Lilja Nevvonen (Usin)

Tähtsaim tulemus on eneseületamine ja eesmärgi saavutamine

Olen sündinud 19. juulil 1957. aastal Tartus. Põhikooli lõpetasin Valgamaal Pühajärve koolis, mille järel suundusin õppima Elva Keskkooli humanitaarkallakuga klassi. Esimesed kokkupuuted spordiga olid Pühajärvel põhikoolis, kus tolleaegne kehalise kasvatuse õpetaja Kuno Prinken märkas minu sportlikke võimeid ja suunas mind spordi vastu huvi tundma.

Peretraditsioone spordis pole kunagi olnud. Kogu lapsepõlv möödus nagu paljudel suviti koduseid töid tehes ja niisama õues tegevust otsides. Elvasse õppima tulles alustasin koos paljude klassikaaslastega suusatreeninguid Heino Mäesalu käe all, see jäi aga üsna lühikeseks harrastuseks. Suusatamine mulle siiski meeldis ja mitmeid kordi hiljem on asjatundjad öelnud, et see oleks olnud just minu õige valik. Kes teab? Pere toetus oli mul kahjuks olematu. Ema ei mõistnud, toetanud ega hinnanud sporditegemist mingil moel. Minule endale andis aga sport võimaluse näha maailma ja õppida inimesi tundma, teadmise, et elul on mulle pakkuda enamat kui ma oskasin arvata.

Milliseid tulemusi võiksin pidada oma spordikarjääris kaalukamateks? Kui mul oleks olümpia – või maailmameistrimedal, siis võiksin öelda, et just need on minu hinnatud hetked. Aga suurim tulemus on sportlasele ikka eneseületamine ja eesmärgi saavutamine igal võistlusel – medal, meistritiitel, isiklik rekord. Ei leia, et peaksin neist ühte esile tooma, see ongi tervik minu sporditeel.

Oma kogukond on noorele oluline

Elva on mulle alati meeldinud, ka praegu lähen sinna alati soojade tunnetega. Tol ajal oli Elva tuntud Eesti keskmaajooksjate treeningukohana ja mitmed koondise treeningulaagrid korraldati just siin. Kord kutsus treener Aleksander Menning mind ühele jooksuvõistlusele ja seejärel oma treeningurühma. Algus oli väga konarlik ja treenimisel ei olnud kindlat sihti. Aga nähes teisi jooksjaid ja treenijaid sain ka ise innustust ja ”nälg” kasvas. Tegin palju treeninguid koos Leegi Tammega, kes oli treener Endel Pärna õpilane. Pikad jooksutrennid, tempojooksud olid üksi tehes üksluised ja rasked, nii tuligi ettepanek tulla teise treeningurühma ning alustada ühistreeninguid teise treeneri hoole all. Selles rühmas oli meil koos väga äge jooksupunt, olime nagu üks pere, tegime koos trenni ja toetasime üksteist kõiges. Meil oli nii-öelda oma kogukond ja see on ülitähtis ühele noorele üksikule hingele, kes veel õpib end tundma ja otsib oma mina. Suureks toetajaks ja abistajaks oli veel tolleaegne Tartu rajooni Spordikomitee esinaine Endla Peets, tema entusiasm ja pühendumus olid imetlusväärsed. Arvan, et paljud endised sportlased ütlevad talle tagantjärele soojad tänusõnad. Olen isiklikult talle väga tänulik!

Kui võrrelda neid vanu aegu hetke olukorraga, siis praegune avatud ühiskond ja meedia loovad suured pinged kõigile sportlastele. Tol ajal olid ainsad informatsiooniallikad ajaleht ja televisioon. Tänapäeval aga on hetkega kättesaadav kogu informatsioon, mis vähegi sind huvitab. Kriitika on halastamatu ja inimesed kohati väga õelad. Kõik ei pea sellele vastu ja murduvad, õnneks on tänapäeval abiks psühholoogid, kes vajadusel saavad suureks toeks olla. Materiaalne baas ja võimalused on praegu aga fantastilised, ainult treeni, ei pea muretsema jooksutossude ega riiete pärast. Ja missugused fantastilised staadionid ja sisehallid!

Aeg toob muutusi nii elus kui ka spordis

Minu sporditegemine lõppes pereloomisega, abiellusin jalgrattur Virgo Usinaga, sündisid lapsed ja meie prioriteedid muutusid ning sportimine polnud enam reaalselt ega ka materiaalselt võimalik.

Töötasin aastakümneid Soomes kehalise – ja terviseteaduse õpetajana (see on eraldi õppeaine, kus käsitletakse kõike inimese tervise ja heaoluga seonduvat), olin need aastad pidevalt spordiga seotud. Nüüd olen taas Eestis ja tunnen ikka huvi spordi vastu, käin võistlusi vaatamas ja jälgin sporti televisioonist. Juhtunud traumade tõttu on kahjuks sportimisele tulnud piirangud, tegelen mõõdukalt tervisespordiga.

Kui midagi noortele soovitada, siis seda, et tegelege ükskõik mis spordialaga iganes, aga tehke seda, mis teile meeldib, kus teid toetatakse, kus te arenete ja te lähete treeningule rõõmuga. Proovige mitmeid spordialasid, see tuleb kasuks oma tõelise harrastuse leidmisel ja loovad põhja motoorikale, liikuvusele kui ka üldfüüsisele vormile. Kui ei katseta, ei saa ealeski teada milleks tegelikult veel võimeline oled. Olen isegi mõelnud, et oleksin pidanud olema julgem, proovima erinevaid alasid aga ju siis pidi kõik nii minema. Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Siiski, teadlikum oleks võinud olla spordimeetodikas ja füsioloogias, aga see oli tolle aja trend ja uskumused olid vahel ääretult tobedad, näiteks see, et maratoni joostes ei tohiks juua ja nii ma siis ”kõrbesin” viimased seitse kilomeetrit enne finišit aga vedasin end siiski lõpuni välja kogu maratoni jooksul kordagi joomata. Praegusel ajal öeldakse, et see on lauslollus ja tervisele ülikahjulik.

Aasta tagasi käisime klassi kokkutuleku raames tutvumas Elva uue spordihoonega, vaatasin, imetlesin ja pisut ka kadestasin. Missugused sportimisvõimalused on noortele antud! Tean, et Elvas on palju häid treenereid, entusiaste ja fanaatikuid mitmel spordialal, soovin, et neil kõigil jätkuks indu ja tahet leida noortes üles see säde, mis neid sütitaks treenima. Et noored kogeksid liikumisrõõmu, eneseületamisi ja et nendes kasvaks usk iseendasse.