Margret Zimmermann

Orienteerujate peres on sport elu loomulik osa

Sündinud olen 12. aprillil 1995. aastal Tartus, kus olen elanud kogu lapsepõlve ja enamuse enda täiskasvanud ajast.

Elukohaks oli Tartu Annelinn ja põhikooli lõpetasin Tartu Kommertsgümnaasiumis. Kümnendasse klassi astusin Hugo Treffneri Gümnaasiumi, kus õppisin kolm aastat reaalsuunal.

Mul olid üsna harilikud kooliaastad. Põhikool ei olnud minu jaoks ülemäära keeruline, välja arvatud vene keele tund. Pärast tunde sai enamasti mindud trenni või sõpradega aega veetma. Kuna palju sõpru elas Ihastes, siis olid perioodid, kus ma veetsin iga päev pärast kooli aega Ihastes rattaga ringi sõites ning teadsin selle linnaosa igasuguseid nurgataguseid.

Gümnaasiumiõpingud olid keerulisemad. Kuna ma jätsin õppimises kõik viimasele minutile, aga samas tahtsin siiski häid hindeid saada, õppisin sageli varajaste hommikutundideni ning läksin hommikul arvestust tegema. Üks legendaarsemaid õppejõude ja aineid oli kunstiajalugu. Kunstiajaloost on nüüdseks meelde jäänud väga vähe, aga nendeks õppimine ja suulised arvestused on siiani meeles.

Seoses spordiga tuleb mulle meelde ainukene kord, kus mind õppealajuhataja juurde kutsuti. Nimelt soovisin minna sügisel Euroopa noorte orienteerumise meistrivõistlustele. Käisin toona 12. klassis ja mul oli vaja koolist puudumiseks õppealajuhataja luba. Õppealajuhataja oli karmi ilmega, aga õiglane naisterahvas, kes mulle puudumiseks luba ei andnud. Ta põhjendas, et ma olen koolilõpetamiseks kohustusliku uurimistööga hilja peale jäänud. Sellest hoolimata läksin ilma luba saamata siiski võistlustele, mis toona oli aasta tähtsaim võistlus, ja lõpetasin ka kooli edukalt ära.

Vanemate osa spordikarjääris on väga suur

Esimesed kokkupuuted spordiga algavad mul juba varajasest lapsepõlvest. Kuna minu mõlemad vanemad tegelevad ka aktiivselt spordiga, siis vedasid nad mind ja minu kaks aastat vanemat õde juba paariaastasest alates kaasa nii metsa orienteeruma kui ka suusatama. Alguses vantsisin lihtsalt õe sabas ja üritasin suusarajal tal kuidagi järel püsida, mis oli väga keeruline. Osalesime erinevatel laste tillujooksudel, rattasõitudel ja suusatamistel.

Minu emale oli oluline, et me õpiksime lapseeas korralikult ka ujuma ja käisin lasteaia-aastatel talviti korra nädalas ujumas. Ametlikult trenni läksin ma esimest korda 5. aastaselt ja selleks oli rühmvõimlemine.

Erinevate spordialadega tegelemine on tänu vanematele olnud loomulik elu osa juba väikesest peale. Minu esimene orienteerumisvõistlus, kus pidin üksinda metsas raja läbima, oli 7. aastaselt. Seega on vanemate osa minu sportlaskarjääris väga suur, sest ilma nendeta ei oleks ma ilmselt üldse orienteerumisega alustanud.

Orienteerumises läks üllatavalt hästi

Lapsepõlves proovisin paljusid erinevaid spordialasid. Kõige kauem – üheksa aastat käsin rühmvõimlemistrennis. Leidsin aega ka kergejõustiku-, ujumise-, sulgpalli- ja tennisetrenni proovida. Enamasti muidugi seetõttu, et sõbrad tegelesid nende spordialadega. Talvel sai lisaks veel palju suusatatud ja aeg-ajalt mäesuuska ning lumelauda sõidetud. Kuni 14-15. eluaastani ei olnud orienteerumine mul üldse prioriteet. Orienteerumisvõistlustel käimine oli lihtsalt suvine koos perega nädalavahetuse tegevus ja sõpradega koos olemise aeg. Kuid enamasti läks mul võistlustel üllatavalt hästi ja 14-15. aastaselt hakkasin rohkem keskenduma, et saada just orienteerumisjooksus kiiremaks ja paremaks ning sellel alal edukalt võistelda. Orienteerumistrennis kui sellises ei ole ma tegelikult kunagi käinud. Umbes 10. aastasest peale sai igal aastal mitmetes orienteerumislaagrites käidud, kus õppisin tehnikat ja ülejäänud aja aastast keskendusin rohkem lihtsalt jooksmisele ja füüsilise poole parandamisele.

Täiskasvanueas on läinud treeningud muidugi palju orienteerumisjooksu spetsiifilisemaks aga endiselt meeldib mulle enda treeningplaani siduda erinevaid spordialasid ja aeg-ajalt proovida midagi uut ja huvitavat.

Kogukond ja kaasaelajad, kiitus, kriitika ja närvipinge

Vanemate ja pere roll on muidugi olnud väga oluline. Nad on alati toetanud minu trennitegemist ja võimaldanud laagrites käia. Minu õde on mu kõige suurem toetaja. Väga tore on kuulda, kui ka teised tuttavad ja sõbrad elavad kaasa minu tegemistele ja jälgivad kuidas võistlustel läheb.

Minu isa vanemad elavad Elvas, kelle juures veetsin ma lapsepõlves suviti mitmeid nädalaid. Umbes 18 aastat tagasi hakkasime isa eestvedamisel koos õega erinevatel väikelinnade võistlustel Elvat esindama. Põhiliselt jooksuorienteerumises, kuid ka mõnedel suusaorienteerumise võistlustel. Nende aastate jooksul on Elva eest palju võisteldud ja enamasti on tulemused olnud esikolmikus. 

Minu üks meeldejäävaimaid võistlusi oli joosta Euroopa meistrivõistlustel Eestis. Kodupubliku ees võistlemine annab suurema pinge, aga samas ka põnevuse ja kodumaastiku eelise. Rahva kaasaelamine ning toetus lisab motivatsiooni ja tuge.

Üks meeldejäävamaid medalivõite oli minu esimene põhiklassi Eesti meistrivõistluste medal, mille sain 18. aastasena teateorienteerumises. Eriliseks tegi selle pronksmedali asjaolu, et jooksin võistluse samas võistkonnas koos oma ema ja õega.

Kõikide võistlussportide puhul on väga oluline olla tugeva närvisüsteemiga. Alati tuleb ette nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumise, seega saab nii kiitust kui kriitikat. Mõlemast olukorrast tuleb õppida, sest ainult nii saab paremaks. Üldiselt ollakse ise enda kõige suurem kriitik, sest alati tahetakse sooritust paremini teha, nii ka minu puhul.

Orienteerumisrajal võib juhtuda nii mõndagi

Midagi väga ekstreemset ma oma erialastel treeningutel ja võistlustel kogenud ei ole. Olen kohanud metsas erinevaid loomi nagu kitsed ja põdrad. Alati on ka natukene hirmutav minna üksi öistele orienteerumistreeningutele pimedasse metsa, kui tead, et kedagi teist läheduses ei ole. Üks meeldejääv seik oli 15. aastasena minu esimesel võistlusel Hispaanias. Tegu oli Euroopa noorte meistrivõistlustega, ning maastik oli minu jaoks täiesti uus. Just minu jooksu ajal algas tugev äikesetorm ja tuul. Meeles on pilt, kuidas üle lageda joostes äikesenool puude kohale lõi. Sellest hoolimata läbisin ma raja edukalt ja sain oma Euroopa noorte meistrivõistluste parima tavaraja koha.

Kaks korda olen ma pidanud võistluse katkestama ning autoga EMO-sse sõitma. Need jäävad ka kindlasti pikaks ajaks meelde – esimesel korral kukkusin käe küünarliigesest välja ja teisel korral tõmbasin puu alt läbi ronides oksaga pähe viie sentimeetri pikkuse haava. Vigastades end üksinda keset metsa on probleem see, et pead ise metsast välja saama, enne kui keegi sind aidata saab. Nii ma siis kõndisin oma küünarnukist kõlkuva käega või peast verdvoolava haavaga umbes 30 minutit tagasi starti, et abi saada.

Kõige raskemad orienteerumisrajad on enamasti suurvõistlustel. Näiteks 2023. aasta MM Šveitsi Alpides oli füüsilise poole pealt üks raskemaid, sest tõusu- ja langusmeetreid oli väga palju. Tehniliselt üritatakse lühirajad hästi keeruliseks teha, mida võimaldavad hästi näiteks Skandinaavia maastikud.

Minule meeldivad kõige rohkem tehnilised maastikud, kus kiirus ei saa minna liiga suureks, sest kogu aeg peab kaarti lugema, ja mis ei ole väga kivised. Need on kõige väljakutsuvamad ja mulle meeldib end proovile panna, et näha kas saan ilma vigu tegemata hakkama.

Praegune elu ja sport

Olen lõpetanud Tartu Ülikoolis informaatika eriala ning töötan tarkvaraarendajana. Endiselt teen trenni nii palju kui muude tegemiste kõrvalt jõuan ja seda naudin. Esindan Eesti koondist ning käin rahvusvahelistel võistlustel.

Eelnevatest spordiaastatest mul midagi kripeldama ei jää, sest arvan, et mul oli alati põhjus miks ühte- või teistmoodi käitusin ja tegin. Küll aga kui saaks uuesti teha, siis ilmselt prooviks mõnda asja teisiti teha.

Elva sporditegevust ma väga palju ei jälgi, ainult neid, mis suurematest uudistekanalitest läbi käivad.

Arvan, et Elval on väga head tulevikuvõimalused, kui spordielu veel edasi edendada. Ma ise naudin väga Elva metsades jooksmist ja suusaradu. Kui ka teiste spordialade infrastruktuure veel edasi arendada ja noori spordi juurde meelitada, siis tekib laialdasem kandepind erinevatele spordialadele. Üks olulisemaid faktoreid on leida häid treenereid, kes viitsiksid tegeleda nii noortega kui ka vanematega ning üldist spordielu aktiivselt edendada.

Soovitan sportimisel teha seda, mis meeldib. Naudi protsessi ja enda arendamist. Alati on treeninguid, mis ebaõnnestuvad ja ei meeldi, kuid ka nendest on mida õppida ja nendele järgnevad võistlused ning trennid, mis lähevad väga hästi.