Maadlus on üks maailma vanimaid spordialasid.
Selles käib kahevõitlus ilma abivahenditeta, kusjuures see, kes puudutab maad mõlema õlaga, loetakse kaotanuks. Kui kumbki ei suuda vastast ettenähtud aja jooksul seljatada, võidab see, kes suutis rohkem võtteid sooritada või oli kohtunike arvates aktiivsem.
Vanas- Egiptuses maadeldi juba 3. aastatuhandel eKr, kusjuures võtted olid tänapäevastele lähedased.
Antiikolümpiamängudel oli maadlus esimest korda kavas 708 eKr (18. mängudel). Maadlus oli ka viievõistluses (pentatlonis) otsustav ala. Alates 648 eKr (33. mängudest) võisteldi pankraationis, milles olid ühendatud maadlus ja poks, alates 632 eKr (37. mängudest) noorukite maadluses.
Kreeka-Rooma maadluse pakkusid välja prantslased 19. sajandi vanade kreeka ja rooma reeglite põhjal.
USA-s sündinud vabamaadluses on lubatud haarata ka altpoolt vööd.
Lausanne’is asuval rahvusvahelisel maadlusliidul on 174 liikmesriiki.
Maadlusvõistlused algavad tänapäeval kaalumisest, millel ühtlasi loositakse võistlejad alagruppidesse. Kui maadlejaid on ühes alagrupis nii palju, et nad ei jõua kõik omavahel läbi maadelda, siis kõige rohkem võite saanud sportlane jätkab võistlust. Kui alagrupis on võite mitmel sportlasel võrdselt, siis esmalt selgitab edasipääseja omavaheline seis, selle järel vaadatakse saadud punkte, hoiatuste hulka ja lõpuks passiivsushoiatusi.
Meeste kaalukategooriad on muutunud korduvalt. Aastast 2014 kehtivad järgmised kaalukategooriad: 59, 66, 71, 75, 80, 85, 98 ja 130 kg. Naiste (vabamaadluse) kaalukategooriad aastast 2014 on 48, 53, 58, 63, 69 ja 75 kg.
Alates 2005 aastast toimub maadlus “judo süsteemi” kohaselt. Enam ei loosita võistlejaid alagruppidesse, vaid paaridesse. See, kes võidab esimeses ringis, läheb järgmisse ringi ja nii edasi kuni finaalini. Võistleja, kes kaotas finalistile, jätkab maadlust kolmandale kohale. Tema vastas(t)eks on ckensch(d), kes samuti kaotas(id) finalistile.
Maadlus Eestis
Eesti raskejõustikule pani aluse Gustav Boesberg raskejõustikuringi asutamisega 1888.20. sajandi algul kuulusid maailma paremikku elukutselised maadlejad Georg Lurich, Georg Hackenschmidt ja Aleksander Aberg. Nende eeskujul hakati maadlust laialdaselt harrastama, tekkis palju raskejõustikuklubisid. Esimesed Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses peeti 1921, vabamaadluses 1925.
Edukalt esinesid Eesti maadlejad 1920.–1930. aastail: olümpiamängudel 3 kulda, 2 hõbedat ja 4 pronksi, MM-võistlustel (1923–1947 ei korraldatud) 1 hõbemedal, EM-võistlustel 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi. Eestlaste esimene olümpiamedal tuli just maadlusest Stockholmist 1912. Martin Klein pidas seal kõigi aegade pikima maadlusmatši (11 tundi 40 minutit), mille võit andis talle hõbemedali. Sellega on ta Guinnessi rekordite raamatus.Eesti esimene olümpiavõitja Kreeka-Rooma maadluses oli Eduard Pütsep Pariisis 1924.Eesti esimene olümpiavõitja vabamaadluses oli Osvald Käpp Amsterdamis 1928.
Kristjan Palusalu võitis 1936 Berliinis kulla nii klassikalises kui ka vabamaadluses, olles tänapäevani ainus, kes seda suutnud.Johannes Kotkas oli valitsev Euroopa meister 28 aastat järjest (1938–1966). Seegi on maailmarekord.
Maadlus Elvas
Elva kingseppmeister Pukk
Kesk tänaval, umbes sama koha peal, kus hiljem Karl Kupp’i kauplus asus, seisis 1920. aastal kingsepatöökoda, mille omanik oli oma ala meister Pukk. Tema käe all töötas üsna arvukalt selle ja õpipoisse. Meister Pukk ise oli juba noorpõlves maadlussporti kiindunud ja siis ta püüdis Elvas oma töökoja nooremate meeste seas ka maadlust arendada. Pukki õhutusel valmistati kohapeal käepäraste vahenditega mingisugune maadlusmatt ja hangiti ka tõstekang. Tollel ajajärgul oli ametlikel tõstevõistlustel kavas veel viis erinevat tõsteharjutust, mille pealt siis ka kogusumma arvutati. – Nii et laske aga käia, poisid – kasvatage oma muskleid ja lihvige maadlusvõtteid! – Saage tublideks meesteks! – See nähtus Elvas oli omamoodi harjumatu ja tervitatav, et üks kingsepp raskejõustikku harrastab. Inimeste ettekujutuses on kingsepp ajast aega ikkagi kõhetuvõitu vennike olnud, kes oma liistude kohal kühmus kohmitseb-nokitseb ja ka napsust ära ei ütle („kingsepp oli täis nagu voorimees, ütles rätsep puusepale, kui ta plekksepa juures pottseppa kohtas“).
Atleetliku kehaehituse ja sportliku hingega Elva kingseppmeister Pukk kutsus paremaid eesti maadlejaid ja tõstjaid Elvasse, et kohalikud entusiastid ka paremaid tegijaid näeks ja häid kogemusi omandaks. Suusõnaline teave räägib, et 1920-ndate aastate alguses tõi meister Pukk Elvasse isegi Alfred Neulandi, kes oli tolle aja maailma üks parimaid tõstesportlasi (Alfred Neuland leiutas näiteks maailmas esimesena kangi kahe käega rebimise laia haardega, millist võtet nüüd kasutab terve maailma raskejõustiklaste pere!). See rääkimine võib tõele vastata, sest antud ajaloolisel etapil elas Alfred Neuland Valga linnas, mis ei ole Elvast kes-teab kui kaugel.
Spordiveteranid on aga jutustanud veel ühest suurest abimehest väikelinna Elva raskejõustiklaste aktiivses ajaloos: see olnud keegi eriliselt väärika aadlimehe rühiga ja atleetliku kehaehitusega härrasmees Tartust, kelle nina all ilutsesid juba soliidsed hõbehallid vuntsid. Nime poolest olla vist Kukk olnud? Tema oli nimelt Elva esimeste raskejõustikuvõistluste kohtunik. Elva spordipublikule olla ta meeldinud, kuna spordikohtunikuna olnud ta professionaalselt vilunud ja kõigele lisaks viskas teravmeelset nalja! – Sest sport on raske, mehine ja karm värk küll, kuid samas on ta ka lõpmata optimistlik eluvaldkond. Nutuse näoga võib spordis (nagu sõjaski) kustuda, optimism ja hea nali aga aitavad raskusi ületada.
Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas Elvas
Elva Keskkooli 2. lennu lõpetanud Jaan Rätsep ja Kaljo Sõerde on meenutanud:
Sport oli koolis ja eriti meie klassis kõrgelt hinnas. Kuna esimene tõeliselt entusiastlik kehalise kasvatuse õpetaja Richard Anton tuli meile alles viimasel kooliaastal, oli eelnev põhiliselt isetegevus. 1948. aastal asutasime kooli kehakultuurikollektiivi. Ise organiseerisime koolisiseseid võistlusi kergejõustikus, suusatamises, võrkpallis ja isegi tõstmises. Innustajaks oli 1. lennu poiss Elmar Kolju, kes oli hiljem mõnda aega ka vabariigis raskejõustiku treener. Meie klassis sikutasid kangi, kes rohkem, kes vähem eranditult kõik poisid. Tõstmine oli sõjajärgsel ajal koolis populaarne, kuid tehniline baas oli viletsavõitu. Esimene kang, mille poistega kombineerisime, oli ikka väga algeline. Treenisime koolimaja (praegu nn Aino Kalda maja) saalis. Kui oma kehakaalu pluss viisteist kilo üles tõstsid, said kuldmärgi.
Meil oli suur au kätt suruda ka Eesti maadluskuulsustel Kristjan Palusalul ja Johannes Kotkasel, kes käisid 1948. aastal Elvas demonstratsioonesinemisel. Meie, tõstjad-poisid, selle organiseerisime – nii kõvad poisid olime! Seadsime Elva kultuurimaja lavale maadlusmati maha. Too ei andnud suurte raskekaalumeeste jaoks küll õiget mõõtu välja, aga paremat võtta ka ei olnud. Saal oli puupüsti inimesi täis, kogu rahvas ei mahtunud saali äragi. Meie, korraldajad, saime seal otse mati kõrval seda maadlust vaadata ja kuulsustel kätt suruda. Hulk aega rassisid seal kahekesi . Mitte ainult moe pärast, ikka tõsiselt kohe. Kotkal higi jooksis, Palusalu ei saanud nahka õieti soojakski.
