Luurih ja Maarika Kangro motoreisil. Foto: erakogu

Luurih Kangro

  • Motokrossis Eesti meistrivõistlustelt kaks hõbemedalit.
  • Mitmekordne SÜ Jõud meister motokrossis.
  • Bagisõidus NSV Liidu Rahvaste Sprtakiaadi võitja 1986. aastal.
  • NSV Liidu meistrivõistlustelt aastatel 1983 – 1986 üks hõbe- ja kolm pronksmedalit.
  • Kahekordne Baltikumi meister.
  • Kolmekordne Eesti meister aastatel 1984, 1986 ja 1987.

Pool elust motospordis

Sündinud olen Elvas 9. novembril 1952. aastal. Sellise nime pani mulle isa, eks ikka Georg Lurichi järgi. Lapsepõlv möödus Elvas, Valga maantee lõpus. Tookord oli see Kasumetsa tänav, siis pandi Kruusa nimi ja nüüd on Betooni tänav. Peres kasvas kolm venda ja kaks õde.

Seal metsas see mängumaa oli. Puude otsa ronimine ja onnide ehitamine. Neid vibusid ja mõõkasid sai puust tehtud omajagu. Pooled Elva poisid käisid seal koos. Päris kõva andmine käis seal ka, kadade ja kividega. Olid all-linna poisid ja meie – linnaäärsed. Väike kanakitkumine käis kogu aeg.

Kooliaeg ja töö

1. septembril kooli minnes kaotasin õpetajale mõeldud lilled ära. Hoidsin paberisse pakitud lilletuutut tagurpidi käes ja nii need lilled kaotsi läksid. Kooli jõudes oli ainult paber käes. Küll ma olin õnnetu! Klassijuhataja oli õpetaja Girin, (Eha Toom). Hea õpetaja oli, nõudlik. Siis olid õpetajad au sees. Tere käis ette ja taha. Kummardused ja tüdrukud pidid kniksu tegema. Olime patsaanid ka. Kui õppealajuhataja Johannes Tamm tuli ja kõrvast kinni võttis, siis vaata, et jalad ei puudutanud maadki. Kord oli ikka majas. Koolis olin paras krutskivend. Kõige suurem hobi oli jalgpall. Kehalise õpetaja oli Arnold Ots ja kehalise hinded olid mul ikka viis pluss. Ots oli kõva mees, range, aga minule ta meeldis. Pani kõike tegema. Pärast 8. klassi läksin tööle ETKVL-i ja õppima õhtukeskkooli. Õppimises olin kolmepoiss, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas aru pähe tulema. Õhtukeskkooli lõpetasin 1972. aastal ainult ühe kolmega.

Tööl hakkasin käima 16-aastaselt ETKVL-is. Alguses laadisin raudteejaamas vagunitest kaupa. Tuli laadida tsemendi ja suhkrukotte, 60 tonni oli vagunitäis. Oli raske füüsiline töö. 18- aastaselt tegin autojuhiload ja sain autojuhiks. Siis olin 15 aastat Nuias keevitaja ja nüüd juba üle 25 aasta teen Elvexis (praegu Saint Gobain) ka keevitustöid, täpsemalt vorme, mille peal klaase siis painutatakse.

Mootorratastest bagideni, medalid ja järsk lõpp

Oma tsiklid ja bagid olen ma kõik ise ehitanud ja kokku pannud. Nüüd on teised ajad – tehnika antakse kohe valmilt kätte – mine ja sõida! Masina hingeelu jääb tundmata.

Poisikesest peale tahtsin mootorratast saada ja võidu sõita. Tartus oli Kalevi Spordiklubi. Käisin seal paar korda, aga tsiklit ei saanud. Ehitasin endale 16- aastaselt ise vanast Kavrovetsist krossiratta. Ehitasin endale ka Jawa 350. Raami sain tuttava käest, mootori tõin Leningradist. Rongiga tõin, käe otsas tarisin. Leningradis oli Jawa pood, sealt sai osasid osta. Olin siis tehtud mees, käisin Jawaga Rõngus peol. Tutvusin seal ka oma praeguse abikaasaga. Tema oli Rõngu Kultuurimaja kunstiline juht. Paar aastat käisime, kui kooli ära lõpetasin, abiellusime.

Siis sain naftabaasi tööle, kus olin autojuht ja bussijuht. Tartu EPT-s oli motoklubi. Ostsin Järvakandist krossimootorratta CZ 175, see oli mul esimene päris krossikas. Hakkasin Tartu EPT klubi all sõitma, spordiühingus Jõud. Nii see sõit algas ja medalid hakkasid tulema. Eesti ja Läti meistrivõistlused, Baltikumi võistlused. Olin motokrossis „Jõudi” mitmekordne meister ja Eesti meistrivõistlustel teeninud kaks hõbedat.

Bagiautode meistrivõistlustel olen võitnud NSV Liidu meistrivõistlustel kulla (1986), hõbeda ja pronksi, Eesti meistrivõistlustel kolm kulda, Baltikumi kahekordne meister.

Välismaale võistlema ma pole pääsenud. Nõuka ajal pidid selleks parteis olema, aga ma pole isegi oktoobrilaps olnud, pioneerist ja komsomolist rääkimata.

Nuias oli vene ajal väga tugev motoklubi ja nad värbasid mu ära. Algul olin seal pearaamatupidaja autojuht, hiljem keevitaja. Nuias tekkis ka bagisõidu huvi. Neil olid seal juba sel alal tegijad mehed – Ligurid. Hakkasin siis ka bagiautot ehitama. Võtad kuue meetri pikkuse metalltoru ja hakkad seda autoks väänama. Hakkad painutama ja lõikama ja keevitadki raami kokku. Esimene auto oli mul Moskvitši mootoriga. 1600 cm3 klassi läks. Sellega ma tulin kahekordseks Balti meistriks, kolmekordseks Eesti meistriks ja NSV Liidu Rahvaste Spartakiaadi võitjaks. Üldse oli üleliidulisi võistlusi palju ja sealt sain ka palju igasugu karva medaleid.

Lõpetasin võistlemise päevapealt 1989. aastal. Lõpetasin, sest vihastasin. Nuias olid NSV Liidu meistrivõistlused, kus ma olin teistelt pikalt eest ära, aga venelased andsid pärast võistlust protesti sisse ja mu sõit tühistati. Leidsin, et mulle tehti kõvasti ülekohut ja mu meeskond ei võidelnud ka mu eest. Pärast seda lõppes ka nõukogude võim ja EPT-d hääbusid ning koos sellega ka bagisõidu traditsioon Eestis.

Õhulennud motorajal

Kokku olen ehitanud neli bagiautot – igal aastal ühe. Auto areneb ju. Alguses oli mootor ühtepidi peal, pärast pandi teisipidi. Kered läksid pikemaks. Olen Nuias ehitanud GAZ-autodele pikki kabiine. (Üks selline oli ka Elva kooli õppeauto).

Hobidele kulus kogu vaba aeg. Rohkem elasingi bagiruumis kui mujal. Vahel lõpetasid hommikul kell viis, siis paar tundi und ja tööle. Laupäevad ja pühapäevad läksid ka nii. Nädalavahetustel olid sageli võistlused. Terve Venemaa sai läbi sõidetud. Kaugemad paigad olid Nikolajev Musta mere ääres ja Togliatti, kus võitsin NSVL Rahvaste Spartakiaadi. Kõige mägisem rada oli Kišinjovis, suure kõrguste vahega. Eelsõitudes on 50-60 masinat koos, siis veel veerand- ja poolfinaalid ja lõpuks finaal. Autosid lastakse rajale kas 15 või 18, olenes raja pikkusest.

Võistlustel juhtus igasuguseid äpardusi. Kord Baltikumi karikal oli rada nii laineline, et hüppasid ühelt lainelt teisele, kusagil kahe meetri kõrgusele. Hüppasin õhku, üks võistleja jõudis mulle täpselt alla. Maandusin tema katusel ja sõitsime nii oma 60-70 meetrit. Siis tuli paremkurv, käisin tema katuselt alla, tegin tiiru üle katuse, maandusin ratastel ja kohe edasi. Seal tulin veel hõbemedalile.

Kui veel motokrossiga tegelesin, siis sõitsin treeningul pika rohu sees olnud kivi otsa. Lendasin õhku ja kukkusin selja peale maha. Käisin arsti juures ja öeldi, et seljalihase rebestus. Kahe nädala pärast võitsin „Jõudi” meistrivõistlustel hõbemedali, aga selg andis tunda. Läksin polikliinikusse, sest ees olid Eesti meistrivõistlused. Röntgenis selgus, et selgroos on kolm nimmeluud murdunud. Jaanuaris tehti operatsioon ja mais läks juba sõiduks. Tõmbasin nimmekoha tõstjavööga kinni sellega sai sõita.

Bagi peale läksin üle seepärast, et olin juba 35 ja motokross on ikkagi nooremate ala.

Elvasse elama

Pärast bagisõiduga lõpetamist käisin tööl, aga Eesti Vabariigi taaskehtestamisel kadus töökoht Nuias ja sõber Elvast helistas, et tule Elvexisse tööle. Ehitasin tol ajal juba Elvasse maja ja see kutse mulle sobis. Majakrundi soovitas mulle tollane Elva Täitevkomitee esimees Leonid Semilarski. Oli väga vastutulelik mees, kutsus aga Elvasse elama. Minul peab asi kindel olema. Mitte et täna teen tööd, aga homme ei tea, kas seda tööd enam on.

Peres on tütar ja poeg. Tütar Anneli on juuksur. Ta on käinud ka oma eriala rahvusvahelistel võistlustel ja toonud sealt karikaid ja erinevaid auhindu. Ta on teinud pidulikke soenguid presidendiprouale ja lõiganud juukseid ka presidendil. 1996. aastal valiti ta missivõistlustel Elva Piigaks.

Poeg Jarmo õppis Tartu Maaülikoolis. Ta on suur rulasportlane ja organiseerib igasuguseid suuri võistlusi. Näiteks Tallinna rahvusvahelistel Simpel Sessioni võistlustel vastutab ta just rula programmi eest. Muidu töötab ta Arvutimaailmas 3D disainerina.

Motohuvi on elustiil

Korralik tsikkel on ka praegu olemas ja käin sellega koos abikaasaga suvel sõitmas. Oleme osalenud mootorratturite kokkutulekutel Otepääl, Võrus, Jõgeva Treffil. Seal on oma 2500 ratturit koos – väga võimas. Näed selliseid tsikleid, et suu jääb ammuli. Sellest on kujunenud nagu elustiil.

Võidu sai sõidetud oma 30 aastat ja üht-teist ikka võidetud ka. Ka praegu hing ihaldab veel võidu kihutada, aga pole korralikku tsiklit. On ju igasuguseid veteranide võistlusi. Ega see ei lähe meelest ära, mis veres. Võidusõit oli tollal minu elu. Praegu on mul küll üks suur tsikkel, millega käime abikaasaga ikka matkamas, nii Eestis kui välismaal. Jõgeva Treff on ikka üritus kuhu tasub alati minna.

Olen ka Kaitseliidu Tartu Maleva Üksiku Motorühma liige. Käime Võidupüha ajal võidutuld toomas ja kui inglaste soomukid saabusid Valga jaama, siis käisime neid turvamas.

Motovõistlusi jälgin praegu rohkem telekast. Mõnikord ajab hinge täis – Eesti poisid sõidavad, aga telekast üle ei kanna! Näiteks Jüri Vipsi sõite tahaks näha.