Marek Pihlak

Põnevad ideed ja ettevõtmised toovad elvalased spordiradadele ja kohvikutesse

Olen sündinud 12. juuli 1977. aaastal ja kasvanud Pärnus. 1.-12. klassi koolihariduse sain kodu lähedal Pärnu 4. Keskkoolis. Kooliajal tegelesin rahvatantsu ja vehklemisega, rohkem peotantsu ja võrkpalliga. Peotantsus jäi parimaks paaril korral vabariikliku võistluse finaali jõudmine. Eesti vehklemise Mekas Haapsalus saavutasin ühel turniiril ka pronksmedali.

Võrkpalli juurde jõudsin kolmandas klassis kui läksin klassivennaga treeningule kaasa. Väiksena liikusin palju õues ja mängisime erinevaid mänge – kullimängud, peitus, rahvastepall, pesapall, jalgpall, korvpall ja palju muud. Tegime ka oma Olümpiamängud – ise saagisime puidust medalid ning põletasime kirjad peale. Kavas olid korvpalli vabavisked, tänavajooks, kõrgushüpe (karjapoisi stiilis), kuulitõuge.

Võrkpall meeldis kohe. Neljandas klassis läksin spordiklassi, kus poisid alustasid vehklemisega. Kuna väiksena oli mu probleeme südamega siis arst soovitas sportimise koormust vähendada (tegelesin peotantsu, vehklemise ja võrkpalliga). Siis loobusin vehklemisest.

…ja nii aastaid…

Minu mängijakarjäär sai alguse Pärnus, kui treener Andrei Ojamets kutsus gümnaasiumi poisi meistriliigasse. Võistkonna nimi oli siis Pärnu VK Jart ja hooaja lõpetasime hõbedaga Rakvere Rivaali järel. Kui olin Tartu Ülikooli teisel kursusel, jõudis taaralinna võistkond meistriliigasse ja ülikoolis õppivad võrkpallurid värvati meeskonda, mille nimeks sai Ösel Foods. Pärast Öseli lahkumist peatoetaja kohalt asus Tartu võrkpalli toetama Pere Leib ja võistkonna nimeks Tartu Pere Leib/Cibus. Osalesin ka ESS Pärnu VK võistkonna koosseisus (laenulepinguga) võrkpalli tugevaimas liigas Champions League. Ühe hooaja mängisin Belgias ja sealt naastes Võru VK ridades.

Professionaalse sportlase elu, mis minul kestis gümnaasiumi lõpust kuni 35 eluaastani, on täis rutiini – treening, puhkus, treening, võistlus. Kui mai alguses lõppes klubihooaeg, saime üks-kaks nädalat puhkust ja algas koondisesuvi. Ja nii aastaid. Vahele jäid paljud sünnipäevad, tähtpäevad ja koosviibimised – isegi oma tütre sünnipäevapeol sain osaleda esimest korda siis, kui ta sai kolme aastaseks. Aastatel 2008 -2009 mängisin ühe hooaja Belgia klubis Lenniki Euphony. Sealt sain jõulupuhkuseks koju kaheks päevaks, siis läksime juba Hollandisse turniirile. Väga palju sai reisida – nii koondisega kui Belgias mängides.

Kõige suuremad fännid olid pere ja sõbrad. Perekonna ja vanemate osa on väga oluline – raskel ajal toetada, rõõmustada ja kurvastada koos. Kaasaelajate roll on väga suur – võrkpallis öeldakse publiku kohta – seitsmes mees platsil.

Meeldejäävamad võrkpallilahingud

Tulemusi ja hetki spordis mis jäävad meelde on palju. Esimene Eesti meistritiitel 1998 – tasavägised mängud Tartu Ösel Foodsi ja Viljandi Volle vahel kestsid üle kahe tunni. Kui viimasele, otsustavale viiendale finaalmängule jõudsime, oli Tartu Ülikooli Spordihoone 90 minutit enne mängu algust puupüsti rahvast täis. Marulise kaasaelamise saatel võitsime ülipõneva mängu 3:2 ja mina temporündajana esimese täiskasvanute tiitli.

Eesti koondisega mängisime Portugalis Brasiilia vastu väga hea mängu ja kaotasime 1:3 – vastastel oli platsil neli olümpiavõitjat. Ja kindlasti on olulisemaid ka ESS Pärnu võistkonnaga Champions League mängud Euroopa tippklubide vastu.

Oma klubi judo ja võrkpalliga

Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas (mängisin sel ajal juba meistriliigas ja kehakultuuriteaduskond tundus loogilise jätkuna et ühendada sport ja kõrgharidus) kohtusin oma tulevase abikaasaga. Nii saigi minust ülikooli neljandal kursusel Elva elanik.

Kui sportlasekarjääri 35- aastaselt lõpetasin, ei kaalunud kaua – leidsin uued väljakutsed tööalaselt, mis olid samuti spordiga seotud – asusin tööle Elva Spordiliidus.

Treeneritööd olin teinud juba sel ajal, kui Tartus võrkpallimänguga tegelesin, andsin Tartu Kommertsgümnaasiumis judo tunde. Hiljem olin mõnda aega kehalise kasvatuse õpetaja Nõo Põhikoolis ja poole kohaga ka Elva koolis, kuni Elva Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajaks tulin. Siin töötas ka abikaasa, kes lisaks õpetaja ametile Elvas noori judohuvilisi treenis. Olin talle judotreeningutel ka abiks. Aastal 2011. asutasime oma spordiklubi Altia, kus minu käe all treenivad ka võrkpallirühmad.

Judotreeneriks saamisel olen naljaga pooleks öelnud, et see oli enesekaitse – abikaasa oli judokas ja pidin selle spordiala endale selgeks tegema. Aga tõsisemalt – judo on parim spordiala mille võiks laps esimeseks spordialaks võtta. Judo on viisakus, julgus, austus ja enesekontroll – see on viis, kuidas kasutada nii füüsilist kui vaimset energiat kõige efektiivsemalt. Judotreeneri litsents on mul alates 2006. aastast, võrkpallitreeneri oma 2014. aastast. Ma arvan, et tagasi vaadates oma elule ja sporditegemistele ei jää midagi kripeldama, et oleks võinud teisiti teha.

Jooksud südaööl ja elamusterajal, vahelduseks kohvikutepäev

Praegu olen Elva Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ning võrkpalli ja judo treener spordiklubis Altia. Klubis treenib viie treeneri juhendamisel 150 last Elvas, Rannus ja Nõos. Tegelen aktiivselt harrastusspordiga ja osalen rahvaspordiüritustel.

Korraldan kahte põnevat jooksu Elvas – Elva Südaööjooks ja Elva Elamusjooks. Südaööjooksu algatasid kaks aktiivset noort – Priit Simson ja Mirja Jõgi, mina olen selle spordisündmuse taaselustaja. See idee tundus nii suurepärane ja oma positiivse emotsiooni annavad öistel linnatänavatel jooksjatele ka raja ääres kaasa elavad elvalased. Eks koroona-aastad on jätnud kõikidele rahvaspordiüritustele jälje – osalejaid on võrreldes eelmiste aastatega vähem. Eestimaa Spordiliit Jõud valis 2021. aastal Elva Südaööjooksu aasta piirkondlikuks spordisündmuseks.

Elamusjooksu mõte oli mul juba mitu aastat kuklas tiksunud kui saime kokku Meelis Külaotsaga ja selgus, et temal on sama idee – panime seljad kokku ja tegime ära. 2023. aastal läheb Elamusjooks rändama – kolm aastat Annikoru männiku liikumisradadel toimunud takistusjooks kolib Rõngu. Elamusjooksu algne idee oligi, et jooksud toimuvad erinevatel Elva Valla jooksuradadel.

Heaks vahelduseks spordisündmustele on Elva Kohvikutepäev, mille tegime ära esimest korda 2014. aastal. Kohvikutepäeva mõtte pani mulle pähe idanema Jaanus Välja, kes ütles, et Elva on ideaalne koht selle korraldamiseks. Mida on suur osavõtu- ja külastajatehuvi ka näidanud. Ja elvalaste kohvikute ideed ja teostus on midagi, mis annab silmad ette paljudele. See, mida elvalased külaliste võõrustamiseks ette võtavad väärib kui mitte Oscarit, siis sügavat kummardust kindlasti.

Sportimisega alustamisel…

…peaks kõigepealt konsulteerima perearstiga ja tegema koormustesti ning leidma endale sobiva liikumisviisi. Tuleb arvestada et harjumuse tekkeks on vaja 21 päeva (uuemate uuringute põhjal 65 päeva). 20 minutit liikumist päevas värskes õhus on sinu vaimse tervise heaks. Sportlane peab oskama keskenduda ja ennast välja lülitada otsustavatel hetkedel – oleme küll näinud ja kuulnud kuidas tiitlivõistlustel või otsustavatel hetketel üks või teine „põleb läbi“.

Elvas on välitingimused harrastaja jaoks väga head – pane jooksutossud jalga või hüppa ratta selga ja mine liigu. Tipptasemel suusarada on talvel kiviviske kaugusel. Staadion vajab kaasajastamist ja suurepärane oleks valgustatud kunstlume rada.