsid, siis ei mahtunud nende kokku ostetud varandus bussi äragi…. Nii et selline väike äri käis tollel ajal.

Elvas treenimas ja võistlemas

Koondise treeninglaagrite ajal elasime tavaliselt endise hotell-restorani „ELVA“ majas [Aino Kalda maja]. Magamisasemeteks olid õlgedega täidetud madratsid, magasime põrandal. Üle tänava oli vana söökla. Meiega samal ajal olid treeninglaagris ka Tallinna noored maletajad, kes valmistusid koolinoorte spartakiaadiks. Nemad oli sööklas söömas just enne meid ja kes ujujatest varem sööklasse jõudis, see sai ära süüa malenoortest üle jäänud paarisaja grammise hapukooreportsjoni. Meie olime näljas kogu aeg … Üldiselt oli aga toit normaalne ja nuriseda ei saanud.

Oli perioode, kui Verevis oli väga külm vesi. Ükskord augustis oli vesi ainult kas üheksa või kümme kraadi ja siis hommikul, pärast ärkamist, teed oma tiiru järves ära – see oli mõnus tunne. Pärast hommikusööki oli hommikune trenn, seejärel lõunasöök, puhkus ja õhtune trenn. Treeningud olid alati Verevi järves, aga käisime ujumas ka metsa sees seal Vaikses järves.

Üks minu vanaonudest elas Elvas, raudteejaama lähedal. Käisin tema juures aeg-ajalt metsas marju söömas ja hiljem ka, kui ma juba täismees olin. Kui olin Leningradis või Peterburis, siis mõtlesin, et oh, kui saaks ometi Elvasse, kus on männid ja puhas õhk ja järvevesi. Elva pilt oli suurlinnas kogu aeg silme ees.

Verevi ujula oli koondise liikmetele kogu aeg vaba, tulime ja ujusime, millal ise tahtsime. Suvitajad, olid rannas, üksteist me ei seganud. Inimesed ujusid järve keskele, kus oli parv, ujuti sinna ja tagasi.

Käisime ka Elva kultuurimajas pidudel tantsimas. Kui saalist välja tulime, siis kohalikud külapoisid olid reas ja tahtsid meile tappa anda, aga see üritus neil hästi ei õnnestunud, sest meie olime ka kõvad poisid, suured tugevad spordipoisid. Ega treenitud spordimehe lihastoonus on niivõrd heal tasemel, et ta laksatab iga kell, pole üldse küsimus. Nad küll üritasid, aga õigeks andmiseks ei läinud, me ei teinud neist välja, lihtsalt jalutasime nende vahelt läbi. Aga noh, paar müksu sa ikka said. Ise nad ei tantsinud, vahtisid seal koridoris.

Ööbimiskoha lähedal oli pagaritööstus ja vara hommikul käisid meie poisid seal sooje saiu noolimas, lahked pagaritädid olid. Magajale pandi siis soojad saiad nina alla ja see lõhn äratas ta kiiresti üles.

Saunas käisime Elva linna saunas. Küll oli hea saun! Seal oli kõva leil ja pehme vesi, ilmselt Arbi järvest.

Ujumise aegadel mul Elvas Richard Antoniga kokkupuuteid ei olnud, aga oli siis, kui ma ajakirjanikuna töötasin. Käisime Elvas lugusid tegemas ja siis nägin teda Arbi järve uisurajal töötamas. Ta oli küllalt kõva tegija. Uisuspordi heaks tegi ta praktiliselt üksinda hiigelsuure töö ära, tema oli see mootor – kõik rajad olid olemas, Eesti meistrivõistlused kiiruisutamises said Arbi järve peal peetud. Meil oli „Noorte Hääles“ niisugune ühiskondliku spordiorganisaatori konkurss, kus igal aastal tunnustasime neid organisaatoreid, kes tegid edukalt ühiskondlikku tööd. Ette oli nähtud ka vastav auhind. Oli see konkurss nii koolinoorte kui ka täiskasvanute arvestuses.