Lennart Saarepuu (Pruuli)

Laskesport on osa minust

Olen sündinud 3. oktoobril 1990. aastal Elvas. Enne kooli minekut vahetus elukoht lausa kolmel korral, aga eredamad mälestused seostuvad Käärdi kandiga, kus tol ajal veel Pöksi poole minnes leidus ainult mõni üksik elamine. Meie maja oli kindlasti tolle aja kohta meeletu lahmakas ja jättes kõrvale raskemad ajad, oli selline maja ja elukeskkond ühele väiksele poisijõmpsikale tõeline unelm.

Elva kooli sai mindud aastal 1998 juba uues elukohas Nooruse tänava kortermajas. Esimesed aastad olid loomulikult tunnistusel ainult viied ja päevikus naerunäod, aga tegelikult hakkas tõeline koolielu meeldima alles gümnaasiumis. Iroonilisel kombel tekkis siis tunnistusele ka teisi hindeid, aga õnneks ei lasknud ei mina ega mu pere sellest suurt probleemi tekkida. Tagant järele ei kahetse ma põrmugi, et kõik 12 aastat Elva koolis veetsin, kuigi tahtsin ka õdede jälgedes minna mõnda Tartu kooli. Õdede head hinded ja eeskujulik käitumine tuletati mulle teatud Elva kooli õpetajate poolt aeg-ajalt ikka meelde, ilmselt eesmärgiga mulle indu juurde anda, aga ilmselt loobusid nad sellest lootusetust ettevõtmisest üpris ruttu.

Laskesportlaste suguvõsa ja ema tähtis roll

Sport üleüldiselt on mulle ilmselt geenidega kaasa antud. Nii spordi tegemine kui ka sellele kaasa elamine on olnud lahutamatu osa minu elust. Selle tõttu on igati loogiline, et ka elukutse on nii otseselt kui kaudselt alati spordiga seotud. Esimesed eredamad mälestused spordist on 1998 aasta jalgpalli MM, kui lemmikmeeskond Brasiilia sai valusalt Prantsusmaalt tappa. Sellest ajast peale on jalgpall olnud alati kõige jälgitavam spordiala, aga ka Jordani ja Schumacheri kangelasteod on eredalt meeles.

Kui FC Elva oma klubi asutas, siis meie kolmandast klassist astusid ilmselt pooled kutid kohe suure õhinaga väljakule. Vaikselt jäi meid vähemaks ja umbes samal ajal hakkas ka Elva Laskespordiklubi treeningutega tõsisemalt pihta. Minuga koos tulid ka paljud minu sõbrad ja klassikaaslased laskma, aga seal kadus paljude huvi tunduvalt kiiremini kui tekkis arusaam, et selline spordiala ei olegi meeletu paugutamine õllepurkide pihta. Mõnda aega jõudsin ma käia nii jalgpallis kui ka laskmas, aga lõpuks tuli teha otsus ja valik langes laskmise kasuks.

Ilmselgelt mõjutas seda otsust minu kogu suguvõsa seos laskespordiga. Ema Ave Nigul oli endine tipplaskur ja tol hetkel ka treener klubis, onu Mati Nigul oli samuti omal ajal lausa Nõukogude Liidu tipus ja tegeles endiselt laskmisega kõrgel tasemel ning teine onu Agu Nigul oli enda nooruspõlves ka laskmises kõva tegija. Nagu kirjutamata seadus ette nägi, olid ka minu onude lapsed vähemal või suuremal määral mõnda aega laskmisega seotud. Laskmistrenni jõudis enne mind ka minu õde Marietta, kes saavutas alguses minust paremaid tulemusi ja ausalt öeldes ei tahtnud see mulle eriti hinge mahtuda. Selline väike trenni- ja perekonnasisene rivaliteet andis kindlasti treeningutel motivatsiooni juurde. Õel tekkisid aga muud huvid, mina jäin trenni edasi.

Siin eriti kahtlust ei ole, et laskesport on osa minust ja jääb ilmselt elu lõpuni. Kuigi mõned korrad on tekkinud mõtteid, et kui oleksin jäänud ikkagi jalgpalli juurde, kui kaugele oleksin siis jõudnud. Ka korvpall meeldis mulle väga ja käsi on iseenesest päris täpne (laskuril ei saagi teistmoodi), aga korvpalli jaoks on kasvu natuke vähe kaasa antud.

Ema saavutustest laskespordis võibki jääda siia kirjutama ja suur mõju minu valikus laskespordi kasuks on just temal. Nagu eelnevalt sai mainitud, oli ta Elva laskespordiklubi treener ajal, mil ma treeningutega alustasin. Ema oli algusest peale väga toetav ja arusaav minu treeningutes ning oskas väga hästi innustada. Kuigi ema lõpetas treenerikarjääri paar aastat tagasi ära, siis tema endised õpilased on endist viisi st temasse väga kiindunud ja igatsevad teda. See juba näitab, kui hästi ta oma õpilastesse suhtus ja oskas nende parimad iseloomuomadused välja tuua, mis on laskespordis väga oluline.

Nagu ühele laskmisperele sobiv, oli ka minu isa laskmisega seotud. Paraku tema surm ajal, mil mina veel väike poiss olin, ei andnud eriti võimalust tema mõju nii väga esile tuua.

Mu oma pere loomine on alles alguses ja siinkohal ei saa väga palju kogemusi välja tuua. Samas seoseid annab otsida küll. Nimelt kui ma poleks asunud tööle Tartumaa Tervisespordikeskusesse ehk Elva lasketiiru, ei oleks ma kokku sattunud ka oma praeguse abikaasa ja elu armastuse Getteriga. Usun, et kui minu geenid edasi kanduvad väheselgi määral, on ka meie tulevane pere spordiga seotud. Ja kes teab, äkki leiab oma rolli ka laskesport.

Pidev tähelepanu ja kriitika raskendavad head tulemust

Kuna laskesport on Eestis väga väikese mõjuga spordiala, siis suurest kaasaelajate hulgast pole rääkida. Elvas on laskmine küll mõnevõrra populaarsem kui Eestis keskmiselt, kuid jääb ikkagi suurte spordialadega võrreldes tagaplaanile. Eks põhilised toetajad olidki perekonna- ja suguvõsa siseselt, aga loomulikult ka lähedasemad sõbrad, tuttavad ja klassikaaslased. Ka osad Elva kooli õpetajad olid väga toetavad ja mõistvad, sest tihti kannatas minu õppimine ja koolis käimine laskmisvõistlustel ja -treeningutel osalemise tõttu. Samas ei olnud see võrreldav minu ema ja onu ning teiste tõeliste tippsportlaste graafikuga, kus nädalast nädalasse toimuvad laagrid ja võistlused.

Laskespordi vähene kajastatus oli samal ajal ka positiivne, sest pideva tähelepanu ja kriitika all oleks olnud oluliselt raskem hakkama saada. Teistpidi oleks suurem populaarsus andnud rohkem rahalisi ja materiaalseid võimalusi, mis oleks kindlasti avanud uusi uksi edasistele arengutele.

Laskespordis on kõige tähtsam lihas aju ja väga oluline on enesekontroll. Kui sportlane ei suuda ennast laskmise ajaks ümbritsevast keskkonnast nii-öelda välja lülitada ja laseb endal kergesti närvi minna, siis on väga raske loota heale tulemusele. Tänapäeval on üks asi põhivõistluses edukalt esineda, hoopis teine asi on aga lõppvaatuses ehk finaalis edukalt hakkama saada.

Üldisemas mõttes mõjutab sportlast kogu ümbritsev keskkond ja eriti temale avaldatav negatiivne või positiivne kriitika. Sportlane peab suutma ka negatiivsest kriitikast õppima ja sellest üle olema.

Isiklikust kogemusest võin öelda, et selles valdkonnas oli kindlasti puudujääke. Natuke liiga tihti lasin ma ennast mõjutada teistest inimestest ja ümbritsevast keskkonnast. Isegi kui ma aru sain, et ma tegutsen vastupidiselt laskespordis valitsevatele seadustele ning mõtlen absoluutselt valesid mõtteid, siis oli tihti juba liiga hilja. Laskmises piisab paraku ainult ühest valest mõttest ja sellega kaasnenud ebaõnnestunud lasust ja ongi võistlus aia taga. Kui võistluses on 60 või 120 lasku, siis peab laskur 60 või 120 korda tegema perfektse soorituse. Mulle meeldib tuua vastupidine võrdlus näiteks kettaheitega, kus piisab ainult ühest perfektsest sooritusest, et võitjaks tulla.

Kõrgetasemelised võistlused on kogemus omaette

Naljaga pooleks võiks ju öelda, et loodetavasti on mu parimad tulemused laskespordis veel mind ees ootamas. Laskmine on tore ja inimsõbralik spordiala, sest seda võib harrastada ka väga kõrges eas. Paar aastat tagasi sai mul tehtud ka väike muudatus, nimelt vahetasin ma püssiga laskmise püstoli vastu. Eks see on mingil määral uue asjaga uuesti alustamine, aga paljud laskmise põhitõed on samad mõlema relva puhul.

Tegelikult saab eredamad tulemused välja tuua noorte klassis võistlemises. Minu ajal oli noormeeste püssilaskmise tase mõnevõrra kõrgem kui praegu ja iga meistritiitli võitmine oli suureks kordaminekuks. Euroopa Meistrivõistlustel osalemised olid samuti meeldejäävad, aga nii füüsiline kui ka vaimne valmisolek ei olnud paraku sellisel tasemel, mis oleks lubanud kõrgemate kohtade eest võistelda. Aga välismaal võistlemas käia ja näha tõeliselt kõrgetasemelisi võistlusi oli noore sportlase jaoks juba kogemus omaette. Kuna tippspordiga ei ole juba mõnda aega kokkupuudet olnud ja hetkel on asi täielikult harrastuse tasemel, siis on raske siinkohal isiklikku kogemust välja tuua.

Eks see kindlasti oleneb töö iseloomust ja inimese enda eelistusest. Kindlasti oleks iga tippsportlase unelm see, et ta suudaks ennast ära elatada sporti tehes. Kui sportlane sellisel tasemel pole, siis oleneb juba väga palju ametikoha iseloomust ja kui paindliku graafiku on võimalik kokku panna. Loomulikult tulevad mängu veel pere ja muud kohustused, seega on ühe spordi kõrvalt elatist teeniva tippsportlase elu parasjagu väljakutsuv.

Eks mõelda võib ju alati mineviku peale, aga seda ei tohiks teha kripelduse tundega, vaid ikka mõnusa nostalgiaga ja veel parem, kui inimene suudab õppida mõnest veast. Mina isiklikult ei tunne, et midagi kripeldaks hinges. Tegelen praegu just sellega, mis mulle meeldib ja tulevikus näen ennast endiselt samas kohas. Usun, et neid inimesi väga palju ei ole, kes saavad sama väita.

Sportimisega alustamisel oleks minupoolne soovitus see, et kõigepealt tuleks leida endale sobiv ala ja siinkohal peaksid lapsevanemad andma lapsele vabaduse. Suure tõenäosusega peab laps enne proovima tublil hulgal erinevaid alasid, enne kui leiab selle õige. Isa või ema võivad küll anda soovitusi, aga kindlasti mitte peale suruma ühte kindlat ala. Peretraditsioonid võivad siinkohal küll määravaks teguriks olla, kuid vastu tahtmist sporti teha ei ole lõppkokkuvõttes kellelegi kasulik.

Laskesport on avatud kõigile

Ka minu praegune tegevus on spordiga suuresti seotud. Tartumaa Tervisespordikeskuse tegevjuhina ja Elva Laskespordiklubi juhatuse esimehena on nii laskesport kui tervisesport ja kõikvõimalik muu sport nii otseselt kui kaudselt minu töö ja eluga seotud. SA Tehvandi Spordikeskuse koosseisu kuulumise tõttu on ka Tehvandi ja Kääriku spordikeskustega tihe läbikäimine.

Endiselt võtan ka ise nii palju kui võimalik relva kätte ja üritan mõningase treeninguga hoida taset, mis Eestis võisteldes päris viimaste sekka ei jäta. Laskmisinstruktorina saan ma ka paljudele huvilistele tutvustada laskesporti, sest enamus inimestele tundub laskmine olevat midagi sellist, mis tavainimestele jääb kaugeks või lausa keelatuks. Isegi paljudele Elva inimestele tuleb see täieliku üllatusena, et meie lasketiirud on alati avatud huvilistele.

Lisaks korraldab laskespordiklubi nii ise kui ka koostöös Laskurliiduga suuremaid Eesti siseseid laskmisvõistlusi ja aasta-aastalt on ka minu roll selles korralduses suurenenud. Palju käime ka väljaspool Elvat võistlusi ja üritusi korraldamas.

Elva spordieluga olen üpris hästi kursis, sest suurelt jaolt on mu töö sellega seotud ja suhtlen paljude teiste spordivaldkonna eestvedajatega. Praegu on näha, et Elva spordielu liigub paremuse suunas. Uus spordihoone, millega kaasnesid nii linnaelanikele kui ka spordiklubidele paremad treenimis- ja sportimisvõimalused, annab kindlasti Elvale tulevikku juurde. Uus sihtasutus ja uued tuuled spordielu eestvedajate seas ongi veel natuke liiga värske nähtus ja ilmselt näitab aeg, kuidas nad oma tööga hakkama saavad ja kui tugev on kirg Elva vastu.

Kui Tartumaa Tervisespordikeskus SA Tehvandi Spordikeskuse alla läks, oli juba alguses üks kindel eesmärk uue keskuse ehitus. Uus keskus oleks eelkõige suunatud laskespordile ja oleks kindlasti nii Euroopas kui ka maailmas tipptasemel laskespordikeskus, mis kindlasti viiks ka Eesti laskespordi taseme kõrgemale. Riigile tekiks keskus, kus on võimalus Kaitseliidul ja kaitsejõududel harjutada ning koolitada juba koolilapsi riigikaitse suunitlusega ja õpetada relvakultuuri.

Uue keskusega kaasneksid ka paremad võimalused tervisesportlastele ja paljude muude spordialade harrastajatel. Riigi üks kindel suund peab olema rahva tervise parandamisse ja seetõttu peab olema ka selleks parimal tasemel võimalused, sest rahva tervis ja julgeolek on kindlasti ühed riigi eksisteerimise alustalasid.