Olen terve elu olnud sellel rajal, milleks ma siia maailma tulin

Sündinud olen Elvas, 9 veebruaril 1971. aastal. Lapsepõlv oli mul tore. Kasvasin kahe vanema õe hoole ja armastuse õhkkonnas. Hiljem lisandus õdesid meie perre veel kaks. Kõik nad on täna tublid ja töökad inimesed. Kaks neist on algklasside õpetajad, üks juuksur ja kõige noorem on ajakirjanik.

Elva kooli läksin 1978, õpin siiani ja tõenäoliselt loodetavasti elu lõpuni. Vähemalt praegu, 50-aastasena usun, et maailm pakub mulle sedavõrd kaua ka huvi. Koolides ja ülikoolides õpitu on tegelikult nagu elukooli algharidus. Sealt edasi – kui inimene viitsib õppida, hakkab ta omandama alles päris elamis- ja toimetulemistarkusi.

Kuna mu isa (nüüd juba pensionil) oli eluaeg jalgrattatreener, siis ainsast pojast suure tõenäosusega ka jalgrattur sai. Tegelesin rattaspordiga üksteist aastat ja selle aja jooksul tulin viiel korral Eesti meistriks. Mõned neist tulemustest juunioride ja mõned täiskasvanute klassis. Kiiruisutamist tegin ka ja mingi 12-aastaste 400m Eesti rekord peaks olema siiani minu nimel. Nii on see mällu jäänud. Aega kahjuks enam ei mäleta ja kes teab võib-olla on keegi selle ülegi sõitnud. Pole uurinud. Rekord sündis aga Elvas Arbi järvel 1983. aasta uisuraja aastapäeva võistlustel.

Ratast meeldis mulle väga sõita. Kui ma ei oleks nii suureks, raskeks ja kasvult pikaks (191cm) kasvanud, oleksin olnud rattur arvatavasti vähemalt veel kümme aastat. Lõpetasin ju noorelt, 20-aastaselt, kaalusin siis juba 95kg. Tegelikult oli kahju lõpetada, kuid teadsin, et siit edasi mul paraku võimalust rohkem ennast realiseerida sellel alal ei oleks olnud.

Paljud ei mõista tippsporti

Armusin kulturismi. See tundus ka minu jaoks igati sujuv üleminek, kuna ratturid tegid iga sügistalv kangi ja hantlitega jõutreeningut. Nautisin seda juba siis. Näiteks 17-aastasena, kaaludes ise 68 kg, tõukasin parema käega ja pika tõstekangiga õlalt oma kaaluga sama raskuse. Võisin probleemideta tõmmata 35 korda lõuga ja kui ma kehalise tunnis kätekõverdusi tegema pidin, ütles Arnold Ots mingil hetkel, et aitab nüüd küll. Teised peavad ka teha saama. Tunda kehas jõudu ja jalgades sprinterlikku plahvatust – seda nautisin juba jalgratturina.

Kui mina oleksin ikka mina, selline nagu ma loomult ja füüsiliselt olen, siis usun, et minust oleks sportlane saanud ka mõnda teise peresse sündinuna. Sportlaseks saamisel oli suunavam ja juhtivam pool isa. Ema, nagu ma olen aru saanud, lootis minust midagi teisemat saavat. Ise usun, et olen terve elu olnud just sellel rajal, milleks ma siia maailma tulin, sest iga saadud kogemus on asendamatuks pagasiks minu töös, mida ma teen täna. Teen igapäevaselt inimestele toitumise- ja treeningkavasid. Peamiselt liigsest kehakaalust vabanemiseks, kuid laiemas pildis lihtsalt aitan inimestel saada ja olla tervemad ja tugevamad ilma ravimiteta.

See kõlab vahest pisut vastuolulisena kui arvestada minu “kuulsust” tippsportlasena, kuid nii palju või võib-olla ka vähe kui ma sellest rääkinud olen, siis panen selle kirja ka siinkohal. Lühidalt: MA EI OLE SEDA KARISTUST ÄRA TEENINUD, MIDA MA JUBA 15 AASTAT OLEN PIDANUD KANDMA. (Keelatud ainete tarvitamist ette heidetud Marek Kalmusele sai saatuslikuks 2008. aastal Eesti meistrivõistlustel positiivne dopinguproov. Toim.) Siinkohal tõmban dopinguteemale joone alla, kuid ütlen veel niipalju – kunagi saavad inimesed teada, kuidas asjad tegelikult olid ja nii mõnigi tänane legend või kangelane kulturismis langeb enda kaksikelu tagajärjel põrmu.

Väga paljud inimesed ei mõista sporti, eriti tippsporti ja seda enam kui saad külge niinimetatud valemängija märgi. Need, kes ütlevad “pole midagi”, ei usu enamasti ise ka enda siirusesse. Kes pööravad sinust ära on tegelikult ausamad kuid, sorry, tihti ka teadmatuses selle valdkonna suhtes. Pimeduses, kui te mõistate mida sellega mõtlen. Ma ei heida kellelegi midagi ette. On nagu on. Kuigi ma kaotasin tollal (2008. aastal) hetkega kõik võimalused meie ühiskonnas edasi elamiseks, elan ma täna normaalset elu ja ma ütlen sõnadega: “Kui inimesed maa peal plaane tegid, siis Jumal taevas vaid muigas.”

Nägite, mehed, tulin maailmameistriks!

Kõige kaalukamaks tulemuseks oma spordielus pean esimest maailmameistritiitlit 2002. aastal Saksamaal Nordheimis. Seda seepärast, et kui ma kulturismiga tegelema hakkasin, siis ei uskunud mitte keegi, et minust midagi saada võib.

Kuna meie treeningsaal asus Elva kooli keldris, siis sattus sinna vahetundide ajal ikka õpetajaid ukse vahele uudistama. Ka tollane kooli direktor (nime ei nimeta) tuli rind ees sisse ja viskas, et mida sa, Kalmus, vehid ja eputad siin maika väel. Sama suhtumine oli ühel kehalise õpetajal (mitte Arno Ots). Tuli saali ja kukkus seletama kui mõttelage on mul unistada kulturistiks saamisest, mingu ma ja mängigu parem korvpalli või tegelegu millegi muuga. Lisaks ka see, et oma treeningute kolmandal aastal (1992) ütlesin saalis oma sõpradele, et tahate näha – aastal 2000 tulen ma maailmameistriks. Kõik muidugi naersid siis selle üle. Ja Nordheimis 2002. aastal laval karikat koos medaliga vastu võttes, olid esimesed mõtted: nägite mehed, tulin maailmameistriks! Küll lubatust kaks aastat hiljem, kuid ikkagi tulin. See oli parim võit minu sportlasteel.

Ma ei ole kunagi unistanud Eesti meistritiitlist, isegi Euroopa omast mitte. Need kõik on tulnud seepärast, et ma armastan seda, mida teen. Et ma olen alati kuulanud sisetunnet ja valinud liikumissuuna selle järgi, mitte kellegi soovitusel või sunnil. Samal põhjusel katkesid ka õpingud keskkoolis kunagi, sest sport oli antud olukorras ja situatsioonis minu jaoks õigem valik.

Spordis kiitusest ja kriitikast rääkides ütlen, et ma ei usu enamasti kiitust, kus kasutatakse suuri ja ülistavaid sõnu. Pigem on lühike paarisõnaline tunnustus ausam ja tunnetatavam austuseavaldus. Vähemalt minu jaoks.

Negatiivse kriitikaga olen õppinud toime tulema, kuid teatud asjad, teatud hetkedel, mis sügavalt sisimast mingil põhjuselt taas üles rebitakse – me kõik oleme inimesed, kuid inimlikkus jätab meis sageli soovida.

Tugevus on sihikindlus ja sisetunde usaldamine

Kuigi võiks arvata, et võistluskeelu tõttu lõpetasin aktiivse esinemise võistlustel, siis nii see ei olnud. Oleksin saanud jätkata võistlemist, nagu eespool mainisin profina, kuid 16 aastat pidevalt laval, need pidevad kasvamise ja vormitegemise perioodid ( kaks korda aastas, 3-5vôistlust) – see põnevus oli kadunud ja kui see juhtub, siis ei suuda sportlane enam tulemustes progresseeruda.

Hoidsin võistlusvõimalusest kinni veel paar aastat. Käisin kahel korral Mr Universumil, kuid parimateks kohtadeks olid seal seitsmes ja kaheksas. Võitmiseks pead olema väga näljane tulemuse järgi. Minu jaoks oli see kõik juba siis nagu kordusetenduste jada.

Sporti teen siiani. Võiksin ka täna võistelda elukutseliste liigas, mille litsents on aegumatu, kuid see ei paku mulle enam pinget. Kui midagi tippkarjäärist kripeldama jääb see, et inimesi ei tohi pimesi usaldada. Nii tahaks, aga ei või. Praegune minu tegevus seisneb tugevusel. Ma olen suutnud nii-öelda rivis püsida. Treenin regulaarselt, hoian ennast vormis ja aitan inimesi. Tugevuseks pean mõistmist, miks ma siia ellu sündisin. Sihikindlus ja NEVER STOP, NEVER GIVE UP! Tugevuseks on usaldada oma sisetunnet. Minu elu koosneb surmani peamiselt spordist. Ma usun ja väga loodan seda.

Minu elukaaslaseks on minust üle poole noorem naine, kes tegeleb sama spordialaga. Tänaseks on ka tema maailmameister, aastal 2020 naiste bodyfitnessis. Paljudele on see pinnuks silmas, et kuidas 51-aastane mees ja 24-aastane noor naine… Ma usun, et kõik vaimselt normaalsed inimesed mõistavad, et armastus ei tea vanusenumbritest midagi. Ta on mulle nagu kingitus kõrgemalt poolt selle ülekohtu eest, mis mulle tippsportlasena osaks sai. Nii ma vähemalt tunnen. Ma armastan teda väga ja olen mõistnud, et tema mind samamoodi.

Eestvedaja peab olema fanaatik

Minu soovitusi sportimisel nii algajatele kui vanematele – tee endale selgeks kolm asja: Mida sa tahad spordis saavutada? Kui palju sa oled nõus selle nimel tavaelus ohvriks tooma? Küsi endalt alati, kas ma panustan enda eesmärki 100% või ma loksun kuskil 70 ja 90 vahel. Kui see viimane, siis ei ole sa tippsportlane ja soovitud tulemust ei tule. Selle kõrvalt jõuaksid sa tegeleda ka kõige muuga, mis keskmise inimese mõistes elu on.

Elva on alati olnud super hea väikelinn sporditegemiseks. Ka tipptasemel, seda enam on see täna nii. Noortele on antud kõik võimalused tippu jõuda. Rääkimata rahvasportlastest ja rahvaspordist. Kahju on vaid, et teatud alad, mida minu lapsepõlve ajal Elvas veel aktiivselt tehti, on hakanud või ongi juba välja surnud. Samas – elus on kõik muutuv ja selleks, et rahvast kaasa tõmmata, peab eesotsas olema fanaatiline ihu ja hingega asja vedav inimene. Selline päris juht. Autoriteetne enda oleku, sõnade ja tegude poolest. Palganumber ei saa olla tõelisele juhile prioriteet.

Raske haiguse tagajärjel surnud Marek Kalmus kuu aega tagasi: rohtusid on alles veel kuue nädala jagu

14. oktoobri öösel lahkus kulturist Marek Kalmus. Taasavaldame temaga 26. septembril 2023 tehtud intervjuu. Chrislin Metsanurm

«Vähk on põhimõtteliselt taandumas ja maks enam turses ei ole. Ka ei valuta, ega pista enam maksapiirkond, kuid arsti soovitus oli praegusele olukorrale liialt lootma veel mitte jääda,» jagab avameelselt kuluturist Marek Kalmus, kes sai juunis ootamatu vähidiagnoosi. Nimelt avastati Kalmusel neljanda staadiumi maksa pahaloomuline kasvaja.

«Põen rasket haigust, mis on endisest minust jätnud järele vaid haleda varju,» tunnistas augustis dopingu eest eluaegset võistluskeeldu kandev kulturist Marek Kalmus.

Mehe sõnul on tegu elu ja surma küsimusega ning ta palub kalli ravikuuri jaoks hädasti annetajate abi. «Jah, ma tean – kes seostab seda steroididega (nende võhiklikkus), kes millega iganes, kuid praegusel juhul on see minu jaoks elu ja surma küsimus,» šokeeris mees lugejaid.

«Loodusravimit, mida ma praegu kasutan, sain ma kadunud Kaika Laine õpilase käest,» tunnistas mees. Kalmus on leidnud, et keemiad ja kiiritused rikuksid ta organismi lõplikult ja kardab, et tema ei tuleks sellest eluga välja. «Aga igaüks otsustab ise, kuidas ta ennast laseb ravida.»

Kalmusel on neljanda staadiumi maksa pahaloomuline kasvaja. «Kallite rohtude jaoks, milleks ma raha headelt inimestelt palusin, on nüüd alles veel kuue nädala jagu,» jagas Marek pühapäeval, kelle sõnul ei kompenseeri haigekassa ravimit, mida ta vajab.

 

Lisaks ei müüda ega tunnistata eelnimetatud ravimit ka Euroopas. Üks ravikuur maksab 6000 eurot.

Kalmus jagab oma ühismeedia kontol, et praegu on arstidega vestlemine väga edukalt läinud. «Vähk on põhimõtteliselt taandumas ja maks enam turses ei ole. Ka ei valuta, ega pista enam maksapiirkond, kuid arsti soovitus oli praegusele olukorrale liialt lootma veel mitte jääda,» tunnistab Kalmus, lisades, et organism on kurnatud ja praegu veel liiga nõrk, et ise lõpuni jõuaks terveneda. «Seepärast peaks tema arvates kindlalt kuuri kordama või vähemalt pikendama niipalju kui võimalik.»

Seetõttu vajab Kalmus aga mistahes väikestki abi, kes tunnevad, et tahavad ja saavad teda sel raskel teekonnal aidata. 

 Ettevõtja Are Altraja: Marek Kalmuse lahkumine on väga valus ja raske ka minu jaoks

Spordiedendaja ja Jalgpalliklubi FC Elva juhatuse esimees Are Altraja meenutab seika möödunud suvest, mil ta Marek Kalmuse ja Erika Salumäega Tallinnas HC Gymis kohtus. «Mareki jaoks oli Erika Salumäe eeskujuks. Tegin täna jõusaalitrenni Mareki mälestuseks,» avaldab Altraja. 

 

«Mareki haigus ja lahkumine on väga valus ja raske ka minu jaoks,» tunnistab ettevõtja Are Altraja. «Meie mõlema sünnilinna Elva (spordi)kogukond on väga ühtehoidev ja teineteist toetav. Seda eriti kodulinnast väljaspool tegutsedes,» ütleb ta.

Altraja meenutab, et Kalmuste spordisuguvõsa tähtsus Elva ja kogu Eesti spordi arengus on hindamatu. Mareki isa Jüri Kalmus on olnud legendaarne rattatreener, rattaspordiürituste hing ja eestvedaja ning Erika Salumäe esimene treener. Ka Marek oli noorena andekas jalgrattur. 

«Marek oli eestvedaja, eeskuju ja inspiraator Elva esimese tõelise jõusaali, Tonic Club’i, loomisel ja arendamisel. Sajad Elva ja Eesti noored on aastakümnete jooksul saanud jätkuvat inspiratsiooni jõuspordi ja kulturismiga tegelemiseks, kasvatades endas armastust ning oskust rutiinide talumise, regulaarse treenimise ja eesmärkide saavutamise osas just tänu Mareki nakatavale eeskujule,» räägib Altraja lisades, et kümned elvalased, näiteks Jaanus Mumm ja Peeter Aan, on jõudnud just Mareki eeskujust tiivustatuna ja tema ning Tarmo Noobi poolt loodud jõusaalist Eesti ja Euroopa tippu.

Eeskujuks Erika Salumäe

«Marek oli tõsine spordimees, kellele ehk omakorda eeskujuks oli meie ühine tuttav – kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe,» räägib Altraja ja avaldab, et viimati said nad kolmekesi kokku Tallinnas möödunud suvel, HC Gymis. «Erika oli Eestis tähistamas 30 aasta möödumist Barcelona olümpiavõidust ja oma sünnipäeva ja loomulikult oli huvi kõigil omavahel kokku saada! Eks neid meeleolukaid seiku Marekiga koos oli teisigi – Marekile, nagu kõigile elvalastele – oli Elva käekäik, populaarsus ja tulevik spordi- ja kultuurilinnana väga oluline.»

«Mäletan, et kui mõned aastad tagasi filmisime Elvas Nublu videot «Laiaks lüüa» ja ühes stseenis oli vaja tõelist «Elva vaibi» välja mängida, siis oli Marek kohe nõus koos maailmameister Tiia Kaarega asjaga kaasa tulema,» meenutab Altraja. «Mõeldud, tehtud! Eks neid lahedaid ja meeleolukaid juhtumeid oli teisigi läbi aastakümnete. Õnneks oskavad elvalased oma eeskujusid spordis ja kultuuris jäädvustada ja nende mõju püsib ka nende lahkumisel veel pikalt. Avaldan kaastunnet Mareki lähedastele. Tegin täna jõusaalitrenni Mareki mälestuseks,» ütleb Altraja. 

HC GYM OMANIK TIMO MAJURI ⟩ «Kiusamine oli põhjus, miks Marek suri nii noorelt. Ta elas seda kohutavalt üle!»

Marek Kalmus töötas aastaid Tallinnas, Tartu maanteel asuvas, jõusaalis nimega HC Gym, mille omanik on Soome päritolu Timo Majuri. «Ma tunnen Marekit üle 20 aasta ja tean, et see eestlaslik kius sai talle saatuslikuks. Ta elas enda tühistamist kõik need aastad iga päev üle,» on Majuri oma pikaaegse sõbra lahkumist kommenteerides tõre, «Ma julgen väita, et see avalik kius oligi see, miks ta suri noorelt ja ma tunnen, et ta on saanud täna oma murekoormast lahti. Ta on lõpuks ometi saanud rahupaika.»

 

Timo Majuri on Eestis äri ajanud üle 20 aasta. Tema teed Marek Kalmusega ristusid samuti aastakümneid tagasi kui mõlemad mehed tegelesid kulturismiga. Esialgu veeti koos ühist, kulturistidele mõeldud, veebikeskkonda, mis Facebooki tulles aga hääbus. Umbes 15 aastat tagasi alustas Kalmus Majuri Tartu maanteel asuvas HC GYM jõusaalis eratreenerina tööd.

«Marek oli selline mees, et tavaelus ta väga ei rääkinud. Tema suust tuli sõna välja ainult siis kui tal oli midagi olulist öelda. Sotsiaalmeedias võttis ta palju rohkem sõna,» meenutab Majuri vana sõpra, «Kuna ma tean seda, siis ma ei jäta seda ka täna ütlemata. Marek elas väga rängalt üle dopinguskandaali ning ta tundis, et avalikkus on teinud talle ülekohut. Ma tean kohe kindlalt, et ta oli sellest, et ta spordis ja ühiskonnas maha kanti, palju aastaid väga suures masenduses ja ma olen kindel, et see on ka üks põhjus miks ta suri noorelt.»

Kuigi täna on päev, mil Marekit peaks mäletama ainult hea sõnaga, siis Majuri sõnul tuleb siiski rääkida ka asjadest nii nagu need olid ja ilma neid ilustamata. Mareki jaoks oli Majuri sõnul oluline, et inimesed teaksid, millist murekoormat ta endaga igapäevaselt tegelikult kaasas kandis.

«Marek oli Eesti number üks kulturist aga omavahelised suhted ja nii-öelda võimuvõitlus selles sektoris murdis ta maha. Täna kindlasti paljud meenutavad teda hea sõnaga ja seda teevad ka need, kes tegelikult aitasid teda selles spordis maha kangutada ja see kõik ei ole minu hinnangul aus,» ütleb Majuri, kelle sõnul siduski neid Kalmusega sõpradena just see, et nad suhtusid ellu ühtmoodi.

 

«Meie mõlema jaoks olid elus olulised ausus ja väärtused ja me ei olnud nõus nende nimel tegema mingit allahindlust. Kuigi aastad veeresid ja võiks arvata, et inimene unustab ja läheb oma eluga edasi, siis mina tean, et Marek elas kõik need aastad enda tühistamist spordis ja ühiskonnas väga üle. Me ei rääkinud sellest iga kord kui me nägime aga ma nägin, et see kõik sööb teda ja ta on suures masenduses,» meenutab Majuri.

Kalmus kandis nimelt dopinguskandaali tõttu eluaegset võistluskeeldu. Kunagi olin tal sellel alal kolmekordne maailmameister ning teda kutsuti musklimägede kuningaks.

«Sellist kiusamist nagu on Eestis, ei ole mina kuskil mujal maailmas tajunud. Eestlane võtab ühe inimese ette ja enam temast lahti ei lase, saamata aru, mida see inimene selle kõigega seoses üle elab,» ei ole Majuri oma sõnadega kitsi, «Selles spordis käivad asjad nii, et teste teevad ühed rohkem ja teised vähem. Marek jäi kellegile ette ja ta tehti maatasa. Ma ei tea, kas see tuleb Nõukogude ajast või millest, aga eestlane võib olla väga õel ja just sellele mõeldes ma meenutan täna oma sõpra ja tema üleelamisi. Ta pühendas oma elu spordile aga kuni elu lõpuni oli ta selles, millele ta pühendas oma elu, tühistatud ja see kõik kestis aastaid ja aastaid.»

Üleelamised ja stress tekitavad lõpuks Majuri sõnul aga haiguseid. «Kui ma nägin tema masendust siis mõistsin, miks ta lõpuks haigeks jäi,» räägib Majuri, kelle sõnul treenis Kalmus tema jõusaalis kuni haiguse teada saamise hetkeni.

Väidetavalt hakkas Kalmus trenne andes tundma ennast nõrgana. Esialgu prooviti energia ja magneesiumijookidega mehe tervist turgutada, aga kuna olukord ei läinud paremaks, läks Kalmus Tartu haiglasse uuringutele ning õige pea selgus kohutav tõsiasi: ta põeb viimase staadiumi maksavähki.

«Pärast seda ta läks Elvasse koju ning proovis oma kehaga tegeleda ja uskus kuni lõpuni, et ta siiski võidab selle võitluse, aga kahjuks seda ei juhtunud,» räägib ammune sõber, «Kui ma täna hommikul kuulsin, et teda ei ole enam meie seas, siis valdas mind mingi kummaline rahu. Ma tunnen, et ta sai paremasse paika ja tal on seal lõpuks ometi kergem olla. Teda ei kiusata enam ja ta saab olla tema ise.»

«Seda kiusamist, mille all tema kannatas, ei ole ma kohanud mitte kuskil mujal maailmas ja sellepärast võin ma täna, tema ammuse sõbrana öelda, et ta sai lõpuks ometi rahupaika. Ma tean tal on sealm juba praegu hea,» lisab Majuri.

Noorpõlvesõber Tarmo Noop Marek Kalmusest: ta ei avanud ennast lihtsalt

Endine A. Le Coqi juht Tarmo Noop asutas 90ndate alguses koos Marek Kalmusega Elvas esimese jõusaali. Tol ajal jõusaali teha oli ülisuurt pingutust nõudev ettevõtmine, sest masinaid polnud kusagilt saada ja need tuli ise teha. «Marekit iseloomustas väga tugev sihikindlus. Ta võis tundide kaupa mõnda detaili rauast välja saagida,» ütleb Noop meenutades head sõpra, kes 14. oktoobril siitilmast lahkus.    

Endine ärijuht Tarmo Noop ja kulturist Marek Kalmus õppisid mõlemad Elva Keskkoolis. Noop oli mitmed aastad eespool ja kooliajal nad suhtlema ei hakanud. Küll aga said 90ndatel meestest väga head sõbrad. Koos tehti trenni ja käidi ka pidudel. «Meid ennekõike ühendas huvi kulturismi vastu,» ütleb Noop.

«Kui Marekit iseloomustada, siis kindlasti on märksõnadeks väga tugev sihikindlus. Ta võis minna läbi raua sõna otseses mõttes. Me koos ehitasime 1992. aastal Elvasse esimese jõusaali. Meil oli väga suur tahe seda teha,» räägib Noop Elu24-le. «90ndate alguses oli väga vaene aeg. Tol ajal polnud seadmeid saada ja seega me ise käsitsi lõikasime need seadmed rauast välja ja keevitasime kokku,» avaldab ta.

Noop meenutab, et Marekil oli tol ajal päeval rohkem aega ja ta võis tundide kaupa jõusaalimasinate osasid saagida. «Ilma hammasteta saega ta saagis rauda läbi. Tal oli nii suur tahe,» räägib Noop. Jõusaal avati 22. aprillil 1992 ja saali ukse taga oli ootamas ligi sada huvilist, kes soovisid ennast treeningutele registreerida.

2022. aastal tähistas Noopi ja Kalmuse loodud jõusaal 30ndat juubelit. Marek Kalmus avaldas sel puhul portaalis Elva Elu meenutusi jõusaali algusaegadest. Samuti tõi ta välja kohtumise Noopiga: 

1990. aasta suvi. Pigem suve algus, kui ma ühel päeval Elva kesklinnas kõndisin ja tagant lähenes mulle kolinal üks rattamees. Jõudes minuni, ta peatas enda päevinäinud «Minsk» meesteka ja ütles: «Tere Marek! Minu nimi on Tarmo Noop» ning asus otse asja juurde.

 

 

Kuulas oma sõpru

Noop räägib, et Marek ei avanud ennast lihtsalt, kuid inimestele, kes olid temaga lähedased, neile ta avas end. «Sõpru ta kuulas. Muidu räägitakse, et tal endal oli selge arvamus igast asjast, aga sõpru ta ikka kuulas,» avaldab Noop.

«Me koos tegime kõike. Sai tööd koos tehtud, pidu peetud. Mareki välise karmi kesta all oli soe süda.»

Viimastel aastatel mehed tihti ei suhelnud, sest eluteed läksid lahku. Suhtlus jäi harvemaks, kui Marek Tallinnasse kolis. 

«Tema elutöö oli tema keha. Haigus muutis tema eluteed selles mõttes. Ta väga tähtsustas füüsilist tervist, füüsilist heaolu, liigutamist,» räägib Noop lisades, et nad tegid igal nädalal lisaks jõusaalile ka ühe pika aeroobse treeningu. «Meil oli kokkulepe, et vahet pole, milline aastaaeg on ja milline ilm on, teeme alati oma 9 kilomeetrise jooksuringi ära. Igal nädalalõpul jooksimegi. Ka suure lumega,» avaldab Noop. 

«Tema iseloomustamiseks saab öelda, et ta oli hästi sihikindel, põhimõttekindel, rauast läbi minev. Kui üldiselt nähti Mareki näol naeratust harva, siis mina nägin seda päris palju,» tõdeb Noop.  

Sõbrad ja tuttavad meenutavad Marek Kalmust. «Ta oli äärmiselt töökas ja valmis raskusi kandma.»

Raske haigusega võidelnud kulturist Marek Kalmus lahkus meie seast 14. oktoobri öösel. Sõbrad ja tuttavad meenutavad Marekit tuues välja tema erakordse töökuse ning võime motiveerida ja inspireerida. «Ta oli vaikse loomuga ja läks kaua aega, enne kui ta end avas,» ütleb Eesti Jõutõstmisliidu juhatuse liige Peeter Aan. «Ta oli tõeline inspiratsioon ja sõber paljudele meist,» meenutatakse ühismeedias. 

 

Tuntud kulturisti Marek Kalmuse pere andis ühismeedias teada, et Marek Kalmus suri möödunud ööl. «Meie kallis Marek lahkus tänasel tuulisel ööl meie seast. Ta oli tugev, võitles vapralt ja uskus viimse hetkeni, et tuleb sellest kõigest võitjana välja. Kuid temagi oli siiski inimene ja väsis viimaks pikast pingutusest,» kirjutas Mareki õde Inna-Inga Kalmus Facebookis laupäeva hommikul. 

Kalmus sündis 9. veebruaril 1971 Elvas. Ta valiti Elva linna parimaks meessportlaseks 1995., 2005. ja 2007. aastal. Oma sportlasekarjääri jooksul saavutas Kalmus hiilgavaid tulemusi – ta on kolmekordne Fitnessi maailmameister ja viiekordne Euroopa meister. Pärast profispordiga lõpparve tegemist tegutses ta toitumisnõustaja ja treenerina. 

«Väga kahju, üks suur inimene on lahkunud,» ütleb Elva valla spordijuht Marek Pihlak. «Kui mina Elvasse tulin, siis tema oli juba Tallinnas. Isiklikult ei tundnud teda, aga mõned korrad trehvasime,» ütleb ta. 

«Tuntud elvalane lahkus!» ütleb Elva vallavolikogu liige ja ettevõtja Toomas Laatsit. «Käisin tema juures aastaid trennis Elva gümnaasiumi keldrikorrusel Tonic Clubis,» lisab ta. Marek Kalmus oli üks jõusaali Tonic Club rajajatest, jõusaal tähistas möödunud aastal 30ndat juubelit. Sel puhul meenutas Kalmus klubi algusaegasid Elva Elu portaalis ilmunud artiklis. 

Elva esimese jõusaali ehk TONIC CLUB’I saamislugu

Eesti Jõutõstmisliidu juhatuse liige ja Spordiklubi Jõusport asutajaliige Peeter Aan treenis aastaid Marekiga koos ja käis temaga koos ka rammumeeste võistlustel. «Oleme ühes linnas kasvanud. Tean teda alates 90ndate algusest. 1995. aastal alustasin temaga treeninguid,» räägib Aan. Milline treener Marek oli? «Ta oli konkreetne, pigem range. Tuli teha tulemusi ja tuli teha tööd. Käisime koos treenimas Elva Tonic spordiklubis,» räägib Aan. «Tihti käisime ka talisuplust tegemas Elva erinevates järvedes,» ütleb ta.  

 

Aan räägib, et võistlustel käies sai jagatud raskeid hetki. «Kui ühel oli raske, siis teine toetas,» ütleb Aan. Marek oli loomult pigem vaikne ja läks aastaid aega, enne kui ta ennast natuke avas,» räägib spordimees.  

«Oli, mida temalt õppida – tuleb tööd teha. Ta oli nagu tööloom, kes oli valmis raskusi kandma.»

Aan meenutab, et umbes viis aastat tagasi ütles Marek talle, et oleks võinud toona veelgi rohkem trenni teha. «Kuigi sel ajal käisime kaks korda päevas jõusaalis. Meie koostöö oli töö, töö ja veelkord töö. Ainult treening,» meenutab Aan.  

Ärimees Urmas Sõõrumaa ütleb, et isiklikult ta Kalmust ei tundnud, kuid puutus temaga kokku erinevatel spordisündmustel. «Ta oli tere-tuttav mu jaoks. Igavene mälestus sellele hingele,» ütleb Sõõrumaa. «Paneb ikka mõtlema, kui inimene läheb.»  

Sõprade meenutused

Ühismeediast leiab Kalmuse kohta arvukalt järelhüüdeid: 

«Kallis Marek B Kalmus, kohtumiseni Taevas!» ütleb Piia. 

«Kurb, olgu kuidas on. Oli hea sõber ja treener aastaid. Siiani on. Jätab jälje ja jääme alati mõtlema temaga tehtu peale,» avaldab Aleks.