Lisette-Huaniita Sipelgas

Alpinism on elustiil

Sündinud olen 17. jaanuaril 1993. aastal Tartumaal. Koolitee algas Palupera Põhikoolis ning jätkus Nõo Reaalgümnaasiumis, kus olin ühe õppeaasta. Gümnaasiumi lõpetasin 2012. aastal Elvas ja seejärel õppisin aastatel 2012-2019 Eesti Maaülikoolis.

Praegu töötan asutuses Plantarium by Jardin ja tegelen Elva vallas Mäelooga külas Säre talus viinamarjakasvatuse arendamisega.

Spordis on olnud minu eeskujudeks õde Katrin Sipelgas ja Erkki Nool. Elva on ideaalne elukoht just nimelt sporditegemise võimaluste tõttu. Pole suuremat rõõmu kui toast välja, männimetsa astuda ja jooksutaldadele kuuma anda. Viimastel aastatel on sellele Elvas järjest rohkem rõhku pandud ja usun sportlikku tulevikku.

Alpinism on köie kaudu leviv haigus

Keeleõpe algas emapiimaga: žumaar, bahill, kirka, UIAA, Pamiir, Kamtšatka, karabiin. Ja juba ajas õde mulle kotti selga ja isa demonstreeris kirkaga julgestamist. Olin siis 15-aastane ja ma ei mäleta, kas mul üldse oli võimalus keelduda.

Alpinism on elustiil, mägede nimel tuleb hoida ennast igapäevaselt liikumises. Eestis mägesid napib seega enamus ettevalmistavast treeningust hõlmab kestvusspordialasid. Ise eelistan jooksmist või matkamist, aga vahepeal läheb jooksupisik täiesti üle ning võin pool aastat veeta jõusaalis või joogatundides.

Nagu juba mainisin, valikuvarianti mulle ei antud, esimene mäekogemus oli Gruusias Kazbekil. Kolmandal päeval ilmajaamas (baaslaager) tormi lõppu oodates joonistasin seinale tomateid, siunasin mäejumalaid ja uurisin põgenemisstrateegiaid. Tippu me ei jõudnud, helikopterit mulle ka ei tellitud. Viiendal päeval, kui varbad taas rohelist muru puudutasid, külm dušš ihu paitas ja tomatid seinalt söögilauale maandusid, sain aru, et midagi on muutunud. Ettevaatust! Alpinism on köie kaudu leviv haigus. Siiani ei ole valikut kordagi kahetsenud.

Kirg kannab tipust tippu

Ilma vanemateta poleks minust ilmselt alpinisti saanud. Isa entusiasm ja kirg mägede vastu on mind tipust tippu kandnud. Kui suudab tema- suudan ka mina! Kõik suuremad tipputõusud ongi toimunud tema kaasabil, tema noorpõlve unistustustest lähtuvalt on valitud sihtklohad, organiseeritud grupid jm logistika. On olnud segagruppe (peamiselt eurooplased), aga oleme käinud ka täiesti kahekesi.

Kuna alustasin üsna noorelt siis omavanuseid kaasaelajaid ja – mõtlejaid mul väga ei olnud. Praegu on olukord muutunud, vahepeal kirjutavad mulle sõbrad, kellega pole 15 aastat suhelnud ja uurivad, kuhu võiks algajana minna või äkki olen nõus mõnda matka korraldama – sellised kokkupuuted teevad egole pai. Mulle meeldib mägedest rääkida ning aastate jooksul on neid „mägede lugusid“ ikka kogunenud. Enne kui värskeid kõrvu kurnama hakkan, hoiatan ette, et seda ust avades võib minu jutuvada tundidepikkuseks kujuneda.

Närvisüsteem peab mägedes tugev olema. Minul pigem ei ole, aga kannatada võin üsna palju. Ja mägedes käimine ongi üks lõputu kannatus, ebamugavus, igatsuste ja hirmudega silmitsi seismine. Vastutasuks hingematvad vaated ja eneseületus.

Hakkasime harja pealt lendu tõusma…

Kui võtta lahti eestikeelne vikipeedia otsingusõnaga „Aconcagua“ võib naiste tipputõusude peatüki alt leida ka minu nime. See on siiani olnud kõige kõrgem ja pikem tõus.

Aconcaguat võib pidada lausa epohhiks. Esimesel korral tipputõus ilmaolude tõttu ebaõnnestus. Torm ja lumetuisk oli nii suur, et mina ja minu mõõtu giid hakkasime 6500m kõrgusel juba harja pealt lendu tõusma. Aga isal oli unistus! Seetõttu oli järgneval aastal tarvis uuesti sama rada ette võtta (mägi paiknes Argentiinas). Kahe aasta võrdluses oli teise aasta tipuvallutus hoopis teistsugune. Lund praktiliselt polnud, tuult ka mitte. Alustasime kell kolm hommikul ja äkki keskpäevaks olime tipus. Tipus olemisest suurt midagi peale tohutu peavalu ja hunnitu vaate ei mäleta. Tahtsin võimalikult ruttu laskuma hakata.

Ka tippu mittejõudmine on väärt õppetund

Kui saavutuslikkus maha keerata, läks mulle enim hinge ebaõnnestunud tipputõus Oyos del Salado mäele Tšiilis. Kuna mägi oli raskesti ligipääsetav ja vahemaad olid jalgsi käimiseks liiga pikad, võib ebaõnnestumise põhjuseks lugeda kehva aklimatisatsiooni (kohastumist kõrgusega). Vahemaid läbisime džiibiga ning juba neljandaks päevaks olime tõusnud autoga 5000m kõrgusele laagrisse. Viskusin telki ja järgnes umbes 48 tundi väljakannatamatut peavalu. Seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda!! Lõpuks loobusin ja palusin end alla viia. Loobumise hetkel ei olnud mul vahet kuhu, peaasi et alla- seal on alati parem. Nii ma siis elasin kuus päeva üksi Atacama kõrbes, 2000 km kaugusel telefonilevist. Süüa ja juua oli kergelt öeldes vähe ja teadmatust palju. Vahel õpetab tippu mitte jõudmine rohkem kui vallutamine.

Teadmatus loob ruumi avatuseks

Olen väga tänulik iga mäes veedetud hetke eest ning tipputõus ei ole sealjuures oluline. Nii nagu ei oma minu jaoks tähtsust, kus tipp täpsemalt paikneb, puudub ka nö unistuste tipp. Piinlik tunnistada, aga on olnud olukordi, kus isa helistab ja ütleb, et läheb mäele „x“- kas tuled kaasa? Mitte midagi uurimata vastan: „jah, kindlasti!“ ja paar päeva enne väljalendu võib-olla loen läbi mõne kirjelduse tipputõusust, aga osa minust naudib ka teadmatust, see loob ruumi avatuseks. Tohutult eeltööd tehes võib ennast ära hirmutada.

Kõige olulisemaks pean teekonda ja seda, mis enda sees selle kestel toimub. Tohutute loodusjõudude meelevallas, eemal argielu mugavustest läheb perspektiiv paika. Kodus olla võib vahepeal lühikeseks jäänud uni, jahe tuba, ebaõnnestunud eksam või ka porilompi astumine rikkuda terve päeva, aga mägedes loksub kõik paika- igapäevaselt tuleb tohutult vaeva näha primaarsete vajaduste rahuldamisega. Näiteks, kui öösel telgis tekib tahtmine vetsu minna tähendab see soojast magamiskotist välja ronimist, kõikide riidekihtide selga panemist, saabaste sidumist, pealambi otsimist ja siis vahepeal täielikku tuisku sukeldumist. Ka hammaste pesemine mägedes on luksus, hea kui suudad lume sulatada ja tasssikese teed või pakisuppi valmis keeta. Ja nende lihtsate toimetuste raskuse kõrval ei ole enam meeleski hiljuti ebaõnnestunud entomoloogiaeksam. Ja kui pärast päevaseid toimetusi midagi ka meenub, siis stiilis, kuidas ma sain sellise asja pärast muretseda.

Arvasin, et saan surma

Mulle tundub, et eluohtlikkus allub kogemusele. Hirm on eluohtlik- karta ei tohi. Ükskõik milline uus olukord mägedes tundub alati eluohtlik, olgu selleks siis esmakordne kasside (metallist saapa külge kinnitatud tallad, millega jääl liigutakse) kasutamine liustikul, kirkaga mööda sirget seina üles ronimine, köiekaaslase kukkumine, käte-varvaste tundetuks muutumine külmas, tohutult jäine tormituul vms. Kõik, millega pole olnud kokkupuudet on hirmutav, seetõttu on mul raske rääkida eluohtlikkusest, sest see, mis tundus eluohtlik kümme aastat tagasi ei tundu seda enam praegu. Näiteks kunagi vallutasime külmas tormituules peaaegu null nähtavusega Kazbeki mäetippu. 

Lisaks kõikide ihuliikmete külmumisele polnud ma ka kunagi kokku puutunud jääronimisega. Arvasin, et saan surma. Meie kogenud giid läks ees, ehitas jaama, juhendas ja peagi olin üleval. Sarnaseid olukordi on tulnud veel ette ja tänasel päeval jääseina vastas seismine enam ei hirmuta, vaid pigem pakub adrenaliinirikast vahedust muidu monotoonsele ülesse rassimisele. Iga reis kasvatab ja õpetab ning alpinismitehniliselt tunnen end siiski algajana.

Mägedes saab kogu aeg ka nalja. Kõrgus mõjub meelekesele uimastavalt ja joovastavalt. Kui ületad selle 5000m piiri, hakkab igasuguseid kummalisi asju juhtuma. Olen tipupäevadel naernud ja nutnud vaheldumisi, emotsioonid on viimseni pingule tõmmatud. Vaatad kaaslast, kes pea maas köies lonkides meenutab pigem pingviini ja hakkad südamest naerma.

Tuleb teha üks samm

Praegu vallutan aianduslikke kõrgusi- töötan asutuses Plantarium by Jardin haljastusprojektide juhina. Minu eriala valiku ja mägede vahel on kummalised seosed. Tänu reisimisele on mul tekkinud küllaltki hea ülevaade erinevate kliimavööndite taimestikust- ka kõrgusvööndilisusest.

Korra aastas peab ikka kuskil mägedes ka käima – juhtme seinast tõmbama, süsteemi restartima. Mäed toovad meelekese tagasi rohujuuretasandile, kus suurim rõõm on soe tuba ja kraanist voolav vesi.

Mistahes akadeemiliste või tööalaste eesmärkide poole püüeldes on mind alati innustanud kujutluspilt mäemassiivi all seismisest – võimatu, liiga vähe teadmisi, pööran tagasi, loen mõne raamatu enne läbi… tsiteerides Saint-Exupéryd: „Vaid üks päästab –  tuleb teha üks samm. Ja veel üks samm. See on alati üks ja seesama samm, mida uuesti alustatakse…“. Seda mantrana meeles pidades ei ole enam  kõrgeid ja sügavaid ja raskeid ja kergeid – on teekond.

Kas mul jääb midagi ka kripeldama, mida oleks elus (spordis) teisiti teinud? Arvan, et oleksin võinud süüa rohkem jäätist ja vähem ube… Vähem põdemist, rohkem tegutsemist!