Luule Karo
- Mitmekordne Eesti veteranide meister võrkpallis Tartu naiskonna koosseisus.
- Veteranide MMil Soomes 2000. aastal neljas koht Viljandi võrkpallinaiskonna koosseisus.
Sport on olnud elus alati tähtsal kohal
Sündinud olen 15. novembril 1938. aastal Valgjärvel, kus lõpetasin ka 7-klassilise kooli.
Spordipisiku saingi kaasa Valgjärve koolist, kus harjutasime ja võistlesime väga erinevatel spordialadel nii suvel kui talvel.
Valisin võrkpalli
Pärast Valgjärve 7-klassilise kooli lõpetamist 1954. aastal läksin õppima Paide Kooperatiivtehnikumi, kus puutusin tihedamalt kokku võrkpalliga. Tehnikumis oli kohustuslik osaleda mõne ringi tegevuses ja mina valisin võrkpalli.
Meil oli väga hea treener ja treeningud korralikult väsitavad. Pärast trenni olime tüdrukutega ikka üsna läbi. Kooperatiivtehnikumis sain oma esimese diplomi, kui tehnikumi esivõistlustel võitsime oma võistkonnaga 1956. aastal esikoha. Järgmisel aastal võistlesime juba Paide kooperatiivi eest Eesti NSV Tarbijate Kooperatiivide töötajate suvespartakiaadi võrkpallivõistlustel, kus saavutasime tubli teise koha. Võistlustel osalemise tõttu ei jõudnud ma isegi tehnikumi lõpuaktusele, mis toimus samal ajal. Aga ikkagi teine koht vabariiklikul võistlusel ja see oli uhke tunne!
Sport oli tegemisrõõm
Lõpetasin Paide Kooperatiivtehnikumi 1957. aastal ja sain töökoha Elva Tarbijate Kooperatiivi, kuna olin siin õppimise ajal praktikal olnud. Esialgu oli mul stažööriaeg Puhja kaupluses, siis olin Kurekülas ja Kirepis ning 1959. aastal sain tööle Elva kaubamajja (tol ajal universaalkauplus).
Ükskord kutsus mind võrkpalli mängima Lea Kaljuste (Ots). Tulemas oli kergetööstustehnikumide vabariiklik võistlus ning tema organiseeris võistkonda. Lea Kaljuste oli pikka aega Tartu rajooni võrkpallinaiskonna kapten ja eestvedaja võistlustele organiseerimisel. Hakkasin mängima ka Elva Tarbijate Kooperatiivi naiskonnas.
Seal olid võrkpallihuvilised mina, Silvi Sipelgas (Sannikas), Eha Tigane, Helgi Hiir (Tikkop), Nääli Rebane, liitus ka Elva kooli õpetaja Kaja Olševski ning tookord veel koolitüdrukuna, hiljem ETKVLis müüjana töötanud Katrin Kepp. ETKVL vabariiklikel spartakiaadidel saavutasime Elva naiskonnaga ka auhinnakohti – 1986. aastal mängisime välja teise koha ja 1990. aastal, ETKVL 40. suvespartakiaadil, kolmanda koha.
Elva Tarbijate Kooperatiivis oli pikka aega spordivaldkonna eestvedaja Virve Remmet, kes oli ka ise aktiivne sporditegelane. 1980ndatel aastatel võttis tema töö üle Maret Raudsepp. Spordimetoodikut meie autusel ei olnud, ametiühingukomitees olid erinevad valdkonnad liikmete vahel jaotatud.
Elva ETKVLis töötamise ajal sai kõiki spordialasid tehtud, Richard Anton kamandas. Kõik tuli ära teha, mis vaja oli. Osalesin kõikidel aladel, mis vaja oli – muu hulgas ka ujumine, jalgrattasõit, laskmine. Kergejõustikus olin keskmine, aga suusatamine meeldis rohkem.
Jalgrattasõidus sain 1960. aastal ETKVL vabariiklikul suvespartakiaadil 25km sõidus esikoha, 15km distantsil olin teine ja 20km sõidus kolmas.
Võistlusriietuseks olid tolleaegsed puuvillased dressid, pearätt oli peas, sõiduvahendiks tavaline jalgratas. Tollel võistlusel juhtus nii, et üks võistlejate punt ees kukkus, mina sain aga minema ja nii see esikoht tuli. Oli lihtsalt õnne.
Elva spordielus oli Richard Anton see eestvedaja, aga inimesed ka kohe tahtsid sportida, see ei olnud sund, vaid tegemisrõõm. Elvas oli hästi aktiivne sporditegemine, kõik tulid kaasa. Minu poeg Peeter läks ka kergejõustikutrenni ning käis ka laskmas. Elva koolis oli sport au sees, kool soosis sporditegemist.
Ega ilma spordita olla ei ole ma kunagi saanud. Kõik tegid tol ajal sporti hea meelega, oli entusiasm, innukus, õhin ja hasart. Spordis on mu elus kõige rohkem heameelt ja meeldejäävamaid elamusi toonud toredad võrkpallipundid, kus alati oli nii, et üks kõigi ja kõik ühe eest.
Võrkpallis on mul vedanud
Olen võrkpalli saanud mängida väga erinevates võistkondades ja see on minu jaoks üks suur vedamine. Eriline side on jäänud Elva võistkondadega, kellega sai korduvalt esindatud Elva linna vabariigi väikelinnade spartakiaadidel. Vajadusel aitasin Elva EPT ja Elva sidejaoskonna naiskonda. Võistkondi oli tollel ajal Elvas palju – igal asutusel oli oma võrkpallivõistkond, nii mehed kui naised. Eriti aktiivne oli sporditegevuste organiseerimisel tollel ajal ka Kommunaalettevõtete juht Helmi Tomingas.
Võrkpallitrennis käisime Rannu kooli võimlas koos Elva EPT naiskonnaga. Seal oli ümbruskonna kõige parem võimla võrkpalli mängimiseks. Kaks korda nädalas sõitsime EPT bussiga Randu võrkpalli mängima.
Olen osalenud paljudel võistlustel ka Tartu spordiveteranide klubi naiskonnas. Tartu spordiveteranide klubisse kutsus mind 1978. aastal Elva EPT naiskonna tolleaegne kapten ja Tartu spordiveteranide võrkpallinaiskonna kapten Liivi Jaani. Seal sai ka trennis käidud ning osaletud vabariiklikel veteranide võrkpallivõistlustel. Esimesed vabariiklikud veteranide võistlused võrkpallis võitsimegi Tartu naiskonnaga ära.
Eriti nautisin Soomes toimunud spordiveteranide maailmameistrivõistlustest osavõttu 2000. aastal Viljandi naiskonna koosseisus, kus võistkonnas mängis Elvast veel Kaja Kangur. Saime oma vanuseklassis neljanda koha.
Elva võrkpallinaiskonnaga käisime mitmel korral ka Soomes Perniös sõpruskohtumistel. See oli üks põnevamaid elamusi, sest saime Eesti taasiseseisvumisel esmakordselt Soome, Eestist välja. Meil kõigil olid seal suud-silmad üllatusest lahti, andis ikka uudistada seda Soomemaa elu-olu.
Elva võrkpalliaktivistid ja -huvilised moodustasid 2001. aastal võrkpalliklubi Sponte, kus lõin kaasa üle kümne aasta, kuid tervislikel põhjustel pidin kahjuks 13 aastat tagasi võrkpallimängu lõpetama.
Kõige toredamad tulemused võrkpallis olid mul spordiveteranide võistkonnaga. Ja muidugi Elva naiskonnaga linna au kaitsmine Eesti väikelinnade spartakiaadidel. Oleme väikelinnade võistlustel vist neli korda ka ära võitnud. Elva naiskonna võidukäik algas, kui meiega liitus Riina Jaani.
Matkad kõrbes ja mägedes
Koos võrkpallisõpradega on olnud ka palju põnevaid ettevõtmisi – jalgsi- ja jalgrattamatkad ning huvitavad avastusretked mööda Eestimaad. Kolmel korral olen käinud ka mägimatkadel Eestist kaugemal. Esimene oli1981.aastal kõrbematk Karakumi kõrbes. Tiiu Karp kutsus, mõtlesin, et lähen ja proovin. 1980ndatel aastatel olid matkad Karakumi kõrbesse Eestis väga populaarsed – see oli võimalus minna soojale maale akusid laadima ja avastada eksootilist Aasia kultuuri.
Lääne-Turkmeenias Karakumi kõrbes läbisime teise raskuskategooria jalgsimatka, korraldas Tartu Turismiklubi ja grupijuht oli Arvo Müürsepp. Mul ei olnud mingit ettekujutust, mis seal on või tuleb. Peaasi, et saab kodust kaugemal ilma näha ja matkata senikäimata-nägemata paikades. Kui grupp oli koos – 12 inimest koos grupijuhiga, algas paar kuud kestnud harjutamise aeg. Laiusel käisime seinaronimist treenimas, lisaks jooks ning üldfüüsiline treening ja muu tegevus matka ettevalmistamiseks.
Natuke kõhe tunne oli alguses küll, vaja oli varustus hankida, kust saada head matkasaapad ja toidukraami kokkupanek. Aga ettevalmistused laabusid kenasti ning asusime 23. aprillil matkateele optimistlikul meelel. See oli teise kategooria jalgsimatk, kus läbisime üheksa päevaga Lääne-Karakumis 174 kilomeetrit. Marsruut algas Jašani asulast, läbisime oma teel ka Väikesed Balhaanid ning nägime ära Boja-Dag nimelise mudavulkaani. Seal külades elasid inimesed väga vaeselt, kuid nende külalislahkus oli imetletav! Puhkepausidel kohalike juures hoolitseti meie toidulaua eest parimate paladega, külalised olid aukohal.
Kõrbesse minnes oli igaühel joogivesi kanistriga kaasas. Kuna ja kuidas seda vett kasutasid, oli igaühe oma asi. Ühel päeval sai meil aga vesi enne sihtkohta jõudmist otsa. Janu kannatamine pani matkajad proovile. Aga mina olen sitke sell, mind nii kergelt ei murra. Kannatasin seda veeta olekut ära küll.
Matk oli füüsiliselt päris raske – kaalukas seljakott turjal ja palavus. Minu seljale oli aga see matk hea – kasutasin puhkepausidel juhust ja olin igal võimalusel kõrbeliival selili, mis oli väga hea selja ravi. Esialgu piidlesime kõrbeliiva umbusklikult – ei või ju teada, millised taimed või loomad võivad siin olla või liikuda. Aga varsti olime juba nii väsinud, et kui puhkepaus tuli, potsatasid kõik kohe istuma. Ja ükskord potsatas mu kaaslane Tiiu varaani otsa, kes liiva alt äkki välja tuhises ja plagama pani. Oli vast ehmatus! Väsimus nagu käega pühitud.
Oli seal ka looduslikke veekogusid ja kui mõne sellise juurde jõudsime, siis mina kohe supsti! vette. Mõnikord oli teisi suplushuvilisi ka. Ühte veekogusse supsatades tulid ootamatult heinad mulle vastu kõhtu -ehmatasin kohutavalt. Aga vaja ikka vette ronida, püsimatu nagu ma olen.
Koos tubli matkaselli Tiiuga sai ära käidud ka 1982. aastal Kaukasuses ja järgmisel aastal Ida-Sajaanides. Need mägimatkad olid imepärased! See mägede ilu lummab su nii ära, et tahad aga kogu aeg tagasi. Kahjuks polnud mul majanduslikult võimalik rohkem matkadel osaleda.
Tantsimine ja metsarajad, sport ikka päevakavas
Praegu on minu igapäevaelu põhiliselt kodune – tassin puid, kütan ahju, vaatan telekast spordisaateid. Aga käin ka tantsimas. Olen Hellenurme tantsurühmas Mathilde tantsinud juba 22 aastat. Vahepeal olin ka tantsurühma juhendaja.Tantsimas käin just toreda seltskonna pärast ja liigutada saab ka ning kostüümid on ilusad. Kui palju toredaid esinemisi ja käimisi on meil olnud! Mulle meeldib tantsida!
Meeldib ka metsas käia – käin metsaaluseidpidi luuramas, kuskohas metsmaasikad ja vaarikad valmivad ning kus on head seenekohad. Kaugemal metsades käin oma luureretkedel jalgrattaga. Lihtsalt lähen ja sõidan ja vaatan. Suvel sõidan jalgrattaga Paisjärve äärde ujuma, läbi metsa on tore sõita, pärast ujumist väntad koju tagasi – mõnus tunne!
Sport on ikka tänaseni mul päevakavas, tugitoolisport nimelt. Olulisemad alad on võrkpall, laskesuusatamine, iluuisutamine, korvpall ja kergejõustik. Elan alati Elva omadele ja eestlastele kaasa.
Elva spordielu jälgin üsna tähelepanelikult ja elan kaasa meie noortele, kellel on võimalik treenida ja võistelda palju paremates tingimustes kui meil omal ajal. Nüüd ma enam ei tea ega tunne neid Elva noorsportlasi, aga siin on tublid tegijad-eestvedajad nagu Marek Pihlak, Evelin Pihlak, Airi Pärn ja sel aastal Elva valla aukodanikuks nimetatud Rein Pedaja, kes nüüd koos oma õpilase Roland Lessinguga laskesuusatamist veavad. Ikka rõõmustan kui Elva sportlastel hästi läheb. Edu neile!