Madis Šumanov

Sport on minu missioon elus

Sündisin 17. mail 1988. aastal kell pool kümme hommikul. Lapsepõlv möödus Viru-Nigula vallas Mahu külas. Eelasime seal koos vanematega talus, kus pidasime lambaid, lehmi, sigu, kanu.

Kooliaastad möödusid algul kodulähedases Vasta Põhikoolis (1995-2001) ja edasi 2002-2006. aastal Rakvere Eragümnaasiumis (endine Rakvere Vaba Waldorfi kool). Seejärel siirdusin õppima TALTECH-i (avalik haldus 2009-…) , aga sain lepingu Saksamaalt ja õpingud jäid pooleli.

Isa oli oluline eeskuju

Esimesed kokkupuuted spordiga algasid viieaastasena, kui Mahus pandi hoovi üles korvirõngas. Hakkasin viskama. Isa käis peale ja õpetas, sest mulle ei meeldinud kui pall korvi ei läinud. Aga lõpuks hakkas minema. Isa oli ka hea viskaja, kuid mängijana läbi ei löönud. Kui ma olin 9- aastane, siis hakkas isa tõsisemalt spordiga tegelema – jooksma ja ratast sõitma. Ta on Viru-Nigula Rahvajooksu üks eestvedajaid, võttis osa paljudest rahvaüritustest ja on võistelnud ka Elva rattaüritustel. Minu jaoks oli isa oluline sportlik eeskuju.

Isa vend Teet jäi silma Viru-Nigulas korvpallitreener Andres Sõbrale. Tänaval korvpallimängu ajal astus Andres ligi ja Teet sai TSIKi õppima. Tallinnas aga lõid kaks merelainet kokku ja mängijaks ta päriselt ei saanudki. Emale meeldis suusatada, aga võistlejat temast ei saanud. Küll aga viis ta mind ikka suusatama ja see hakkas mulle meeldima. Mul on kaks õde – Tea ja poolõde Iris. Tea on restauraator ja Iris tegeles koolipõlves kergejõustikuga ning nüüd lohešurfiga, aga töötab ärivaldkonnas kinnisvaramaaklerina.

Kui mulle jalgratas osteti, siis mäletan, et sõitsin iga päev kui ilm lubas. 12-aastasena sõitsin seitse kilomeetrit ajaga 11:50. Viru-Nigulast Mahusse ja samal päeval tagasi 12:50. Ratas oli isa vana Scott, millel olid pehmed amordid, natuke neelasid kiirust mäest alla sõites. Mäletan, et sugulased ei uskunud, et nii kiiresti sõidan, läksime siis õue ja näitasin spidomeetrilt.

Viru-Nigulas sai poistega kõike proovitud. Jalgpalli, hokit, lauatennist, korvpalli. Seal oli mul eelis, sest olin pikk ja viskasin hästi. Korralikku trenniskäimist kahjuks seal ei suudetud saavutada. Huvi oli noortel küll, aga tegevus ei kestnud kauem kui üks kuni kolm kuud, kord nädalas. Küll aga sai kõvasti tänavakorvpalli ning muid mänge nagu 33 ja 21 ja „Jump“ ning 5 miinust mängida.

Korvpall viis Rakverest Saksamaale ja Kreekasse

Rakveresse kolisime 2003. aastal. Kirjutasin tookord korvpalliklubi Rakvere külalisteraamatusse: Tere, just 15-aastaseks saanud 194cm pikk mängija sooviks trenni teha. Mille peale saadeti mulle e-mail: Palun saada enda kohta rohkem infot. Edasi helistas mulle Aivo Erkmaa, kes oli toona KK Rakvere peatreener. Tuli ükspäev ja võttis mu auto peale. Kuna Lääne -Virumaal toimus parasjagu turniir, siis kõik saalid olid päeval hõivatud ja Aivo küsis, et kus siin mõni väljak on. Ja läksime Rakvere Kutsekooli väljakule. Temaga kaasas oli tuntud vene treener, vanem mees, nime ei mäleta praegu. Võttis kaamera välja ja ütles, näita mis sa oskad. Pärast seda järgmisel nädalal liitusin kohe laagriga, mis toimus Palal.

Väga hea treener Märt Raam andis mulle kõvasti juurde mentaalset tugevust. Kui vahepeal korvpallihuvi langes ja treener noorteklassis vahetus, siis tuli kooli kehalise õpetajaks Jevgeni Tširkin, kes tõmbas mu kohe judo trenni ja see aitas mind palju. Sain seal isegi kollase vöö omanikuks. Enne uut hooaega suvel korvpalli treeningutele naastes oli mul füüsilise kontakti osas hoopis teine arusaam ja nautisin seda. Korvpalluri kohta on mul päris paras pikkus – 2.07. Geenid pärinevad ilmselt vanavanaisalt, kes olevat olnud 2.10 pikk, mis oli tollel ajal üsna haruldane.

Pärast gümnaasiumi lõppu värbas TTÜ (Tallinna Tehnikaülikool) mind oma korvpallimeeskonda. Ühtlasi alustasin TTÜs ka õpinguid avaliku halduse erialal, aga see jäi pooleli, sest läksin kaheks aastaks Saksamaale korvpalli mängima ja enne Eestisse tagasitulekut pallisin veel pool aastat Kreekas. Siis hakkasin mängima meeskonnas Rakvere Tarvas. Hooaja lõpul pakuti mulle klubis juba mänedžeri kohta ja sellele järgnes töö Eesti korvpalliliidus. Seal juhtisin Eesti noortekoondisi ja ja Audentese Spordikooli korvpalliesindusi. Olin vahepeal ka Eesti naistekoondise mänedžer.

Martin Müürsepa ketsid ja kaskadööritrikid

Mind on elus palju toetatud. Osteti varustus, kõik mis vajalik. Mäletan, et esimeses korvpallilaagris mul ketse polnud, olid ainult jooksuketsid. Pärast õuetrenni pesin need puhtaks ja õhtul panin saalis jälle jalga.

Rakveres oli väga suur toetajaskond. Sõbrad käisid alati mänge vaatamas ja täna Rakveres liikudes tullakse juurde ja surutakse kätt. Küsitakse kuidas läheb ja kiidetakse Elva tegemisi. Oleme silma jäänud.

Närvisüsteem on mul üsna tugev. Vihastan ikka, aga lolliks ei lähe. Kolm aastat Rakvere Tarvase tegevjuhina Andres Sõbraga koos töötades ja peaaegu iga päev meedia tähelepanuorbiidis olles (kust tuli nii head kui halba) – need aastad kasvatasid kõvasti paksu nahka. Tegevjuhi töös aitas mind palju arvutioskus. Mulle on juba lapsepõlvest peale arvutid ja arvutimängud meeldinud.

Eeskujusid spordis on olnud. Martin Müürsepp on siin oma rolli mänginud. Ta toetas mind karjääri esimestel aastatel, saatis mulle riideid ja ketse. Tol ajal oli väga raske 51 numbriga ketse leida. Enne seda sain Aivo Erkmaa kaudu Converse ketsid. Müürsepa ketsid on mul siiani alles.

Mul on ka selliseid väikeseid hobisid olnud. Mängisin suvelavastuses „Kuningas ilma kuningriigita. Lembitu” paha ristirüütlit. Enne seda olid Viljandi Kultuuriakadeemia katsed ja proovid. Etendus oli väga edukas, mängiti seda kuuel korral ja piletid olid välja müüdud. Veel suurem publik vaatas Võnnu lahingu etendust Cesises. Kohal olid isegi Läti ja Eesti presidendid ja publikut oli oma 10 000. Üritust kandis üle ka TV 3. Seekord olin ma heade poolel. Mulle kohe meeldib selliste kaskadööri trikkide tegemine ja kui pakutakse, siis osalen jälle. Annab tugeva adrenaliinilaksu.

Otsustasin töö kasuks

Kõige kaalukamateks tulemusteks sportlaskarjääris on mul olnud Saksamaal regionaalliiga võit ja karika võit. Tegime duubli. Lisaks Eesti karikavõistluste hõbe Rakvere Tarvasega. Poolfinaalis lülitasime välja BC Kalev/Cramo.

Eks mul olid alguses ikka kõrgemad eesmärgid. Tahtsin Eesti koondisse saada ja mõnes Euroopa kõrgliigaklubis mängida. Lõpuks otsustasin ikkagi töö kasuks. Aktiivse (tipp)spordi tegemise lõpetasin, sest töö nõudis oma aja. Väga pikalt ei kaalunud seda sammu.

Eks midagi jääb senisest elust ikka hinge kripeldama. Alustasin ju korvpalliga tõsisemalt tegelemist ju suhteliselt hilja – 15-aastaselt. Õigetel hetkedel ei olnud selliseid inimesi kõrval, kes ütleks, mida ja kuidas treenida. Suunata ja mõelda oleks tulnud rohkem tuleviku peale. Elasin hetkes. Eks oma rolli mängis ka 19-aastaselt saadud ränk põlvevigastus, mis viis mind kaheks aastaks korvpallist eemale.

Spordiga seotus on olnud minu elu väga tugev määraja. Ma tunnen, et see on minu missioon selles elus. Ja eesmärk on mõjutada võimalikult paljusid inimesi liikuma ning saama oma tervisest teadlikumaks.

Soovitusi sportimisel nii algajatele, kui vanematele – alustada hea tundega ja lõpetada hea tundega. Sundimine töötab määratud aja. Järjepidevus kannab vilja.

Olulised plaanid: kogukonna koostegevus ja rohkem rahvusvahelist koostööd

Elva edukad spordiprojektid lähiminevikus on olnud Elva kui Sportlikuim Omavalitsus Eestis (2019), Elva Euroopa spordilinna, Parima Euroopa spordilinna tiitlid (2021), millele aitas kindlasti kaasa Elva miljoni projekt, mis sai aastalõpuga üsna täpselt täidetud. Kindlasti ka Elva Treeningpäevad. Elva Südaööjooks sai Aasta Piirkondliku spordisündmuse tiitli (2021). Sellel aastal tahaks teha rohkem rahvusvahelist koostööd, muidugi kui koroonaviirus lubab. Teiste Euroopa spordilinnadega meil eriti sidemeid polnud. Pigem olime konkurendid parima tiitlile.

Juba esimesel aastal Elvasse tulles leidsin, et peaksin oma elu pikemalt selle linnaga siduma. Eestis praktiliselt pole selliseid kohti, kus linn ja mets oleks nii üksteisega seotud. Astud majast välja ja oledki looduses. Praegu elan üürimajas, aga tahaks endale midagi muud. Kuid see pole lihtne, sest terve suvi otsisin, aga midagi sobivat ei leidnud.

Elvaga seoses tulevad ikka meelde talialad – suusatamine , kahevõistlus, suusahüpped ja laskesuusatamine. Siis kindlasti veel laskmine ja jalgrattasport. Näen, et iga poole aasta tagant on ka uusi tegijaid tulemas. Soovitakse pakkuda uusi treeninguid või koguni uusi alasid ning mõned neist on ka pildile jõudnud nagu näiteks poks, discgolf ja keegel. Viimasel alal peetakse maikuus Elvas sportkeegli maailmameistrivõistlusi, mis on isegi sportliku Elva kohta harukordne sündmus.

Siiski näen võimalust ka kogukondasid ühendada ja rohkem rahvast spordiliikumise juurde tuua. Vaatame, mida Kogukonna mängude projekt saavutab.

Suur pidur Elva spordi arengus on see, et vähe on majutusvõimalusi. Kui korraldada suuremaid spordisündmusi ja laagreid, siis tänapäeval osalejad ei lepi enam kooliruumides mattide peal magamisega. Aga seda suurenenud huvi, mis on Elvas treenimise ja võistlemise vastu tekkinud on, tuleb kindlasti ära kasutada.

Valla seisukohalt tahaks järeleaitamist ka valla eri osade (endiste valdade) tõeline liitmine, kus erinevad piirkonnad teeksid omavahel koostööd, korraldaksid ühiseid üritusi ja ka osaleksid teiste piirkondade sündmustel. Praegu me seda veel ei näe. Siin loodan väga Kogukonna mängude õnnestumise peale. Saan aru, et mõne aastaga seda ühtsustunnet on väga raske saavutada, aga selleks ongi vaja pingutada. Vaja on ühist infovälja, et tegijad oleks ühes inforuumis ja suunad oleks ka ühised. Midagi on juba tekkinud, spordiklubid peavad ühiseid koosolekuid, kus arutatakse ka tulevikutegemisi ja koostöövõimalusi. Sel suvel toimub 30.-31. juulil Elvas Spordifestival, kus peaks osalema kogu Lõuna-Eesti piirkond. Välja tulevad erinevad spordiklubid ja ettevõtted oma tegemisi ja võimalusi tutvustama. Siia saab rahvas tulla kogu perega sportlikult aega veetma.

Spordirajatistest vajaks Elva kindlasti siseujulat ja vähemalt kuue ujumisrajaga. Asukoht tuleks lähiajal ära otsustada, et asjaga saaks edasi minna. Mina arvan, et Verevi järve äär jääb ikka kitsaks. Võib-olla oleks see otstarbekas ehitada hoopis Tervisespordikeskuse juurde, seal oleks sellele ruumi.

Lapsed tuleb digimaailma kaudu liikuma saada

Mul on üks unistus veel. See tuleb tegelikult murekohast, et lapsed on liigselt kinni oma nutitelefonides ja arvutites. Füüsilist liikumist jääb järjest vähemaks, kuidagi on vaja nad liikuma saada. Nutitelefonis istumise tendents on ülemaailmne ja seda tõenäoliselt peatada ei saa. Peab juhtuma midagi äärmuslikku, et see rong peatuks. Näiteks internet kaoks ära. Ma ise olen ka palju arvutimänge mänginud ja tean, et sellest eemalduda on väga keeruline. Ma olin arvutimängudes päris kibe käsi. Käisin võistlemas näiteks 2004. aastal Kalevi Spordihallis toimunud suurel turniiril ja olime üsna edukad.

Täna ma näen, et osa lapsi elab oma virtuaalelu ja me ei saa neid enam väljaspoolt kätte. Neil on virtuaalmaailmas oma identiteet, nad panevad sinna meeletult tunde. Nende jalalihased on muutunud nii nõrgaks, et nad ei suuda enam teha isegi tavalisi kükke. Mu sõber rääkis Brüsseli Eesti kooli lastest, kelle vanemad on karjääriinimesed ja neil pole aega lastega tegeleda. Lapsed on pidevalt arvutis või telefonis ja isegi nende korsetilihased on nii nõrgaks jäänud, et lapsed enamuse ajast suudavad ainult lamada. Sellest on saamas juba uus põlvkond. Elvas see veel vist probleem ei ole, aga me oleme sinnapoole teel.

Ma usun, et kui läheneda lastele läbi virtuaalmaailma, siis on veel võimalik asja muuta. Tuleb olla nende maailmas autoriteet. Mul on mõtteid, kuidas nad digimaailma kaudu liikuma saada. Kui sa liigud, siis saad punkte ja punktide eest saad mingi füüsilise auhinna, mis oleks lapse jaoks küllaltki atraktiivne ja motiveeriv. Kunagi oli Pokemoni mäng, mis pani ka lapsed liikuma, aga seal said uuele tasemele ja kõik. Motivatsioon peaks olema suurem, et tõsisemalt liikuda. Võistlusi võiks korraldada, kus võitmiseks tuleks ka füüsiliselt mingi vigurrada läbida. Muidugi on see kõik mul veel idee tasemel, aga tahaksin seda tõsiselt edasi arendada. Kuidagi peab siin asju muutma hakkama. Seda pole veel keegi ära teinud, aga on viimane aeg.