Marta Kotkas

On hea meel, et spordiga noorena sõbraks sain

Sündisin 1998. aastal. Olen pärit Elva lähistelt Paluperast. Koolis käisin Elvas ja seal algas ka sportlasetee. Enne kooli ma spordist suurt midagi ei mäleta, kuid eks esimesed mälestused olegi suuresti hilisemast ajast.

Kuna olen muusikaõpetaja laps, siis loomulikult juba enne kooli alustasin muusikakoolis klaveriõpingute ja laulustuudioga. Põhikooli esimene pool mööduski pigem muusika lainel.

Tore on teha asju, milles edukas oled

Varasest lapsepõlvest tulevad kõige esimesena pähe jalutuskäigud emaga, kooli spordipäevad ja perematkad ümber Pühajärve. Vahepeal käisin ka venna jalgpallitrenni ajal staadionil jõlkumas, kuid trenni siis ei jõudnud (tookord vist polnud ka tüdrukute treeningrühma). Üsna varakult, pärast teise klassi algtreeningut, hakkasin käima ka ujumistrennis, kus käisin kokku seitse aastat. Ujumistrenni suunas mind ema, kuna mul oli lapsena probleeme astmaga. Kopsud said tugevaks treenitud ja rohkem sellega muret pole olnud. 11-aastaselt sattusin kehalise kasvatuse tunnis metsajooksu tehes kokku õpetaja ja treener Margit Aidlaga, kes mind samal õhtul Elva jooksusarjale võistlema kutsus. Läksingi ja olin üsna edukas. Pärast seda jäingi kergejõustikuga tegelema.

Hiljem kutsuti mind ujumistrenni kõrvalt ka triatloni tegema. Sellega tegelesin ka mõned aastad.

Ausalt öeldes ei olnud ma ujumisse kunagi väga kiindunud – leidsin, et see on liialt monotoonne. Kergejõustik oli aga armastus esimesest silmapilgust. Eks aitas ka see, et see tuli mulle loomulikumalt. Ikka on ju tore teha asju, milles edukas oled.

Toetajad on olulised

Ema toetus oli kindlasti kõige alus. Temalt õppisin järjepidevust ja tasakaalukat meelt, millest mul endal esialgu kindlasti puudust oli. Lisaks viitsis ta mind viia treeningule ja võistlustele, kuulata mind õhinal spordist rääkimas ja mudida ka minu valusaid lihaseid. Ema suutis alati ka tähele panna aegu, kus ma kippusin treeninguga üle pingutama ja manitses end hoidma.

Tänada tuleb kindlasti kergejõustiku treenerit Margit Aidlat, kes oli mulle tol ajal teise ema eest. Meelde jääb alati ütlus: „Tee nii palju kui jaksad“. Tore oli teada, et trennis peab lõbus olema ja end katki pingutama ei pea mitte keegi. Lisaks vanemaks saades, kui oli trennis juba vähem minuvanuseid, sain ma temalt peaaegu et personaalseid treeninguid. Juba noorena oli mul tippsportlase tunne. Ka kõik trennikaaslased olid väga armsad ja elasid võistlustel alati kaasa. Elvas treenides oli selline tore kogukonnatunne. Ka laupäevased treeningud Tartus kergejõustikuhallis või staadionil olid justkui toredad väljasõidud. Palju jõudu andis võistlustel alati ka Margiti poeg Martin, kes leidis staadioniringil alati kõige parema koha ergutamiseks.

Olin halb kaotaja, tahtsin kõige parem olla

Kiitus mõjus mulle alati palju paremini. Kriitika teismeeas tüdrukule on ju alati natuke valusam. Palju kriitikat minuni muidugi ei jõudnud. Veidi rohkem võtsin seda südamesse gümnaasiumi ajal Tartus treenides. Siis tundus, et iga arenguseisak on kuidagi minu enda süü ja peaks ainult rohkem ja rohkem treenima. See viis muidugi täiesti vastupidises suunas – hakkasid tekkima pisikesed vigastused ja ka mentaalselt väsisin ära.

Muidu üldiselt pidasid närvid võistlustel hästi vastu. Väike ärevusvärin oli alati enne starti sees, kuid tundus, et see tuli pigem kasuks. Rohkem ärevust oli alati nende alade võistluste eel, mida ma väga teha ei tahtnud (võistkonnavõistlused, mitmevõistlused), kuna seal ei tundnud ma end nii mugavalt. Tegelikult olin ma väga halb kaotaja ja tahtsin alati kõige parem olla. Värvikalt on meeles minu esimesed Eesti Meistrivõistlused, kus proovisin esimest korda 400m jooksu. Meeles on treeneri sõnad, et see ala võiks mulle sobida ning ootame ja vaatame, mis saab. Mitte mingit pinget mulle peale ei pandud, vaid pigem tore ootusärevus. Jooks läks ootamatult mõnusalt ja sain oma esimestel eestikatel hõbemedali. Aga mina oma suures võistlushimus olin väga nördinud ja nutsin kogu kodutee, et ma kulda ei võitnud. Ema üritas lohutada, väikse muigega muidugi. Samas seal võistlustel avastasin, et 400m on mu lemmikala.

Eeskujud

Esimesena võtsin eeskujuks ikka Elva ja Tartu Spordiselts Kalevi tublid naissportlased – Liane Pintsaar, Diana Suumann ja teised. Oma ala spetsiifiliselt oli tollel hetkel suureks eeskujuks Maris Mägi, kelle kõrval sain paar korda ka startida. Suurimaks eeskujuks olid hoopiski minu konkurendid/kaasvõistlejad. Kuigi vahel oli mõne kahvatuma medali maik mõru, oli ka tore näha, kui tublid ja võimekad võivad minuvanused naised olla.

Tore, kui keegi küsib, et kuidas läks

Minu pere piirdub hetkel veel minu kalli elukaaslase Mattiase ja kahe kassiga. Temal on minu praeguse terviseportlase karjääris kindlasti oluline roll. 2020. aastal alustasin uuesti sõpruse tegemist jooksuga (seekord siis pikemate harrastusjooksjate distantsidega, mis mulle varem üsnagi rasked olid). Jooksmast koju jõudes on ju tore, kui keegi küsib, et kuidas siis täna läks. Lisaks käime koos ka spordiklubis trennis ja eriti armastame matkata. Käisime kahekesi elukaaslasega 79 km süstamatkal. Suuri matkaplaane on meil veel.

2023. kevadel liitusin jooksuklubiga Luik Triplets Team, kus olen leidnud toredad trennikaaslased, kes tõstavad tuju ja aitavad jooksuvormi parandada. Trennis on tore käia!

Parimad tulemused

Kaalukamateks tulemusteks sportlaskarjääris on olnud ilmselt TV10 olümpiastarti 2012. aastal etapivõit 600m jooksus, see oli ehk esimene tõeline võiduelamus. Kindlasti andis sellele palju väärtust ka see, et seda kanti üle televisioonis ja tehti ka intervjuu. 

Enim südamesse on läinud ehk pigem Eesti Meistrivõistluste 400m jooksud (2x hõbe) ja Rukkilillemängude võit. Mitte isegi just heade kohtade pärast, vaid isiklike rekordite, üldiste võistluselamuste ja hea emotsiooni tõttu. Huvitaval kombel minu ainukese kergejõustiku Eesti Meistrivõistluste kuldmedali toonud 600m jooksu võistlus ei ole üldsegi nii eredalt meeles. Mainimist väärt on kindlasti ka EMV medalid triatlonis ja ka Balti meistritiitel. Samas triatloni pidasin ma pigem justkui arendavaks lisahobiks, mitte oma peamiseks spordialaks.

Motivatsioon hakkas kaduma

Lõpetasin aktiivse sporditegemise gümnaasiumi keskel. Olin siis poolteist aastat treeninud Tartus Kersti Viru käe all. Mängisid mitmed faktorid – täiskasvanuks saamine, väike arenguseisak, mentaalne väsimus ning hüppeliigese vigastus. Viimase aastaga ei olnud soovitud arenguhüpet tekkinud ja motivatsioon hakkas vaikselt ära kaduma. Kui on aga raske, sunnib ju sportlasehing aina rohkem ja rohkem treenima. Asi päädis sellega, et väsitasin enda keha ja vaimu lihtsalt ära. Pisivigastuse tõttu olin treeningpausil ja pärast ei naasnudki. Ei oskagi muud põhjust välja tuua, kui et ehk viskas lihtsalt üle. Enamik vabast ajast oli ju aastaid treeningute peale kulutatud ja oli üle pika aja tore ka niiöelda tavalise noore inimese elu elada.

Tulevikus rohkem rahvajooksudel

Hetkel õpin Tartu Ülikoolis arstiks, diplomi saan 2024. aasta kevadel. Hetkel töötan kooli kõrvalt abiarstina erakorralise meditsiini osakonnas. Spordiga olen endiselt väga hea sõber. Trenni teen endiselt regulaarselt ja vahel lippan isegi staadionil. Olen avastanud, et mida rohkem end liigutada, seda rohkem on jaksu pingelise kooli ja tööga tegeleda. Pealegi on nüüd väga tore trennis käia koos sõpradega. Olen murdmas oma nooremas eas antud lubadust, et pikamaajooksuga ma eales tegelema ei hakka. Lihtne see ei ole mulle siiani, see ei tule üldsegi nii loomulikult kui sprintimine. Aga samas oli nii hea meel näha arengut ja end regulaarselt liigutada.

Tõenäoliselt näeb mind tulevikus rohkem rahvajooksudel. Mingitele medalitele ja tulemustele ma pretendeerima ei hakka, eneseületus on eesmärgiks. On hea meel, et spordiga noorena sõbraks sain ja praegu tervislikke eluviise väärtustada oskan.

Sporditegemise võimalused on head

Noortele spordihuvilistele ja tulevastele staaridele soovitaksin esialgu rahulikku meelt. Ei juhtu midagi, kui sa ei alati ei võida või isiklikku rekordit ei tee. Vanematele soovitan treenida nii, et sport oleks lõbus ja hea oleks olla. Tuleb leida mõnus spordiala, ehk ka mõni tore treeningkaaslane ja hea tuju. Terves kehas terve vaim!

Jälgin ikka ka Elva spordialade käekäiku ja spordielu Elvas üldse – FC Elva tegemised ja ka noorte kergejõustiklaste tulemused on silma jäänud. Arvan, et sporditegemise võimalused Elvas on väga head ja lähevad aina paremaks. On hea meel, et kodulinnas nii häid võimalusi ja palju spordihingi on.