Mare Külv
- Mitmekordne Euroopa meister veteranide võistlusklassis, maailmameistrivõistlustelt kolm hõbe- ja kaks pronksmedalit.
- Paljukordne Baltimaade meister.
- 2007. a. veteranide kergejõustiku MM Itaalias Ricciones – pronks kettaheites ja heidete mitmevõistluses (HMV).
- 2008. a. EM Sloveenias Ljubljanas – kuld kettaheites, hõbe kuulitõukes ja HMVs.
- 2009. a. MM Soomes Lahtis – hõbe HMVs.
- 2015. a. MM Prantsusmaal Lyonis – hõbe kettaheites ja HMVs.
- 2017. a. EM Taanis Aarhusis – kuld raskusheites ja kettaheites, hõbe HMVs, pronks kuulitõukes.
- 2018. a. väike EM Tšehhis – kuld raskusheites, vasaraheites, kettaheites ja kuulitõukes.
- 2019. a. kaheksa riigi sõpruse karikavõistlus Valgevenes Grodnos – kuld kettaheites, kuulitõukes ja vasaraheites.
- Valguta Lasteaed-Algkool, õpetaja.
Sündinud 15. mail 1957. aastal. Sünnikoht oli Siberis – Omski oblast, Karmilovski rajoon, Vesjolõi Privali küla. Meie pere sõitis tagasi Eestisse oktoobrikuus 1957. Lapsepõlv möödus Tartumaal Valgutas.
Kooliteed alustasin 1964. aastal Valguta 8-klassilises koolis. Viiendasse klassi läksin Rõngu 8-klassilisse kooli ning keskkooli lõpetasin aastal 1975 Elvas koolis. Seejärel õppisin kaks aastat Tihemetsa sovhoostehnikumis. Hiljem Tartu Ülikooli avatud ülikoolis algklasside kehalise kasvatuse õpetaja õppe osakonnas.
Esimesed kokkupuuted spordiga algasid lapsepõlves. Olen elanud maal ja seal sai tehtud kõike – talvel suusatamine, uisutamine ja kelgutamine, suvel ujumine. Valguta tiigis õppisin ujuma. Vanem vend Kalev tegi ümbruskonna poistega võistlusi, mina ainukese tüdrukuna võtsin ka kõigest osa. Eks sellest jäi kõige tegemise pisik külge – kus oli tarvis osaleda, seal tegin kaasa. Poistega koos võistlemisel tuli muidugi pingutada, olin ju ikkagi tüdruk. Eks see andis tulevikuks indu juurde, ei tahtnud tulemuste poolest poistele alla jääda.
Spordiala valik, mida tõsisemalt tegema hakkasin, kujunes jällegi venna eeskujul. Koolis tegin kõiki neid alasid, mida seal teha tuli ja võistlustel osaleda, näiteks ka jooksu ja võimlemist. Põhilisteks jäid aga kettaheide, kuulitõuge, odavise. Veteranide võistlustel on juurde tulnud vasara- ja raskusheide.
Minu sporditegemist on vanemad algusest peale toetanud. Alati, kui võistlustelt tulin, pidin oma medalid ja diplomid ette näitama ja rääkima oma võistlustest.
Oma pere loomine on käinud spordi kõrvalt, mõistev suhtumine pole takistanud sporti tegemast. Lapsed on ka võistlustel kaasas olnud ja vanaemana on kaasaelajateks ka lapselapsed, kes kodus õhutavad mind ka trenni tegema. Ja teevad koos minuga ka harjutusi. Selline suhtumine annab julgust ikka edasi tegutsemiseks.
Eeskujuks Rõngus oli mul õpetaja Endel Sikk, kes võistlustele viis. Elvas minu treenerid Helle -Marit Päärde ja Aleksander Menning. Hiljem olid treeneriteks Aita Peters ja Aarne Õismaa. Praegusel perioodil saan õpetussõnu vend Kalevilt, need panevad natuke mõtlema. Eks muudan siis jälle midagi, et tehnika paremini välja tuleks.
Mul on väga vedanud töökohaga Valguta koolis. Meie praegune direktor Kaja (Lepik) ja eelmine, Lea (Pung) on väga sportlikud ning julgustavad võistlustele minekut ja tunnustavad saavutusi võistlustelt. Elva spordiveteran Kalle Kukk on võistlustega alati kursis, oskab isegi mulle suurvõistluste kohti ennustada. Sellised inimesed aitavad kaasa, sest neid lihtsalt ei taha alt vedada.
Minu spordiühing Tartu KEVEK (kergejõustikuveteranide klubi) on võtnud mind vastu pärast õnnestunud suurvõistlusi näiteks tammepärgadega. Selline suhtumine on väga innustav ja soosib püüdlemist uute võitude poole. Veteranide vanuses võisteldes on tekkinud tore sõpruskond ja tugivõrgustik, üksteisega jagame oma spordialaseid tulemusi, muresid ja rõõme. Ootan tihti võistlusi, et saada tuttavate-sõpradega kokku ja lisaks võistlemisele ka juttu ajada. Mitmeid häid tuttavaid on ka välismaal, näiteks Lätis ja Tšehhis.
Kiitus ja kriitika, need on spordis mõlemad head. Kriitika paneb veidi mõtlema, vahel teeb natuke tigedaks, sellest saan jälle uut indu juurde ja proovin järgmine kord samu vigu mitte teha. Närvid pole kunagi alt vedanud, olen oma tulemused alati kirja saanud, nulliga pole kunagi kuskilt lahkunud.
Isiklikud rekordid on mul kettaheites 1982. aastast 45.68, kuulitõukes 13.04 aastast 1981 ja odaviskes 1983. aastal saavutatud 40.38. Hetkel on minu nimel Eesti rekord veteranide N60 vanuseklassis kettaheites 35.18. Veteranide vanuses N55 raskusheite Eesti rekord (7.26 kg raskus) 13.36 ja vanuses N60 tulemus 16.53 (raskus 5.45 kg). Heidete mitmevõistluses N55 Eesti rekordi punktisumma 4256 ja N60 vanuses punktisumma 4432.
Esimesed veteranide suurvõistlused olid mul 2007. aastal maailmameistrivõistlused Itaalias. Teised võistlejad vaatasid mind imelikult, mõtlesin, et miks. Kuid nemad olid minust ikka kogukamad ja pikemad.
Tiitlivõistlustelt tuli üllatusvõit Euroopa Meistrivõistlustel Taanis 2017. aastal, kui läksin suurvõistluse raames esimest korda raskusheidet tegema ja võitsin ära. See tuli mulle endale ka suure üllatusena.
Maailmameistrivõistlustel Prantsusmaal 2015. aastal kaotasin heidete mitmevõistluses kulla vaid kümne punktiga. See võistlus on meeldejääv! Võistlesin seal kolmel alal, millest heidete mitmevõistlus oli kõige pingelisem. See hõlmab vasaraheidet, kuulitõuget, kettaheidet, odaviset ja raskusheidet, mis võivad vastavalt sportlase tasemele erinevatel aladel seisu otsustavalt muuta. Sain hõbeda ja mul oli nii kahju, et kulda ei saanud, sest oleksin võinud mõnedki sentimeetrid mõnel alal ju natukene juurde pigistada. Ühtlasi saavutasin MMil mitmevõistluses hooaja parima tulemuse – 4057 punkti.
Euroopa meistrivõistlustel Tšehhis 2018. aastal tuli raskusheites üks vanema grupi võistleja mulle ütlema, et heidan vale raskusega, kuna heitsin teistest palju rohkem. Isegi Eestis on mulle öeldud, et teen kergema raskusega, kuna olen nii palju teistest üle. See viib natuke rivist välja – eks igaüks teeb oma ala nii nagu oskab ja jõuab. Prantsusmaal juhtus natuke kurvem lugu, minu Ameerika põhikonkurent kallistas mind pärast kettaheidet nii, et ribid ragisesid. Pidin kahe päeva pärast temaga jällegi konkureerima.
Sloveenias (EM 2008) juhtus selline lugu, et läksin heitma ja panin ketta valmis. Teine võistleja tuli ja võttis selle minult ära. Pidin siis heitma ühe logiseva kettaga, aga ära võitsin sellegi poolest. Hiljem selgus, et kõigil olid omad kettad. Olen seejärel hakanud ka oma ketast võistlustel kaasas kandma.
Aktiivsem sportlasekarjäär jätkus mul taas just veteranide vanuseklassis. Vahepeal oli see poolikuks jäänud, sest kui elu- ja töökoha muutuse tõttu 1983. aastal Pärnumaalt Tartumaale tulin, polnud kuskil enam võistelda kõrgemal tasemel. Käisin ainult töökohaga seotud ja kohalikel võistlustel ning võrkpalli mängimas. Tasapisi olen ikka kogu aeg edasi trenni teinud. Aktiivsemalt hakkasin ise omal initsiatiivil võistlema veteranide vanuses pärast 45 eluaastat.
Praegu tegelen jätkuvalt treenimise ja spordiga. Töö ja muude tegevuste kõrvalt leian aega ka spordi tegemiseks – sõidan iga päev rattaga, talvel suusatan, teen igapäevaselt hommikuvõimlemist. Liikumine on juba lapsepõlvest harjumuseks ning jääb kindlasti seni, kuni tervis vastu peab.
Soovitan kõigil hoida end oma võimete kohaselt ikka pidevalt tegevuses, spordi tegemine hoiab nii vaimu kui keha vormis. Isegi lihtne hommikuvõimlemine annab hea toonuse. Lapsed ei tohiks ka liiga palju arvutis istuda, pigem olla õues. Liikumisharjumused jäävad kogu eluks ja peaksid juba lapsepõlvest alguse saama.
Nüüd elule tagasi vaadates mõtlen, et oleksin võinud teha nooremana rohkem trenni, et saavutada paremaid tulemusi. Olin üksiktegija, polnud kaaslasi, kellega koos treenida ja võistlustel käia. Samas aga oleks võinud intensiivsema sportimisega kaasneda ka rohkem vigastusi, mis oleks nüüd vanemas eas tunda andnud ning poleks lasknud veteranide vanuses häid tulemusi saavutada.
Elva noorsportlasi ja nende tulemusi vaatan ikka võistluste protokollidest. Loodan, et tuleb Elva piirkonnast noori kuulsaid sportlasi peale.
Võimalusi spordi tegemiseks on Elva linnas ja vallas palju, aga mina ise ei saa linna ja rühmatreeningutele eriti liikuda, teen kodus omaette vastavalt võimalustele.
