Liina Muttik-Nevalainen
Sport on mul südameasi tänaseni
Mitmekordne Eesti meister judos noorteklassis 1990ndatel aastatel.
Elva linna parim sportlane tütarlaste arvestuses 1996.
Sündisin aastal 1985 Tartus.Lapsepõlv möödus suures osas Elvas ja ka Soomes vanaema juures. Talved olin Elvas, suved Soomes Saarijärvel. Ka hetkel tundub mul peaaegu sama kombinatsioon olevat.
Esimesed eluaastad veetsin Tallinnas, sellest on minul ainult häguseid mälestusi Kuldnoka trollipeatusest ja Õismäe kõrgetest majadest. Mõni hägune mälestus ka sellest, kuidas oma väikest vennat püüdsin suures Õismäe lasteaias kaitsta. Lasteaia tee käisin aga lõpuni juba Elvas.
Kooliaastad
Esimesse klassi astusin Elva Põhikooli. Kõndisime koos naabripoisiga, uued uhked ranitsad seljas, temal tavaline nõukogude-aegne ja minul uhke Soomest saadud roosa ranits ja ikka ihkas mu hing mu sõbra ranitsat – see oli palju poisilikum. Sellel kooliteel ka leppisime kokku, et suurena me abiellume. Tema tee aga viis nende pere juba aasta pärast Elvast ära ja rohkem me pole kohtunud. Tolleaegne lubadus on ka täide viimata.
Kuna mulle meeldis pigem poistega mängida, siis ka sattusin alatihti igasugustesse pahandustesse, küll lõin ma jalgpalli mängides kortermaja keldriakna palliga puruks ja teine kord jäin koolis maadlemisega vahele. See oli treeneri poolt range reeglite rikkumine.
Ka gümnaasiumitee käisin ma Elvas. Ja pärast seda suundusin õppima Tallinna Ülikooli.
Esimesed kokkupuuted spordiga. Peretraditsioonid
Olen alati olnud sportlik ja tahtnud võimalikult palju liikuda. Väiksena Soomes vanaema juures veedetud suved olid täis iseseisvat sporditegemist venna Marttiga. Olime hämmingus nii headest sportimisvõimalustest ja kasutasime seda ära iga päev omi treeningplaane välja mõeldes. Sport oli meile mõlemale väga hinges aga mitte ainult meile, ka meie vanaisa kannustas meid väga.
Olime ka suured jalgpallifännid. Mäletan, kuidas MM ajal suures paberkonteineris end peitsime ja seal sobrasime – otsisime lemmikmängijate pilte ise ülepeakaela prügikastis.
Kui mina olin kolmandas klassis, hakkas minu vend käima judo trennis. Suure õena käisin tal paar korda vastas ja vaatepilt mulle meeldis. Julge tüdrukuna küsisin, kas saan ka osaleda. Tol ajal veel tüdrukud judoga ei tegelenud. Vähemalt mitte aktiivselt. Treener Andrus Põhjala võttis mu avasüli vastu ja peale seda polnud mitte miski enam minu jaoks judost olulisem. Alguses sain treenida ja võistelda ainult poistega, siis tuli teistesse klubidesse ka tüdrukuid. Mäletan, kuidas treener kirjutas ühes ajalehejutus, et Liina edu seisnebki selles, et ta on ainult poistega treeninud, seepärast tüdrukutest talle vastasteks ei ole. No eks ma päris edukalt tulin alati koju, küll medalite ja karikatega, vahel tortidega. Kord juhtus nii, et palusin bussijuhil meie kodu teeotsas peatuda ja ta tegi seda minu jaoks suhteliselt äkiliselt. Võidu auhinnaks saadud sefiiritort kukkus otse bussijuhi sülle. Oi mul oli häbi, aga natukene naljakas ka.
Mind valiti ka mitmel korral Elva juunior-sportlaseks, või oli see noorte sportlaseks, enam ei mäleta. Jälle meenub üks kord, kui mu päevaplaan koosnes võistlustest Tartus ja õhtul oli Elvas parimate sportlaste autasustamine. Lubasin iseendale, et jõuan mõlemale. Ema, kes oli vältinud mu spordivõistlustel kaasas käimist põhjendades seda hirmuga, et kui midagi juhtub minuga, oli tookord kaasas, et mind siis ruttu Elvasse transportida. Võistlesin jälle poistega ja sel hetkel kui ema mati äärde jõudis, sai tema hirmsaim unenägu toeks. Tegin korraliku salto ja maandusin nii, et rangluu murdus. Ilmselt päris koledalt. Ise mäletan haiglast ainult seda, et aga ma pean ju jõudma sinna parimate sportlaste autasustamisele. Nii tähtis minule oligi minu sporditee. Tegin seda südamega ja teen siiamaani.
Spordiala valik
Judo oli minu esimene valik, kus ma treenisin juhendaja all ja võistlesin. See oligi õige valik. Mitte ainukene, aga siiski õige. Peale judoga lõpetamist proovisin igasugu alasid, laskesuusatamist, jalgrattasporti ja unistasin ka mäehüppamisest, aga selle keelas mul ema. Ka seal polnud tüdrukuid ja seega see ongi jäänud mul proovimata.
Koolis meeldis mulle joosta ja osaleda maastikujooksuvõistlustel, sealt ilmselt tuleb ka minu praegune spordiharrastus – ultrajooks.
Judot harrastades olid muidugi suured iidolid Martin Padar ja Indrek Pertelson. Martiniga olen hiljem kohtudes ka minu suurest fännamisest rääkinud.
Perekonna osa sportlaskarjääris
Perekond on mind alati toetanud. Ema küll kõige sportlikum ise ei ole, aga elas kaasa ja toetas nii vaimselt kui rahaliselt. Kõige suurema toetuse olen saanud siiski oma väikselt vennalt. Temaga me koos müdistasime ja kaklesime, aga siiski oli meil ühine huvi sporditegemise vastu väiksest peale. Ka vanaema ja vanaisa mängisid suurt rolli. Nende uhkus meie väikeste sportlaste üle oli nii suur, et selline väike plikagi sai aru, kui oluline elus on sport.
Oma pere loomine ja sport
Minu peres on abikaasa ja viis last. õpingud ja kolimine olid mind hetkeks viinud sporditegemisest kõrvale ja aktiivselt ei tegelenud millegagi. Küll aga laste sünd oli spordipisiku jälle üles äratanud. Olen alati püüdnud elada lastega võimalikult aktiivset elu. Liigume vabal ajal, lapsed harrastavad erinevaid spordialasid, kes võistleb, kes teeb oma huviks. Koos liigume matkates ja joostes. Suuremad lapsed on harjunud minuga koos käima võistlustel, kus ka nemad saavad osaleda. Tänu lastele oleme ka meie täiskasvanud saanud proovida uusi spordialasid, näiteks triatloni oleme koos poisiga läbinud paar korda. Sport on meie peres kesksel kohal, kui me ise ei võistle, siis elame kaasa kas raja ääres või teleka ees. Kuna meil on lapsi päris palju ja nad on hetkel vanuses 4-15, siis oleme vahest ikka saanud ka negatiivset tagasisidet selle kohta, et kas siis päriselt on vaja kõik lapsed kaasa vedada. Nad ei jaksa või see on neile ohtlik. Selline tagasiside on kurb. Kui käime suusatamas või matkamas, siis on meil väiksemad lapsed kas kotiga seljas või järelveetavas saanis Kui käime jooksmas metsas, siis valime distantsid laste järgi, kui käime mäesuusatamas siis on väiksemad kaasas turvarihmadega. Ma arvan, et selline väiksest peale aktiivse eluviisi tutvustamine ja eriti veel mitmekülgselt, madaldab künnist sportida ja liikuda ka hilisemas elus.
Kaalukamaid tulemusi
Lapsepõlves 1990ndatel aastatel välismaale võistlema pääsemine oli ilmselt see, mida tol ajal veel väga paljud ei saanud teha. Käisime judo EM-il Austrias ja mõne korra Soomes võistlemas. Eesti meistritiitleid võitsin ma mitmeid, iga üle olen uhke olnud. See on see, mis minu sportlase iseloomu kasvatas ja tänu millele ma ikka veel tahan võistelda. Hetkel küll pigem oma hobi korras, aga võistlushunt on minus alati elanud. Arvan, et kaalukaimad tulemused ootavad veel ees.
Lõpetasin aktiivse (tipp)spordi tegemise…
Judo lõpetasin ma tänu vigastustele ja ühele Eesti MV-le, kus jäin rangluu murdumisest paranedes teiseks. Tegin päris kiire otsuse. Muidugi kahetsesin ma seda hiljem väga, aga tol ajal ei suutnud alla neelata seda hõbemedalit ja kaotust. Olin noor ja toimisin mõtlematult. Kogusin julgust ja jõudu minna tagasi, aga seda hetke siiski ei tulnud.
Spordi tegemine aga pole sellega lõppenud. Peale judot proovisin erinevaid asju ja jooksmine on üks nendest, mis ilmselt on mu südame jälle uuesti endaga kaasa viinud.
Praegune tegevus ja sport
Töötan hetkel Tartu Soome kooli juhtivõpetajana. Tulime Tartusse mõni aasta tagasi, kui sain kutse tulla toredasse Tartusse. Meie pere armus Tartu linna ja meie kooli esimesest pilgust ja oleme nii kaua Tartus, kui süda soovib.
Nagu olen varem maininud, tegelen hetkel ultrajooksmisega. Alustasin sellega aastal 2014, kuigi olin muidugi varem ka jooksnud. Kuna meil on sündinud vahemikus 2014-2019 ka kolm last, siis on muidugi jooksmine vahepeal pausil, aga niipea kui on olnud võimalik, olen ma selle juurde ka naasnud. Tänavusel suvel on tulemas tegelikult esimest korda alles teine terviklik hooaeg, kus saan keskenduda treenimisele ja võistlemisele. Nii et tulemused annavad end oodata, kuigi kaks võistlust juba selja taga ja mõlemast ka kullad napsatud. Viimane oli veel eriti magus, seal võistles ka minu tütar, kes saavutas kuus aastat vanemate sarjas esimese koha.
Sinu soovitusi algajatele ja vanematele
Algajatele: tee sporti südamega. Kui sul on hea tunne iga kord trennist tulles, siis oled õiget asja teinud. Mõnikord võib see tunduda vägisi tegemisena, meil kõigil on laisemaid hetki. Sellest pole hullu. Aga kui trennist tulles oled rõõmus ja naerul, siis oled õige valiku teinud.
Vanematele: ärge juhendage last valima ühe spordiala kasuks. Pakkuge palju võimalikke erinevaid variante, viige ja innustage lapsi isegi siis kui spordiala on teile võõras. Mida mitmekülgsema kogemuse laps saab lapsepõlves, seda suurema tõenäosusega ta jätkab sportlasteed ka hiljem, kas siis harrastaja või sportlase tasemel. Sellel pole vahet.
Mina kardan hobuseid, minu jaoks pole ratsutamine kunagi olnud isegi mitte mõeldav spordiala, aga siiski mu tütar harrastab seda. Tallis kutsub mind paitama hobust, ma ei julge, aga minu silma teeb rõõmust märjaks see, kui näen oma tütart rõõmsalt peale trenni tallist välja jooksmas. Ta on üliandekas jooksja, teeb suurematele pika puuga pähe, aga ta ei taha võistelda. Mul on võtnud aega, et harjuda selle mõttega, aga olen aru saanud, et ainult nii saan temast kasvatada terve suhtumisega sportlase, kui lasen tal teha seda, mis talle päriselt rõõmu pakub.
Elva spordialade käekäiku jälgin ja olen ääretult õnnelik, et Elva sport muudkui kasvab ja kasvab. Nii väike linn ja nii palju tehakse. Ka Tartus elades käisin Elva mändide all jooksmas ja nautisin seda puhast metsa, õhku ja olemist. Samal ajal said lapsed pargis mängida. Elva on eeskujuks nii mõnelegi suuremale linnale oma spordiplatside, spordihoone ja erinevate klubide ning võimalustega. Jätkake samas vaimus!
