Marianne Tavits

Suured eesmärgid on veel täita

Sündinud olen 29.septembril 2000. aastal Tartus. Minu lapsepõlv möödus Kongutas, Metsalaane külas. Maal elamisele kohaselt oli minu lapsepõlv täis põnevaid krutskeid ja seiklusi. Sõbrad elasid minu kodust aga kaugemal, seega tüütasin ma tihti oma põnevate jutuajamiste ja mängudega hoopis naabritädisid.

Lasteaias käisin Annikorus, mis oli seitsme kilomeetri kaugusel minu kodust. Minu tädi oli üks lasteaia kasvatajatest ja lasteaias käimise vastu polnud mul midagi. Koolitee algas Annikorus, Konguta koolis. See oli väike ja kokkuhoidev kool, kus kõik teadsid kõiki. Algkoolis olin igati eeskujulik õpilane, käisin rahvatantsus ja näiteringis ning nendega seoses ka paljudel esinemistel ja tantsupeol.

Põhikooli läksin Elva Gümnaasiumisse. Kongutast olin enda klassist ainus, kes Elva õppima läks ja ka paar aastat varem lõpetanud lendudest polnud keegi otsustanud Elva kasuks. Elvas sattusin aga uskumatult suure südamega klassijuhataja Leila Vaardti klassi. Usun, et suuresti tema iseloom ja olek tegi meie klassist nii kokkuhoidva pundi nagu see oli.

„Käin püssi laskmas!“

Elvas leidsin ka tee laskespordini. Nägin Elva Postipoissi sirvides kuulutust, et oodatakse huvilisi laskespordi trenni ja laskmine tundus mulle kohe põnev ala, mida proovida. Lisaks oli mul suur tahtmine leida endale uus hobi, sest rahvatantsu ja laulukarjääri jätsin Elvas õppima asudes pooleli. Muidugi kujutasin ka ette, kuidas keegi siis küsiks, et mis trenni teed? ja ma vastaksin uhkelt, et käin püssi laskmas!

Elva gümnaasiumis õppides oli suureks plussiks ka see, et mitte kunagi ei pidanud ükski õpetaja pahaks kui võistlustel osalemise tõttu mõnikord koolist puudusin. Tihti elati hoopis kaasa ja kehalise kasvatuse õpetaja pani alati ka hellitavalt viied.

Põhikooli lõpuks oli mul juba eesmärk laskespordis ka kuhugi kaugemale jõuda ning suuresti selle tõttu jäin Elva gümnaasiumisse edasi õppima. Lisaks oli Elvas kodanikukaitse suund, mis mind tol hetkel tohutult köitis.

Gümnaasiumi jäävadki eredalt meenutama sellised kodanikukaitse suunale omanäolisemad õpetused ja seiklused nagu lumisel talvel telgis ööbimine, oma klassiga laskevõistluse võitmine ja ka näiteks oskus kinnisilmi nn poomissõlme teha.

Selleks ajaks kui laskmise trenni läksin, olin jõudnud proovida paljusid erinevaid alasid jalgpallist tantsutrennideni. Laskmisega ei saa väga noorelt tegelema hakata ja see oli arvatavasti ka põhjus, et sellele alale pidama jäin. Laskmine meeldis mulle iga treeninguga aina enam. Nii ala kui ka treenerid ja kogu trenn ise. Alustades oli see kõik ju nii huvitav ja uus. Enne kui trennis käima hakkasin, polnud mul aimugi mingitest laskmisvõistlustest või laskespordist üldiselt.

Laskesuusatajat ei saanud

Minu vanaisa on suur suusatamise fänn ja jälgib alati telerist võistluste otseülekandeid. Väiksena oli minu lemmik, nagu paljudele teistelegi, Kristina Šmigun-Vähi. Vaatasin pingsalt otseülekandest, kuidas profid tegutsesid ning tirisin pööningult suusad alla, läksin õue ja proovisin ise järgi. Vanaisa andis ka veidi õpetusi ja nii sain suusatamise päevaga selgeks. Talviti tegin alati põldudele enda suusarajad sisse ja olin omamoodi Metsalaane küla pisike Šmigun.

Kui põhikooli alguses laskespordiga hakkasin tegelema, siis oli mu vanaisa veendunud, et niipea kui lumi maas, sõidan ma suuskadega püss seljas. Terve esimese aasta püüdis ta ikka suunata, et lasta ju oskad ja suusatada meeldib ka. Ajapikku jäi see teema soiku ja vanaisa leppis, et minust uut suusastaari ei kasva.

Mitmed mu sugulased on suured spordisõbrad ja ehk tänu sellele on minu jaoks maratonidest osa võtmine ja ka lihtsalt spordi harrastamine olnud väiksest saadik iseenesest mõistetav.

Toetajad, kiitus ja kriitika

Kogu minu pere ja lähemad sugulased on alati olnud mulle suurteks abistajateks ja toetajateks. Suurimaks kaasaelajaks on mu vanaisa. Tema oli see, kes mulle esimestel aastatel pärast trenni lasketiiru järele tuli ja kellele esimesena värskelt lastud märklehti tutvustasin ja analüüsisin.

Oma elu peale minnes olen aina enam head nõu ja toetust saanud elukaaslaselt ja ka tema emalt, kes on hästi kursis inimese mentaalse ja emotsionaalse poolega ning omab tohutut elutarkust. Nende mõlema kiitus ja ka kriitika on mind kindlasti edasi viinud. Suureks ergutajaks ja kaasaelajaks on ka minu parim sõbranna. Olles samas vanuses on meil olnud pidev üksteist hästi mõistev ja innustav sõprus alates gümnaasiumi klassidest, millest me mõlemad saame üksteiselt suurt motivatsiooni teha aina suuremaid tegusid.

Ma ei tunne, et pere oleks pidanud kuidagi minu spordi pärast kannatama. Nad on alati olnud suured kaasaelajad minu tegemistele. Pere loomist mul endal lähitulevikus veel plaanis pole, aga arvan, et see ei viiks mind laskespordist kaugemale, kuna lisaks võistlemisele, treenin ka teisi laskesportlasi ja olen juhatuse liikmena Elva laskespordiklubis tegutsemas.

Kogukond ja kaasaelajad omavad spordis alati suurt rolli. Sportlasele on tihti üheks motiveerivaks jõuks ka kogukonnalt ja kaasaelajatelt saadud kiitus. Nii ka laskesportlastele. Laskesport pole praegusel ajal ka kõige populaarsemate alade seas ja siis on iga märkamine ja kiitus väljastpoolt veelgi magusam.

Elva kogukond on minu meelest aina enam kursis Elva laskurite tegemiste ja saavutustega, kuid kuna laskmine siiski pole nii meelelahutuslik ja põnev ala kui näiteks suusatamine või autosport, siis ei saa jääda lootma, et ühel hetkel terve Eesti oma kodudest laskmise ülekandeid jälgiks. Elva Laskespordiklubi oma kogukond kasvab vaikselt aina suuremaks ja ma usun, et juba selline toetus on igale alustavatele sportlastele suur asi.

Kiitus ja kriitika on spordi üks lahutamatu osa. Minu spordikarjääris on kriitika olnud see, mis tagasi maa peale tõmbab ja pingutama paneb ning kiitus miski, mis annab tunde et ma tõesti teen oma asja hästi. Need kaks asja on omavahel alati hästi tasakaalus olnud. Liigse kriitika saamisel võib kaduda oma ala nautimine, tekib liigne surve treeneritelt-lähedastelt ja tunne, et sa pead justkui teiste jaoks saavutama.

Ma ei teeks seda spordiala ja usun, et ei saavutaks ka neid tulemusi kui ma ei naudiks seda, mida ma teen. Vitsa saamine ei tohiks olla ilma präänikuta.

Võistlusspordile lisaks treeneritöö

Suuri ja häid tulemusi laskespordis olen saavutanud juba mitmeid. Endale on erksaimalt meelde jäänud just Eesti meistritiitli tulemuse laskmine, kus viimaste võistluslaskude ajaks olid minu seljataha ilmaimet uudistama kogunenud nii konkurent ise, tema sõbrad kui ka treener. Paksu pingelist õhku võis lausa noaga lõigata, aga meistritiitel jäi siiski minuga Elvasse. Kindlasti on ka ääretult uhke tunne, et olen saanud Eesti koondise ridades võistelda mitmel Euroopa ja maailmameistrivõistlusel. Veel mõned aastad tagasi oli see vaid üks suur unistus.

Vaatamata praegustele saavutustele, olen varasemalt kaalunud ka tippspordist loobumist. Mäletan, et minu esimene treener Ave Nigul ütles, et laskespordis tuleb sportlasel tavaliselt üks selline suurem languse periood, kus kohe üldse ei taha tulla ei võite ega arengut ja tundub nagu tammuksid kohapeal, aga kui sportlane selle üle elab ja sealt välja tuleb, siis jääbki selle ala juurde. Ma tundsin, et minul oli see periood kui olin 15-16 aastane. No kohe üldse ei tulnud need medalid kergelt ja siis käis ka peast läbi mõte, et milleks mul seda kõike vaja on. 16-aastasele minale ütleksin, et ega ilma trennita neid tulemusi nii naljalt ju ei tulegi.

Praegu aga teen endiselt aktiivselt võistlussporti ning suured eesmärgid on veel täita. Lisaks olen leidnud töö, mille tegemist naudin – treeneritöö. Treeneristaaži pole mul küll palju, kuid siiski olen juba saanud kuhjaga rõõmu tunda meie noorte laskurite edu üle. Elvas on tugev laskurite järelkasv. Tihti tunnen, et nende saavutused ja arenguhüpped rõõmustavad ja innustavad mind rohkemgi kui mu enda omad. Õpin ja arendan end pidevalt laskespordi ja treeneriameti alal ning kasutan oma teadmisi Elva noori laskesportlasi treenides.

Olen ka Kaitseliidu liige Elva malevkonnas. Esindan malevkonda võistlustel ning püüan tasapisi ka seal nii noorematele kui vanematele liikmetele laskespordipisikut külge nakatada.

Kogemused tulevad nutu ja naeruga

Soovitan teistele, et lihtsalt vali endale mõni ala ja hakka pihta. Kindlasti ei tohiks karta, et ei oska või pole piisavalt heas vormis. Kõike saab õppida ja vormida. Kõige tähtsam on, et endale meeldiks!

Noorematele võiks alati jääda õigus valida endale ise see päris õige ala. See, et lapsevanem tahtis oma lapsepõlves saada jalkatäheks, ei tähenda, et laps peaks ilmtingimata selleks saama. Pigem võiks tutvustada kõiki erinevaid spordialasid, et noor leiakski endale selle päris õige.

Laskespordiga alustamiseks ei pea ka muretsema, et vanus liiga suur oleks. Järjepideva treeningu ja pühendumisega võid ka pensionieas poodiumil olla.

Kiidan oma treenereid Ave Nigulit ja Karl Kontorit, et nad on hoidnud mind laskespordi juures ja utsitanud osalema kõikidel võimalikel võistlustel. Praegu jääb tihti noortel puudu julgusest minna võistlema ka teades, et saad sealt kogemusi mitte medaleid. Kardetakse valmistada pettumust kaotusega, aru saamata, et tegelikult keegi peale sinu enda seda pettumust ei tunne. Olen mõelnud, et kui ma ei oleks kõikidel nendel võistlustel kõiki neid kogemusi nii nutu kui naeruga saanud, siis praegu kahetseksin neid kasutamata võimalusi.

Ootan uue lasketiiru valmimist

Elvas on juba väga head sporditegemise võimalused, kuid alati on arenguruumi. Ootan huviga uue lasketiiru valmimist. See annab kindlasti suure hoo sisse nii Elva kui ka kogu Eesti laskespordi arengule! Lisaks on põnev jälgida teisi noori, kes on Elvas kasvanud ja nüüd aina suuremaid tegusid spordimaailmas teevad. On tore mõelda, et olen nii mõnegagi neist käinud samas klassis või lennus. Elva kui spordilinn võiks ju tulevikus olla midagi Kääriku sarnast, et sa tuled siia ja kohe tunned, kuidas kõik ümberringi kutsub sind sportima.