Liina Tammepõld (Karo)

Keskkond sportimiseks oli suurepärane

Sündisin 24. juunil 1987. aastal Tartus, lapsena elasin Elvas Arbi männi kõrval ning seejärel Kulbilohus. Arbi männist üle tee elas hea sõber Mihkel, kellega võidu kive üle traatide loopisime. Ilmselt sealt mu asjade viskamise lembus alguse saigi.

Esimesest klassist põhikooli lõpetamiseni õppisin Elva Algkoolis ja Gümnaasiumis, seejärel suundusin õppima Tartusse Miina Härma Gümnaasiumisse.

Minu ema oli väga sportlik, mitmekordne jahilaskmise Eesti meister juba enne minu sündi. Oma lapsepõlvest mäletan teda rohkem võrkpalli mängimas ning talvel suusatamas. Eks ma püüdsin siis ka tema moodi olla. Võrkpalli mängin siiamaani, kindlasti tänu ema tekitatud huvile. Kergejõustiku trenni läksin teises klassis koos sõbranna Annikaga.

Nii kergejõustiku kui ka võrkpalli trennid olid kahtlemata oluline osa minu lapse- ja nooruspõlvest. Sain nendest trennidest sõbrad kogu eluks ja palju väärt kogemusi ning mälestusi. Nii et selles mõttes oli valik kindlasti õige.

Ema spordilembus oli kindlasti suur mõjutaja, et üldse spordiga tegelema hakkasin. Samuti vaatasime vanaisaga tihti koos sporti televiisorist– võrkpalli, korvpalli, vormeleid. See oli loomulik ja väga oluline osa lapsepõlvest.

Lapsepõlvesõbrad tegid kõik sporti, nii et kogukond ja sotsiaalne pool oli kindlasti ülioluline. Kui kergejõustiku trenn oli tund-poolteist staadionil, siis tihti jäime kambaga veel kolmeks tunniks jalkat mängima. Meil oli väga ühtne treeninggrupp, elasime kõik võistlustel üksteisele kaasa. Õpetajad ja treenerid olid väga toetavad, käisime palju võistlemas, laagrites. Keskkond oli sportimiseks suurepärane. Olen väga tänulik Elva kooli kehalise kasvatuse õpetajatele Aino Randverile ja Helve Riisalule, kergejõustikutreeneritele Evald Jegorovile (kes mulle esimest korda oda kätte andis) ning Margit Aidlale, samuti võrkpallitreeneritele Enn ja Kaja Kangurile nende juhendamise ja toetuse eest.

Sport toob ellu erilisi inimesi

Arvan, et isiklikult sain võitude ja kaotustega hästi hakkama. Hea meel oli võita, aga samamoodi rõõmustasin ka teiste heade (minust paremate) tulemuste üle. Ei mäleta, et ükski kaotus oleks väga kriipima jäänud. Võib-olla seetõttu ei saanud minust ka kunagi tippsportlast – tegin sporti pigem omast huvist ja kuigi võistlusmoment oli oluline, siis üle laipade võitleja ma ei ole kunagi olnud. Pigem nautisin protsessi.

Eeskujusid spordis oli palju ja erinevaid, jälgisin mitmeid spordialasid ja elasin ikka kaasa Erki Noolele, Kristiina Šmigunile, Gerd Kanterile… Välismaa sportlastest hoidsin pöialt Marion Jonesile, olin väga kurb ja pettunud kuuldes tema dopingu tarvitamisest. Tänasel päeval jälgin ka palju Eesti sportlaste tegemisi, näiteks Anett Kontaveit ja Magnus Kirt on väga sümpaatse ja tasakaaluka mulje jätnud, samuti laskesuusatajad – pilet 2022. aasta Otepää MK etapiks on juba ootamas.

Kindlasti proovin ka oma lapsele spordilembuse edasi anda ja kui see teda vähegi huvitab, suunan teda ikka trenni tegema. Kuna kodus jälgime abikaasaga sporti üsna palju, siis küllap see ikka mingil määral külge hakkab.

Kui ametlikele võistlustulemustele mõelda, siis mul meistritiitleid ja rekordeid ette näidata pole. U-13 vanuseklassis viskasin 400g odaga odaviske Eesti rekordi, kuid see on muidugi ammu üle visatud. Mitmel korral olin ka maakonna meister erinevatel aladel, alustades palliviskest ja lõpetades kõrgushüppe ja tõkkejooksuga. Palju kaalukamaks “saavutuseks” minu jaoks on need inimesed, kelle sport on mu ellu toonud. Nii lapsepõlvest kui ka täiskasvanuna olen oma lähedaseimad sõbrad leidnud just tänu spordile, viimati näiteks Audentese spordiklubi saunast.

Kui 2010. aastal Liverpooli ülikooli õppima läksin, siis liitusin ka seal ülikooli võrkpalliklubiga. Olin võistkonna kapten ning endise Taani naistekoondise treeneri Tony Westmani käe all treenides võitsime 2011. aastal kohaliku Merseyside liiga. See oli väga äge tunne – olla ühes tiimis tüdrukutega Bulgaariast, Taist, Slovakkiast, Singapurist, Inglismaalt ning võidelda ühise eesmärgi nimel ja võita. Mitmetega neist suhtleme siiamaani.

Ma ei ole kunagi olnud tippsportlane, aga ma arvan, et see valik, kas teha spordist oma peamine eluala või mitte, sai tehtud 9. klassi lõpus kui valisin Audentese spordikooli asemel Miina Härma Gümnaasiumi. Tartus käisin kooli kõrvalt Mart Paama juures trennis, kui Tallinnasse ülikooli läksin, siis mõnda aega treenisin ka Heiko Väädi käe all. Mingil hetkel aga tundsin, et kuigi sport mulle küll meeldib, siis tipptasemel treenimine ei ole päris minu jaoks. Minu kõige tugevam ala – odavise – ei ole minu meelest ka päris niisama harrastustasemel tegemise ala, pigem on ta väga tehniline ja kuna minul ambitsioon päriselt odaviskajaks saada puudus, valisin sportimiseks muud võimalused. See oli kõik väga loomulik ja orgaaniline.

Oma valikutega rahul

Praegu töötan muusika- ja meelelahutusmaailmas, mis oma tööaegadega (tihti pikad õhtud ja ööd, sündmused nädalavahetustel jne) sporditegemist väga ei soosi, kuid seda enam pean oluliseks tasakaalu leidmist ning püüan ikka sportimiseks aega võtta. Mängin võrkpalli, käin aeg-ajalt ujumas ja rühmatreeningutel, vahepeal venitan lihtsalt kodus matil ning koeraga ei ole muud võimalust, tuleb ka kõige vihmasemal päeval diivanilt tõusta ja jalutama minna.

Teistele spordihuvilistele soovitan leida ala, mis päriselt meeldib ja mille puhul ei pea ennast sundima. Mõnele sobivad rühmatrennid, teisele võistkondlikud alad, kolmandale omaette toimetamine. Variante on nii palju, et kindlasti on võimalik endale sobiv ja meeldiv liikumise viis leida. Lapse ja noorena on vahva erinevaid alasid proovida ja vaadata, mis kõige enam meeldib. Mina olen oma praeguste valikutega elus rahul.

Elva spordielu jälgin ikka. Hea meel on, et näiteks jalkaklubi nii tublisti toimetab ja linnarahvast oma tegemistesse kaasab. Laskesuusatajad ja jalgratturid on alati tublid olnud, kergejõustikust ja võrkpallist rääkimata. Väga rõõmustav on jälgida, et treenerid südamega oma tööd teevad, mõned neist ju lausa minu lapsepõlvest saati. Ning eriti suure elevusega elan alati kaasa sportlastele, kellega on kunagi koos trenni tehtud või koolis käidud – klassivend Martin Järveojale WRC maailmas, klassiõde Luisa Rõivasele triatloniks valmistumise teekonnal, laskesuusatajatele Kalev Ermitsale ning Grete Gaimile ja teistelegi. Elva linn oma puhta looduse ja mõnusate metsaradade ning järvedega juba iseenesest soodustab sportimist, võimalusi ja valikuid on palju ning loodan ja usun, et tulevikus muutuvad tingimused veelgi paremaks ning uusi meistreid, rekordipurustajaid ja lihtsalt spordisõpru tuleb aina juurde.