Margus Ivask

Tegelikult on kogu elu nagu jalgpall!

Sündinud olen 4. detsembril 1969. aastal Tartu linnas ja ema-isa asusid elama Elvasse 1970ndate algul. Elasime Arbimäel Kirde tänaval, Tartu Metsakombinaadile kuuluvas korterelamus. Lapsi oli hoovis palju, täiskasvanute seltskond kirev ja noor. 1980ndate esimesel poolel kolisime üle hoovi Väike – Nõlvaku tänavale, kuhu jäime perega pikaks ajaks. Praeguseks elavad vanemad omas majas Mesika tänaval ja minu pere Kärneri tänava lõpus. Head ja eredad mälestused on lasteaiast (pikaaegne huvikooli maja Pikal tänaval). Just sealt saadud sõbrad jäid mind ümbritsema pikkadeks aastateks koolis ja paljudega on sõbrasuhted säilinud siiamaani.

Sporditegemine algas Tõnu Haljandi trennis

Kooliaastad 1977-1988 möödusid Elva Keskkoolis. Esimesed kolm klassi nõudliku ja toreda õpetaja Kaja Olševski käe all. Klassijuhataja oli hiljem veel Talvi Namm ja keskkooli osas Uno Kuresoo. Millegipärast saad õpetajate väärtusest aru alles pikka aega pärast kooli lõpetamist. Saan neid oma õpetajaid meenutada suure respekti ja tänutundega. Kuna lõpetasin kirjandusklassi, saan kindlasti öelda, et minu suur armastus lugemise ja raamatute vastu pärineb koolist. Sama võib öelda ka sporditegemise kohta – olid võimalused ja mis peamine, oli tahtmine! Võimalusi praegustega võrrelda muidugi ei saa, aga tegemata ka midagi ei jäänud.

Teadlikum sporditegemine sai alguse aastatel 1978-1979 kui Tõnu Haljand hakkas Elvas vedama suusahüppajate ja kahevõistlejate treeninguid. Sinna siis ka suure pundi Arbimäe poistega sai mindud: Hannes Naur, Ago Markvardt, Priit Petter, Olev Madi, Rain Pärn, Janno Perv, Steve Neumann, Alo Raudik, vennad Ilvesed, Hanno Remmel. Tõnu pani aluse meievahelisele sõprusele ja läbisaamisele, mis kestab siiamaani. Usun, et kõigil meil on meeles suvised laagrid Otepääl ja kaugemad sõidud Tallinnasse. Ago saavutustele ja tegemistele on terve Eesti kaasa elanud, Rain on teinud ilma veteranide klassis ja Andrus Ilves on praegu maailma viienda kahevõistleja isa ja treener. Pole just paha punt väikese Elva kohta?

Jalgpall on see õige ala

Spordiala valik – ju siis ikka päris õige algul ei olnud. Jalgpall on ikka see kõige õigem olnud. Elvas lihtsalt ei olnud tol ajal jalgpalli, kuigi mängiti palju. Jalgpalli mängisid tegelikult ju kõik – suusatajad, kergejõustiklased ja niisama linnavurled. Nendest viimastest just Elva Linnameeskond ja juba hiljem ka mingi klubiline alge alguse saabki. Harrastajad mängisid tavaliselt kolmel korral nädalas, teinekord pimedani (viike ei tunnistatud). Nii et täiesti korralik amatööride sats tolle aja kohta. Noorte poistena tegime kaasa ja unistasime rohkemast. Proovisin korra ka Tartusse Tammele trenni saada, aga tookordne kord ei näinud ette „võõraste laste“ treenimist ja nii oligi neil treeningutel kriips peal. Linna meeskonna ja IV liiga tasemel sai mängitud õige pikka aega ja sellest ajast on palju ilusaid mälestusi ja meenutusi. Kõik need tegemised ja emotsioonid realiseeruvad aga alles 2000. aastal FC Elvaks – Elva enda jalgpalliklubiks. Ju oli siis õige aeg käes. Klubi elab ja kasvab – me oleme piirkonna suurim spordiklubi ja jalgpall on kindlasti üks populaarsemaid alasid Elva vallas.

Miks on jalgpall minu lemmikala? Tegelikult on kogu elu projetseeritav läbi jalgpalli. Elu kulgeb samuti vahepeal rünnates, vahepeal kaitstes, on pikemaid ja lühemaid tõuse ja mõõnasid, on suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi. Vaadates enda ümber inimesi, näeme ja tunnetame samuti ründajaid, kaitsjaid, keskväljaku mootoreid ja väravavahte. Proovige maailma vaadata selle pilguga ja te saate kohe aru, miks jalgpall on maailma suurim sport.

Toetajad ja eeskujud

Kogukonna ja kaasaelajate rollist rääkides on märkimisväärne see, et meie jalgpalliklubi publikurekord on natuke alla 900 inimese, mis on ligi 1/6 meie Elva linna elanikkonnast! Arvutage protsendi alusel välja, kui palju inimesi peaks olema mõnel mängul rahvast Londoni või Berliini staadionidel. Elva on kindlasti spordilinn. Kõrgelt pärjatud pealegi. Aasta 2021 sportlikuim linn Euroopas!

Kiituse ja kriitika mõju – eks mõlemad on vajalikud õigetes annustes. Noorena saadud punased – kollased kaardid saab panna nö „lühikese süütenööri“ arvele. Peab ütlema, et ajapikku on seda nööripikkust oluliselt juurde tulnud.

Alati on minu tegemisi toetanud mu vanemad, oli see suusahüppeid tehes või palli mängides.

Eeskujuks spordis on eestlasena muidugi olnud meie Eesti jalgpallikoondis ja elvalasena oma FC Elva! Maailma jalgpallis hoidsin pikki aastaid pöialt Saksamaale, nüüd Hollandile. Klubijalgpallis pole muutusi olnud. Liverpool – seda nii põhjas, kui kõrgemal astmel. Võimas klubi, võimsate saavutuste ja ajalooga.

Pere ja praegused tegemised

Mul on maailma parim naine ja toredad lapsed. Olen kahekordne vanaisa. Poeg tegeles judoga ja mängis ka natuke jalgpalli, tütar on proovinud tennismängu. Olen nende sporditegemis igati püüdnud toetada ja loodan, et tervisesport saadab ka neid läbi elu.

Minu soovitusi sportimisel nii algajatele, kui vanematele – valige, proovige ja leidke omale ala või tegevus, mis rahuldust pakub ja siis – ainult edasi!

Praegune minu juhitav Elva valla arendusjuhitöö on otseselt seotud sporditegemisega, tõsi natuke teise nurga alt. Nimelt planeerime ja kavandame vallavalitsuse meeskonnaga valla suurimaid ja tähtsamaid arendusi ning paljud neist on spordiobjektid. Ujula, staadioni rekonstrueerimine, jalgpallihall ja spordipark on ainult suurimad ettevõtmised mida nimetada.

Elu on pakkunud mulle võimalusi spordis mitmeti kaasa lüüa ja ma olen püüdnud neist kinni võtta. Ma võin vist küll öelda, et minu elu suurim sportlik saavutus on koos sõbraga 2000. aastal loodud FC Elva.

Loomulikult jälgin tähelepanelikult valla spordielu ja olen sellega väga hästi kursis. Valla arendusjuhina saan lubada, et tulevikuvõimalused lähevad veel palju paremaks!