Marie Pau

Tehtud otsused on viinud lähemale eesmärkidele

Sündinud olen 28. mail 1998. aastal Tartus, õppinud Tartu Mart Reiniku koolis, Lähte Ühisgümnaasiumis ning lõpetanud 2017. aastal Nõo Reaalgümnaasiumi. Olen õppinud Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kehalise kasvatuse ja spordi erialal, kus jätsin õpingud töö valikute tõttu pooleli.

Esimene kokkupuude spordiga oli Tartus elades nelja-viie aastasena, kui emapoolne vanaema viis mind Aura veekeskusesse ujuma. Kui olin viiene, kolisime perega maale elama ning seal veetsin aega õues väikse õega erinevaid pallimänge mängides (jalgpall, korvpall), tiigis ujudes ning metsas ronides ja onne ehitades. Kui läksin esimesse klassi, hakkasin ujumistrennis käima ning kogu põhikoolis õppimise aja proovisin erinevaid spordialasid (ujumine, ballett, sulgpall, tennis, tantsimine, saalihoki, jalgpall).

Jalgpallilahingud pereringis viisid lemmikalani

Kui käisin põhikoolis, oli meie pere peamisteks traditsioonideks ühiselt spordi harrastamine, mängisime sulgpalli ja tennist. Tihtipeale pärast kooli mängisime koos perega maja taga muruplatsil jalgpalli. Isa oli platsile meisterdanud ka puidust jalgpallivärava postid. Jalgpallil oli oluline koht ka sünnipäevadel, kui peretuttavad ja sugulased tulid külla ning peeti maha jalgpallilahingud, kus osalesid lapsed ja täiskasvanud igas vanuses.

Üheks lemmiktegevuseks oli ka ujumas käimine. Elumajast umbes 30-40 meetri kaugusel on meil tiik, kus veetsime õega soojade ilmadega enamiku vabast ajast. Vahepeal ei suutnud vanemad meid tiigist eemale saada ka siis, kui väikese õe huuled olid juba külmast sinised ning ema tegi meile reegli, et välja tulles võib tagasi minna alles siis kui juuksed on täiesti kuivad. Tookord nägime siis meeletult vaeva, et juuksed kiiremini kuivaks ja esimesel võimalusel ruttu tagasi vette saaks.

Enne jalgpallini jõudmist proovisin ära mitmed erinevad spordialad, kuid üski neist ei tekitanud minus seda emotsiooni, mida tekitab jalgpall. Proovides erinevaid spordialasid sain aru, et pallimängud on minu lemmikud, kuid jalgpalli trenni ma ei osanud kaaluda enne, kui mu õde Tartus jalgpallitrenni läks. Otsustasin temaga liituda. Tollel hetkel oli valikuid veel, kuid tundsin, et kõik spordialad, mida olin tolleks hetkeks proovinud ei olnud päris see, mida igapäevaselt teha tahaksin.

Minu sporditegemistes on perel suur roll – vaba aeg koos sportides ning vanemad suunasid mind alati sinnapoole, et pean käima trennis, aga spordiala saan ise valida. Nii saingi proovida mitmeid erinevaid alasid, tänu millele on oskused mitmekesised ning jõudsin ka enda lemmikspordialani.

Sporditegemisel mul kaalukamaid tulemusi ei ole. Olen terve elu pannud rõhku sellele, et naudiksin spordi tegemist mitmekesiselt ning ma pole kunagi soovinud sportides kindlaid tulemusi saavutada vaid ainult iseenda oskusi arendada ja ennast ületada.

Kunagi arvasin, et jääb kripeldama, et ma pole kunagi saanud käia noortekoondises või mõnel kõrgemal võistlusel, kuid tänasel päeval ma mingit kripeldust ei tunne. Pigem tunne, et leidsin jalgpalli juures osa, mis mind kõige rohkem kõnetab ning see on minu tugev külg spordi juures. Tänasel päeval tunnen, et kõik tehtud otsused on viinud mind järjest lähemale mu eesmärkidele ning pole ühtegi asja, mis kripeldaks praegu või tulevikus.

Kõige olulisemad on inimesed, kogukond

FC Elvas on kogukonna tugi üks tähtsamaid asju. Kui su ümber on tugev keskkond, siis on palju toredam kogukonna jaoks ja kogukonnaga koos arendada sporti ja seda ümbritsevat. Kogukond annab ise motivatsiooni ja energiat, et tahaksin veelgi rohkem kogukonda panustada. Kaasaelajate roll on tähtis nii mängupäevadel kui ka igapäevategemistes. FC Elva puhul mulle väga meeldib, et kaasaelajad on alati olemas nii rõõmupäevadel kui ka raskematel aegadel.

Minu jaoks on kiitustel ja kriitikal suur mõju, sest võtan mõlemat väga isiklikult. Närvisüsteem on tugev, kuid südame jaoks on igasugune kiitus ja kriitika see, mille põhjal ma otsustan, kuidas edasi käitun ja mida edasi teen. Minu jaoks on kiitusel alati suurem jõud kui kriitikal, kuid mõlemad on olulised tegurid, et toimuksid muutused. Usun, et head sõnad teevad rohkem tegusid kui halvad.

Minu suureks eeskujuks on kõige rohkem olnud mulle lähedased inimesed. Kui alustasin spordiga, siis oli kõige suuremaks eeskujuks minu isa, kes pidevalt hoidis ennast liikumises ning näitas, et sporti on võimalik nautida tohutult palju. Põhikooli lõpuklassides ja gümnaasiumi alguseks oli mu suurimaks eeskujuks minu väike õde Laura, kes tol ajal pingutas jalgpalli nimel meeletult ning jõudis ka noortekoondise ust puudutada. Mäletan, kuidas Laura pani mitu kuud kogu oma taskuraha kõrvale ja tegi koduaias tööd selle nimel, et saada koos võistkonnaga välismaale turniirile. Gümnaasiumi ajal kadusid eeskujud, kuid sporti tegin edasi. Uued eeskujud kujunesid siis, kui 2017. aastal liitusin FC Elvaga ning hakkasin 2018. aastal uuesti jalgpalli mängima. Sellest hetkest said mu eeskujudeks mu enda trennikaaslased, kes õpetasid ja näitasid mulle, kui palju on võimalik areneda.

Kõik, mida oluliseks pean, iseloomustab klubi praegu

FC Elvasse jalgpalli juurde jõudsin tänu treener Andrus Meinartile, kes mind hobikorras tüdrukute jalgpallitrenni andmas nägi ning kutsus liituma FC Elvaga. Sel hetkel ma ei teadnud, et võin seda tööd nii palju nautida vaid mõtlesin, et kui ma juba seda vahepeal natuke gümnaasiumis õppides tegin, siis miks mitte teha seda peale gümnaasiumi lõpetamist natuke edasi FC Elvas. Kui alguses alustasin treenerina, siis paar kuud hiljem hakkas endine tegevjuht Marek Naaris mind üha rohkem kaasama ka klubi ürituste korraldamisesse ja muudesse tegevustesse ning leidsin uusi rolle jalgpalli juures, mis mulle väga meeldivad. Tänase tööni jõudsin suuresti tänu endise tegevjuhi abile, kes mind nelja aasta jooksul pidevalt erinevatesse tegevustesse kaasas ja tänu kellele sain juurde igapäevaselt kogu aeg uusi oskusi, mida täna kasutan enda igapäeva töös.

Kõik, mida oluliseks pean, iseloomustab klubi praegu. Minu arvates on tänasel päeval kõige olulisemad inimesed, kes meil klubis on – treenerid, töötajad, mängijad, lapsevanemad, vabatahtlikud, fännid ja igaüks kes tunneb, et on kogukonna liige. FC Elva on just selline nagu ta on tänu inimestele, kes meie ümber on ja kes meisse panustavad.

Mine lihtsalt trenni!

Minu peamine soovitus lapsevanematele on, et pakkuge lapsele võimalusi ja laske lastel kaasa rääkida, mis spordialasid nad proovida ja harrastada soovivad. Lõpuks kui laps leiab spordiala, mis ta silma särama paneb, siis ta võib korda saata uskumatuid asju enda vabast tahtest. Oluline on järjepidevus ehk kui laps ala valib, siis ta tegeleb sellega kokkulepitud aja, kuid oluline on ka vaheldus ja spordiala meeldivus lapsele. Olen näinud, kuidas see on kasvatanud lastes armastust spordi vastu, kuid samas ka kohusetunnet ning valikute läbimõtlemist.

Soovitus algajatele oleks, et leia omale trenn, kus sa tunned ennast mugavalt nii trennikaaslaste kui ka treeneriga ning pärast trenni tunned, et see on see koht, kuhu sa tahaksid veel tagasi tulla. Kõige toredam ja parem on teha sporti ning areneda kui sul on ümber inimesed, kes sind motiveerivad ja sind tagasi ootavad. Ning teine soovitus oleks, et ära mõtle, vaid mine lihtsalt trenni. Tihtipeale on treeninguga alustamine või trenni minek raskem kui trenn ise.

Elva sporditegemisi ja teiste spordialade käekäiku jälgin pidevalt. Arvan, et mida tublimad ja edukamad on kõik spordialad, seda rohkem on meil sporti armastavaid lapsi ja täiskasvanuid, seda paremaks lähevad sportimistingimused ning seda rohkem jõuab spordi juurde ka toetajaid ja vabatahtlikke. Iga spordiala ajab igapäevaselt küll oma asja ning hoolitseb enda kogukonna eest, kuid suur eesmärk on meil sama – luua inimestes armastust spordi ja liikumise vastu.