Margit Aidla

Loodusega kooskõlas elamine on parim

Sündisin 18. märtsil 1967. aastal Valgas. esimeses klassis õppisin Valga Keskkoolis, kus tegelesin rahvatantsu ja iluvõimlemisega. Alates 1975.aastast õppisin Tartu 3. Keskkoolis, mille lõpetasin 1985. aastal.

Esimene kokkupuude spordiga oli hoovisport. Valgas oli ümbruskonna tänavate lastest suur sõpruskond, kellega päevad läbi sai õues möllatud, võisteldud, lahedaid mänge välja mõeldud. Kuna enamus olid poisid, siis olid põhilised mängud luurekad ja sõjamängud. Meil oli oma staap puu otsas, kuhu tuli ronida nöörredelit mööda, oma hümn, mida mina fanfaari puhudes mängisin, omad reeglid ja omad traditsioonid.

Vanematega, eelkõige vanavanematega sai palju matkatud, osalesime Valga traditsioonilistel matkadel, kus sai osavõtumärke. Ujumas käisime Läti poole peal ilusas järves ja Valga jões, suusarada oli oma hoovis. Lapsepõlv möödus palju liikudes ja ka aiatöid tehes. Esimese auhinna sain Valga kooli staadionil rattasõidus ja see auhinnaks saadud mänguasi, kukk, on veel praegugi riiulil aukohal.

Edukad stardid TV 10 olümpiastarti sarjas

Valgas tegelesin iluvõimlemisega. Tartusse õppima asudes kutsus mind teise klassi sügisel kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustikutreener Tiiu Jurkatamm trenni. Ta märkas mind koolis ja ütles, et uus pikka kasvu tüdruk, kas ma ei sooviks trenni tulla. Ta ei teadnud, et ma olen alles kaheksa-aastane, seal grupis olid kaks aastat vanemad, aga sain kohe hästi hakkama ja tänu suurematele järgijõudmise soovile ja nende eeskuju järgimisele hakkasid ka tulemused kohe tulema. Seega alavalik oli kohe õige.

Tänu oma toredale treenerile vastasin ma koolis teises klassis küsimusele, kelleks soovin saada, just et treeneriks. Kohe esimeses võimlatrennis paari kuu pärast sain tõkkejooksus kohe kiita ja see uhke tunne on meeles siiani. Esimesed suuremad võistlused olidki juba kolmandas klassis kaks aastat endast vanematega Tallinna kilehallis TV 10 olümpiastarti vabariiklikul võistlusel tõkkejooksus, kus esimesel aastal sain kogemusi ja edaspidi tuli palju auhinnalisi kohti. Näiteks võistlussarja kõigi aegade rekord kaugushüppes 5.35.

Seega tänu minu esimesele treenerile Tiiu Jurkatammele olen ka ise treeneriks välja kasvanud. Kolmandas klassis tuli treeneriks tema õpilane, tookord veel Tartu Ülikoolis õppiv Marika Mõistus-Manglus ja temaga koostöö sujus ka kohe väga hästi.

Perekond elas väga minu sportimisele kaasa. Kõik ajaleheväljalõiked minu saavutustest on siiani alles, nad käisid võistlusi vaatamas ja olid igati suureks toeks. Vanemad olid mul väga sportlikud. Isa oli mänginud võrkpalli , ema kooli ajal hüpanud hästi kõrgust ja kaugust. Treeninggruppidesse nad ei kuulunud, sest aeg oli teine. Vanaema oli mul sihvakas ja tema meenutustes oli alati tähtsal kohal sportimine, sealhulgas kõrgushüpe. Kadedaks tegid jutud küla noortega võrkpalli mängimisest külakiige juures.

Kogukonna tugi spordile on Elvas tänuväärne

1991. aastal asusin Elvasse elama (vanavanemad ostsid mulle siia majaosa) ja käisin tööl TRÜ Kehakultuuriteaduskonnas, kus olin õppejõud-lektor ning kergejõustikutreener. Minu juhendamisel treenis ka vaegnägija Helena Silm, kellega osalesime Paraolümpiamängudel1996. aastal Atlantas, kus minu õpilane võitis pronksmedali.

1996. aastal sündis poeg Martin ja 2009. aastal poeg Dave-Thomas. Olin ka abielus laste isaga, meie teed läksid aga lahku, kuid meil on väga hea läbisaamine. Martin Thomson alustas nelja-aastaselt jalgpalliga, alguses FC Elva Nõo grupis, hiljem pikki aastaid JK Tammeka klubis, mille koosseisus tuli mitmekordselt hõbemedalile Eesti meistrivõistlustel ning kuulus ka Eesti noorte U19 koondisesse. Hiljem liitus taas FC Elva võistkonnaga ja on mitu korda valitud oma võistkonna parimaks mängijaks ja ka Eesti esiliiga kuu parimaks mängijaks. Samuti osales ta edukalt kergejõustikuvõistlustel. Elva Gümnaasiumi võistkonnaga võideti Eesti Koolispordiliidu võistkondlik mitmevõistlus ja ka Balti maavõistlus, TV 10 olümpiastarti sarjas on ta saavutanud auhinnalise neljanda koha 60 m jooksus. Poeg Dave-Thomas huvitub korvpallist ja sõidab meelsasti rattaga. Tema on tehnikahuviline poiss ja on mitmeid riiklikke preemiaid saanud Eesti õpilasleiutajate riiklikul konkursil.

Elvas on kogukonna tugi väga suur. Alguses asusin tööle Elva Spordikooli, kuhu kutsus mind 1997. aasta sügisel tolleaegne direktor ja kergejõustikutreener Evald Jegorov. Hiljem loodi Elva Spordiliit ja selle koosseisu kuulub kolm aastat tagasi loodud Elva Kergejõustikukool. Elva Gümnaasiumisse läksin kehalise kasvatuse õpetajaks 2000. aastal. Kõikjal on olnud suur toetus, samuti linnavalitsuse ja vallavalitsuse ning maakondliku Tartumaa Spordiliidu näol.

Lastevanemate roll on olnud väga suur ja toetav. Hästi palju on olnud abi trennilaste transpordil Tartusse trenni ja ka võistlustele. Ka mitmepäevastel võistlustel on lapsevanemad tulnud oma lastega kaasa, ööbinud koos ja mind aidanud võistluste juures. Näiteks TV 10 olümpiastarti sarja finaalvõistlusel on meie kooli edukal esinemisel väga suur roll olnud lastevanematel. Treenerina üksinda oleks ilmvõimatu iga lapseni staadionil jõuda, sest mitmevõistluses olid kõik samal ajal võistlustules. Meil on õnnestunud võita Elva Gümnaasiumi võistkonnaga koolide arvestuses võistlussarja esikoht aastal 2011 ja kaks korda kolmas koht aastatel 2009 ja 2010.

Kiitus ja kriitika on alati suure mõjuga. Ikka põhiliselt on õnn olnud saada kiitust, kuid asjakohane kriitika on alati teretulnud ja aitab arengule kaasa. Närvisüsteemi poolest olen pigem üliemotsionaalne, aga aastatega olen tugevamaks saanud ja iga asi enam endast välja ei vii. Treeneritöö ongi väga seotud emotsioonidega, elan ju võistlusolukorras läbi iga oma õpilase rõõme ja muresid, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See mulle aga selle töö juures meeldibki, et lastega on nii vahetu kontakt, iga päev on kordumatu, iga treening ja võistlus toob uusi emotsioone ja super on näha laste arengut.

Pühendusin treeneritööle

Kaalukaim spordisaavutus minul endal on ilmselt NSV Liidu meistersportlase normatiivi täitmine 1987.aasta veebruaris. Kõrgushüppe tulemus 1.83 oli ka siis uueks Eesti siserekordiks kõrgushüppes.

Kahjuks lõpetas minu lühikese tippsportlase karjääri vigastus 1987. aasta 17.mail, kui ründasin Eesti välisrekordit 1.86 ja tol ajal kasutuses olnud metallis latt jäi mulle maandumisel selja alla, sain vigastuse, mida kahjuks paljude abiliste ponnistustele vaatamata ravida ei õnnestunud. Samas ületasin veel 1990. aastal 1.80 ja kuulusin Eesti koondisesse. Viimase võistluse tegin 1995. aastal Tallinn-Tartu linnavõistlusel. Seega vaatamata vigastusele, treenisin oma tudengitest treeninggrupiga edasi ja ka võistlesin välisvõistlustel aastatel 1989-1992. Näiteks Itaalias Brescias, Prahas, Soomes. Pühendusin siis treeneritööle ja püüdsin oma aktiivsusega eeskujuks olla , samuti olin paljude välissõitude grupijuhiks.

Olen Elva kergejõustikutreener alates 1997. aasta sügisest ja Elva koolis kehalise kasvatuse õpetaja alates 2000. aastast. Elva Kergejõustikukool ei kuulu Eesti Kergejõustiku Liidu klubide hulka, vaid kuulume oma tublimate õpilastega Tartu Kalevi klubisse, tänu millele oleme väga edukalt osalenud rahvusvahelistel võistlustel, Eesti noorte ja täiskasvanute meistrivõistlustel, klubide karikavõistlustel ja teistel võistlustel. Väikesele, ühe treeneriga klubile oleks võimatu üksi kõike seda saavutada. Tänu Tartu Kalevi toetusele saime pikki aastaid tasuta treenida Tartu spordibaasides. Ise olen aktiivne jalgrattaga Elva ümbruse avastaja, samuti meeldib väga ujumine meie võrratutes järvedes, matkamine perega. Jõusaalis olen regulaarne treenija, talvel on lemmiktegevuseks uisutamine ja suusatamine.

Palju tublisid ja andekaid kergejõustiklasi

Väga tublid lapsed on mul läbi aegade olnud, väga ühtehoidvad ja töökad. Siiani oli meie märksõna: “Metsatrenniga Eesti meistriks”, sest olematute sisetingimuste kiuste, aga tänu superheadele metsaradadele ja meie salamägedele, tuli alati väga tublisid noori nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasemel. Rõõmu teeb, et enamus minu õpilastest on aktiivse elustiili juurde jäänud ja ka paljude lapsed on juba ringiga minu treeninggruppidesse jõudnud.

Mureprobleemiks oli võimla- aegade nappus. Elva Gümnaasiumi Puiestee tänava suures võimlas oli meil väga vähe treeningaegu, eks kasutasime siis salanippe, näiteks algkoolimaja treppi. Eks ka inventari, vahendite puudust on olnud. Aga muresid oli ikka väga vähe või ei ole need lihtsalt meelde jäänud.

Elva Gümnaasiumis on läbi aegade väga palju andekaid ja tublisid kergejõustiklasi olnud. Juba minul tuleks eraldi peatükk neist kirjutada ja kardan, et nii mõnigi võib välja jääda. Kui Elva kooliga seotult, siis minu jaoks suurimad õnnestumised on seotud väga populaarse võistlussarjaga TV 10 olümpiastarti, sest ka ise sai seal edukalt võisteldud ja sellega seotu jääb alati kõigile elu lõpuni meelde. Alates aastast 2000 ei ole olnud aastat, kus meie koolist või minu grupist ei oleks jõutud kuue parema ehk autasustatute hulka. Tänu televisioonile toob see ka reklaami Elva koolile. Jäime silma kui paljasjalgsed võistlejad, paljud võtsid meist eeskuju.

Kui Kaur Hansen jõudis 2019. aastal nooremate poiste (PN) vanuseklassis 60 m jooksu finaali, siis tuletati meelde ja mainiti telesarjas ära: „paljasjalgsete traditsioon Elvast“. Kõige edukam näide selles vallas on mitmevõistleja Hans Christian Hausenberg, kes veel juunioride tiitlivõistlustel hüppas näiteks kõrgust paljajalu.

Mitmevõistluse ehk 9-võistluse võitjaks on tulnud kahel korral Heiros-Jaanus Sinimäe kes aastal 2008 võitis üksikaladest läbi hooaja viis ala. Tõkkejooksu ning 1000 m jooksu võitis meie Robert Jakob Oetjen, seega seitse üksikala võitu Elva Gümnaasiumisse! Mitmevõistluses saadi aga samal aastal kaksikvõit. Võistlussarja rekordid läbi aegade on kuulunud mitmetele meie kooli õpilastele.

Aastast 2000 on siiamaani poiste noorema rühma palliviske rekord 71.03 Henry Hoolma nimel. Alari Pennar püstitas 60 m tõkkejooksu rekordi, Heiros-Jaanus Sinimäe 60 m jooksu rekord ületati alles 2020.aasta sügisel. Anni Kuresoole kuulunud 60 m rekord püsis ka väga pikalt. Sarja võitjateks on tulnud läbi aegade üksikaladel Anni Kuresoo, Heiros-Jaanus Sinimäe, Robert Jakob Oetjen, Alari Pennar, Andri Luik teivashüppes, Marta Kotkas 600 m jooksus, Martin Elias Tamm palliviskes (kaksikvend Markus Andreas Tamm saavutas teise koha). Esikuuikusse on jõudnud Marta Pääsuke, Liina Karo, Cevin Anders Siim, Kristjan Grünvald, Johannes Sikk, Edward Henno, Kaur Hansen.

Eesti koondisesse on jõudnud minu käe all Kristjan Joosep ja Edward Henno. Kristjan osales U18 Maailmameistrivõistlustel Kolumbias Calis ja Edward on tulnud Balti matši mitmekordseks võitjaks. Minu juures sportlasteed alustanud Rõngu Keskkooli õpilane Kaur Kivistik on jõudnud kõige kaugemale, Elva koolist sirgunud Liane Pintsaar on tulnud Euroopa juunioride meistriks kolmikhüppes.

Viimaste aastate säravaks täheks on olnud Nõo Põhikooli õpilane Rahel Mäe, kes on võitnud mitmeid Eesti meistritiitleid U14 vanuseklassis ning medaleid nii U14 kui ka U16 vanuseklassis. TV10 olümpiastarti sarjas on Rahel jõudnud mitmeid kordi esikolmikusse.

Eesti noorte meistriteks on minu grupist tulnud mitmeid Elva Gümnaasiumi õpilasi: Anni Kuresoo, Liane Pintsaar, Veiko Kütt, Kai Soonberg, Kadi Soonberg. Kadi-Liis Hansen, Heiros-Jaanus Sinimäe, Alari Pennar, Robert Jakob Oetjen, Bill-Gabriel Koppel, Andri Luik, Marta Kotkas, Kristjan Joosep, Edward Henno. Medaliomanikke on mitmeid, nimetaksin mõned: Peep Orlovski, Kristi Tüli, Kaur Hansen, Sandra Movits, Markus Andreas Tamm, Kärt Hanni.

Suured kordaminekud on ka Eesti Koolispordi Liidu karikavõidud nii üksikaladel kui ka teatejooksudes. Kooli võistkonnas on näiteks osalenud ka Martin Järveoja. Samuti aastaid tagasi neljavõistluse võistkondlikud võidud nii noormeeste kui ka neidude võistkondadel. Balti võistkondlik võit Elva koolile koosseisus Heiros-Jaanus Sinimäe, Robert Jakob Oetjen, Bill-Gabriel Koppel ja Martin Aidla.

Suhtlen oma õpilastega endiselt aktiivselt. Paljud on nõus esindama Elva kergejõustiklasi Jüriöö jooksul, linnade ja valdade suvemängudel. Interneti vahendusel suhtlen oma grupis, vahetame vanu mälestuspilte ja muljeid, kokku saades jätkub juttu kauemaks. Kõik on jäänud meile kaasaelajateks ja suureks sõbraks.

Tähtis on aktiivne liikumine igas peres ja igas eas

Minu soovitus sportimisel on teha seda mitmekülgselt. Soovitaksin tegeleda erinevate spordialadega, hoovispordiga, leida endale meelepärane ala ja sellele jäägitult pühenduda, kui on soov jõuda tippsporti. Aga tähtsam on, et lapsed jõuaksid aktiivse liikumise juurde ja see saadaks neid kogu elu. Oma treeningutes rõhun ma mitmekülgsusele, varajast kindlale alale spetsialiseerumist ma ei poolda. Mitmevõistluse suunitlusega treenimine ja võimalikult palju looduslikes tingimustes on kõige parem.

Edasijõudnutele soovitan treeneriga aktiivset koostööd, et ei tekiks kroonilisi vigastusi ja ülekoormust. Kõige tähtsam on suhtlemine ja rõõm tehtavast tööst. Tänu sellele tulevad ka tulemused ning andekusele lisaks on kõige tähtsam järjepidevus ja sihikindlus oma eesmärkide täitmisel, töökus eelkõige. Minu eesmärgiks on, et kõik minu grupist sirgunud noored oleksid terved ja tublid ning viiksid liikumisrõõmu ja traditsioone ka oma peredesse edasi ja sellega olen suurel määral hakkama saanud ja see rõõmustab mind väga.

Oma valikutega rahul

Usun, et kripeldama ei ole mul spordikarjäärist midagi jäänud. Kui oleksin ülikooli teisel kursusel veidi targem olnud, siis ei oleks nii suurte raskustega kangitreeningut teinud, kuna minu lihaskorsett ei olnud sellele koormusele vastupidav. Seetõttu olen oma õpilaste suhtes väga ettevaatlik, et ei tekiks ülekoormustraumasid. Olen väga rahul oma valikutega elus, Elva on olnud kindlasti väga hea koht oma unistuste realiseerimiseks, oma laste looduses kasvatamiseks ja enda vajaduste rahuldamiseks. Olen nii-öelda lihtne maatüdruk ja loodusega kooskõlas elamine on mulle kõige sobivam.

Elva sportimistingimused ja just kergejõustiku osas, paranesid 2020. aasta oktoobris märgatavalt, sest siis saime hakata harjutama uues Elva spordihoones, kus on mõeldud ka kergejõustiklastele. Kahjuks covidi-perioodi tõttu ei ole me oma edukaid treeninguid sisehallis saanud võistlustulemusteks realiseerida. Aga eks tulevikus saab seda edukalt teha.