Lembit Kapaun

Kullimäng käis suvel ja talvel

Olen sündinud 26. aprillil 1957. aastal Elvas ja elanud siin kogu elu. Poisikesepõlves oli meil kõige põnevamaks mänguks kullimäng. See käis talvel suuskadel ümberkaudseid mägesid vallutades ja suvel ujulas, alates purrete all seiklemisest kuni hüppetornini välja. Kui kõige kõrgemalt hüppelaualt hüppasid, ega keegi naljalt järele ei tulnud. Kõik suvepäevad möödusid Verevi ujulas.

Suusamäed olid Kalda tänava hüppetorni juures, Pirnakul ja Arbimäe metsas. Et põnevam oleks, ehitasime mägedele lumest ja kuuseokstest trampliinid, nii et sai ikka suusad õhku ka. Nõlvadest sai puude vahel ka ühel suusal alla kihutatud, see oli eriti kõva saavutus. Talve jooksul läks neid suuski ka omajagu. Ega mul kunagi ühte värvi suuski all ei olnud. Tookord oli spordikooli kuuri seina ääres laudadest ehitatud väiksem kuur, kuhu olid toodud spordikooli tarvitatud ja katkised suusad. Varjualune oli lukus, kuid seal olid laudade vahel vahed, kust sai õngitseda endale mõni enam-vähem sõidukõlblik suusk. Oma katkise suusa klamber sai peale pandud ja järgmise korrani jälle suusamure murtud.

Rattatrennist lasketiiru

Ikka sai trennis ka käidud, no kes Elva lastest tol ajal siis spordikoolis trennis ei käinud! Olin siis juba vanem, viiendas klassis ja pea mul juba töötas. Suusatrennis olen viis päeva käinud. Rohkem ma ei suutnud seal käia, sest sunniti jooksma. Minu jaoks oli jooksmine kõige jubedam asi. Siis läksin rattatrenni. Naabripoiss Viktor Reppo käis rattatrennis, tal oli äge ratas ja mina tahtsin ka. No jalgrattasõit oli ikka etem kui jooksmine! Kuigi seal sunniti ka jooksma. Käisin vahepeal ka võistlustel, aga siis nagu huvi kadus ära.

Teine Reppo poiss Andrei käis lasketrennis. Läksin ka siis lasketrenni, treener oli Eugen Ora. Seal ei pidanud nii palju jooksma ja sõitma, hea rahulik ala. Mul oli spordikooli jalgratas, hea oli tollega lasketiirus käia. Üks spordikool ju, ega ma midagi halvasti ei teinud. Jüri Kalmus sai aga aru, et kuule, sa käid ju rattaga vales kohas. Ega ma käisin ikka vahepeal võistlustel ka, trenni iga kord ei jõudnud, aga selle eest käisin laskmas. Ega mul laskmises erilisi tulemusi ei olnud ja eriti kaua ma seal ka ei käinud.

Kalmus võttis ratta ära

Ükskord läksin rattavõistlusele oma jalgrattaga, mul oli Sport-Sošee, see oli juba nelja käiguga ratas. Olid Elva lahtised meistrivõistlused ja võitsin oma vanuseklassis ära. Nagu finišisse tulin, seisis Kalmus mul kõrval: Noh, tuled trenni tagasi? – Ratta annad? – Annan ikka. – No siis tulen küll.

Aga ega ma seal ikka kaua ei käinud, mõned krossid käisin ja… Mul seda püsivust ei olnud ja trennis tahtsin rohkem omaette sõita, mulle see pundis sõitmine ei meeldinud.

Esimene tähtis medal

Kooliajal käisin oma tulevase abikaasaga (Milvi) ühes klassis ja ega minu elu ei olnud kerge. Pidin igasuguseid vigureid tegema, et talle silma jääda. Milvi oli kõva suusataja, korjas aga võistlustelt medaleid kokku. Enamasti Tartu rajooni omad. Mina mõtlesin, et pean ta üle lööma, vaja vabariiklikelt võistlustelt medal võtta. Ja oh imet, unistus saigi 11. klassis teoks.

Vabariiklikul sõjalis-sportlikul võistlusel Kotkapoeg õnnestus mul 1975. aastal noormeestest teine koht võita. See oli ikka kõva saavutus. Kotkapoja võistlusega tegeles meil koolis õpetaja Jüri Malts ja Elva kool oli alati Tartu rajooni vabariiklikel esindamas. Esimene kord olin võistlusel Võrus Kubijal. Seal oli vaja joosta, oi mulle see ei meeldinud, aga vahepeal tuli püssi ka lasta. Lasin põmm-põmm-põmm kõik märgid ära ja jooksin edasi. Mõned maadlesid seal laskmisega hulga aega, enne kui pihta said. Üheks alaks oli ka motoratta vigursõit. Märkimist väärt tulemust mul ei olnud, läks enam-vähem. Aga järgmisel aastal Pärnumaal Uulus läks mul juba paremini. Mootorratta vigursõidus sain teise koha, sain sealt kõvad punktid ja tuligi kokkuvõttes teine koht. Milvil rajooni medaleid kõik kohad täis, aga mina sain juba vabariiklikul medali, olin uhke selle üle.

Ralli algas veoautoga

Pärast sõjaväge andsin EPAsse paberid, kuid paar päeva hiljem läksin ikkagi Tartusse autokooli. Autokoolist sain Elva autobaasi tööle. Siin sain tuttavaks Valjo Tappoga, kes oli Jüri Latõševiga sõitnud juba veoauto rallit. Jüri oli autokrossimees, teda rallisõit ei huvitanud ja Tappol oli vaja uut kaardimeest. Tuli leida üks loll, kes ei karda. Mina ei osanud kartagi tol ajal. Istusin kõrvale, pärast esimest sõitu hakkasin aga väga kartma.

Tappo oli paras hull, ega ta sõitis mitmeid kordi kahel rattal, kahel külgmisel rattal. Ja kui siis nägid, kuidas need 200-aastased tammed hakkasid lähemale tulema… Tuli hirm peale küll. Aga iga kord sai ta selle külje ikka lõpuks kuidagi maha. Tookord ei olnud kiiruskatsed nii tähtsad, vaid oli ajasõit. Pidid täpselt tulema aja kontrollpunktidesse. Vahepeal tehti tsirkust ka, tuli läbida vigursõit ja… Kaardimees pidi ka seal mõned alad tegema. Kui mina oma sõidu tegin, olid minu ajad paremad kui Tappol. Ükskord otsustasime, et kui tahame veel ellu jääda ja vähem kahe ratta peal sõita, siis lähen ise rooli. Selgus, et nii sobis. Tema ei kartnud nii, nagu mina ja talle sobis see kaardilugeja roll ja raamatupidamine. Tundis hästi lükatit ka. Tol ajal oli kaardilugejal ju lükati-arvuti, millega siis ralli ajal see arvepidamine käis.

Kahju, et tollest ajast on võistlusprotokollid veoautode sõitudest kaotsi läinud. Küll sai neid Pärnumaa Põrsarallisid (peaauhinnaks oli põrsas) ja Kuldre Kikkarallisid (peaauhinnaks oli kukk) juba veokaga sõidetud. Meie põrsast ei saanud, ei saanud kikast ka. Aga olime ikkagi eespool otsas, ka auhinnalisi kohti oli meil.

Oli ikka ebaõnnestumisi ka. Lõuna-Eesti rallil oli Kaika kiiruskatse. Seal küla vahel sõitsin ükskord teelt välja võssa – paningi Kaika katsel kaigastesse.

Veoautoga sõitsin ikka päris palju, Lõuna-Eesti rallid, Eesti meistrivõistlused. Võistlusauto oli GAZ 52, mis tegelikult oli vahetatud kabiiniga GAZ 51.

Gaas põhjas ja suits taga esiliigasse

1987. aastal algas mul sõiduautoralli autoga Lada VAZ 2105. Kaardilugejaks ikka Valjo Tappo. Esimene oli Hiiumaa ralli. See oli teise liiga ralli, saime kolmanda koha. Üsna ralli alguses läks autol pidurivoolik puru, vahepeal Aare Pukk vahetas selle ära, aga ühe katse sain sõita, uuesti puru. Nii sõitsingi selle ralli praktiliselt ilma piduriteta. Olin sellest nii löödud, et nagu ralli lõppes, vaatasin kohe, kuidas ruttu ära kodu poole tulema saaks. Olime juba praami peale sõitmas, aga öeldi, et peab lõpetamisele jääma – kolmas koht! No pidime tagasi tulema ja selle simmani ka siis läbi tegema.

Järgmisel aastal olime teises liigas kindlalt eesotsas. Saavutasime Põlva rallil ja 100 Järve Rallil kolmanda koha ning 100 Järve Rallil võitsime oma masinaklassis esikoha.

Saaremaa Tehumardi ralli 1988. aastal oli meil teise liiga viimane sõit, eesmärk oli pääs esiliigasse. Minu auto oli niiöelda väikese mootoriga. Olin number 100, teise liiga esimene startija. Tuli panna nii kuidas jaksad ja torust tuleb. Sain seal Puki Aare käest suure mootori, millel oli klapp kõveraks läinud. Vahetasin klapi ära ja panin oma autole peale. Oh-hoo! See läks niimoodi edasi, et mul nägu läks pahupidi. Nii võimas mootor, ei jõua kinni hoida, käed venivad pikaks. Sain trennis paar katset sõita, ühes trampliinis tõstis auto õhku, pöörded läksid üles ja uuesti klapp ära. Ja siis ma võtsin oma sõiduauto Ziguli 2011 pealt mootori, mis tossas igast otsast, pidi just remonti minema, ja panin rallikale peale. Pidin tollega sõitma ja võitma, et saada esiliigasse. Ja siis ma virutasin nii et… Mul polnud valikut. Udu oli ja kõik… Seal oli ainult gaas põhjas kogu aeg ja suits taga. Võitsimegi ära ja koht esiliigas ka käes. Teise koha ekipaaž kaotas lõpuks mulle pikalt – kaks ja pool minutit.

Ainult oma kulude peal kaugele ei sõida

Vaat seal Saaremaa rallil sain maitse suhu, kuidas on suure mootoriga sõita. Mootoriga, mida endal ei olnud majanduslikult võimalik hankida. Tundsin, et sellega oleksin kõik konkurendid üle sõitnud, see läks nii hirmsalt edasi. Mina pidin enda autol auru kogu aeg üleval hoidma, auto möirgas kogu aeg. Auto nina oli tee peal, aga saba oli kogu aeg kraavis otsapidi. Maksimaalselt võtsid teed ära.

Kui hakkasin esiliigat sõitma, siis oli ta nagu oli. 1989. aastal olin Tehumardi rallil ja Põlva rallil viies, Edasi rallil neljas. Ma hoidsin nii, et esiliigas pidid aastas ühe sõidu tegema, siis ei kukkunud välja. Hakkasin võistlustel tagasi hoidma. Rallisõit ikkagi kallis lõbu ja raha ka nagu polnud. Kõik oli oma kulude peal, ainult ühe jooksu rehve sain aastas Tartu Autovedudest. Nii on raske. Palk oli 130 rubla kuus, olin autovedude juhtivtöötaja autojuht.

Kui mul autorallis mingid tulemused tulema hakkasid, tahtis Richard Anton ka kuidagi toetada. Tartu Rajooni TSN Täitevkomitee esimees oli tookord Jaan Kork, käisime tema juures rääkimas. Saimegi toetuseks nõusoleku, Richard oli eestkostja. Kahjuks suri aga Jaan Kork 1988. aastal ja sinna see jäi.

…ega seal järgi ei antud….

Oli ka ebaõnne ja eksimusi. Ükskord Paide ralli trennisõidul õnnestus auto ära lõhkuda. Puki Aare oli mul tookord kaardilugejaks, ühel mahapöördel oli ta tee peal vaatamas, et oleks ohutu. Kõik oleks hästi läinud, aga vihma hakkas sadama ja tee läks libedaks. Sõitsin külg ees sinna, vaatan, et ei vea välja, lasin rooli järgi. Perve all oli seal kaal, nagu vanasti kolhoosi põldude ääres need kaalud olid. Lendasin üle selle kaalu teisele poole perve, tõmbas käändtelje alt ära ja esiaken kukkus kapoti peale ja oligi sõit sõidetud. Ralli ajal läksime sama koha peale võistlust vaatama. Kolhoosi esimeees oli kohal ja väga kuri, et kaal on viltu, raam paigast ära. Pahandas, et kui veel keegi sõidab siia kaalu sisse, maksab kaalu kinni. Sõitis ise minema, tolm ei olnud ka veel tema auto järel lahtunud, kui esimene auto pani otse kaalu sisse. Paljud lendasid vastu kaalu, peksid selle kaalu lõpuks nii segi. Ükski mees nii kõva vend ei olnud, et üle kaalu lennata.

Enamjagu juhtumisi oli ikka seal Libatses Põrsa rallil, mis toimus sügisesel ajal, kui ilmastik oli väga mitmesugune – trass kohati külmanud, kohati väga porine ja libe. Seal jõe ääres oli vasak kurv, kogu aeg libe, aga oli kruusa peale veetud ja ei olnud seal midagi hullu. No kaua sa järgi annad. Aga üks koht, kus jõgi keeras, oli ikkagi väga libe. Auto oli mul seal juba päris jõe perve peal, et kuhu poole nüüd siis läheb, aga kraapis siiski üles tee peale tagasi. Valjo ütles, et tema oli juba jões, aga mina veel ei olnud. Pärast mind oli riskijaid veel, kolm autot olid jões ühes kohas reas. Vesi oli poole auto kõrguseni, kõik autod ilusti rataste peal.

Põrsa rallil olen ükskord ka üle katuse pannud. Ise ei saanud arugi, aga pealtvaatate sõnul kaks tiiru üle katuse. Imekombel suuri vigastusi ei olnud, esitiib oli natuke sees ja esiuksel oli mõlk. Auto maandus ratastele, aga olin künka otsas, ei saanud kohe minema. Saime minema, sõitsime lõpuni.

Olen ka tagurpidi finišeerinud. Oli kiiruskatse viimane kurv, seejärel trampliin ja veel kurv ning siis alla finišisse sõit. Ega seal järgi ei antud. Hoidsin gaasi nii peal kui veel andis, jalg põhjas lausa värises. Viskas üles, pani tiiru peale, autol tagaosa ette. Nägin ära, et see auto, kus aegasid näitab, sellest sain mööda, üle finišijoone ja lõpp oli lumehanges. Sain aja kirja ka tagurpidi finišeerides.

Ega ma olen ikka natukene arg ka. Võistlustele nii kergejalgselt ei läinudki. Mõtlesin alati, et igal rallil paneb keegi üle katuse. Veokate sõidus olid trassi ääres raamid ainult näha, rattad taeva poole, hiljem sõiduautodes sama lugu. Mõni oli metsa nii ära kadunud, ainult jäljed läksid. Ega arutult kihutada ei tohtinud, mõistus tuli ikka selge hoida.

Kutsemeisterlikkuse võistlus oli pingeline

Viimased rallisõidud olid mul Volgaga – GAZ 24. Sõitsime Margus Ennokiga kahel korral Haapsalu rallil Valge Daam. Ennok oli piloot, aga 1991. aastal olin ise roolis. Saime võistlusklassis A10 neljanda koha.Too Valge Daam jäigi mul viimaseks sõiduks. Oleksin tahtnud küll edasi sõita, räägiti, et mul on tulevikku, aga raha taga oli asi. Nii jäi see rallisõit mul ära. Ei olnud kahju. Me olime Milviga juba nii kaua abielus olnud, et mul polnud enam vaja ennast tõestada. Ega mul olid kõvad medalid juba ka üleliidulistelt võistlustelt.

Osalesin kolmel korral üleliidulistel veoautojuhtide kutsemeisterlikkuse võistlustel, kus võitsin 1984. aastal Kiievis noortest esikoha. Gruusias Rustavis olin 1982. aastal ZIL klassis nii üldarvestuses kui ka noortest teine, esikoha sai tookord noorvõistleja. Kiievis ja Rustavis oli autasustamisel kohal ka nende võistluste patroon, kosmonaut Vitali Sevastjanov, kelle kätt on mul au olnud auhinda vastu võttes kolmel korral suruda.

Üleliidulised võistlused olid üle aasta, ühel aastal olid Eesti meistrivõistlused ja järgmisel siis üleliidulised. Kuna ma sõitsin tollel ajal veoautoga rallit, siis autobaasis arvati, et oskan vigursõitu ka sõita ja saadeti Eesti kutsemeisterlikkuse meistrivõistlustele. Siis ma noortest võitsin kohe ära.

Üleliidulisteks võistlusteks valmistumisel toimus Eesti koondisel treeninglaager ja auto osad pidi kõik juppide haaval selgeks õppima, nagu arstiteaduskonnas õpitakse inimese luid. Ja seda vene keeles. Aladeks olid teoreetiline osa (10 küsimust liiklusest ja 5 küsimust auto tehnilisest osast), rikke avastamine ning vigur- ja ökonoomsussõit. Teoorias oli venekeelne tekst – une pealt pidid panema, seda tehti ära sekunditega. Sain teada, et seal olid elukutselised sellid, kes muud tööd üldse ei teinud, ainult selle võistlusalaga tegelesidki. Vene Föderatsioon ja Moskva – need olid eliit.

Minu tugevamad alad olid vigursõit ja ökonoomsus. Viguris olin nii tugev, et ega venelased minust jagu ei saanud.

Vaat seal üleliidulistel kutsemeisterlikkuse võistlustel oli tõsiselt pinge üleval. Pani ikka käed värisema, selline pinge oli taga. Vastutus ka – Eesti eest ju väljas. Rallivõistlustel nii ei olnud, seal võis lihtsalt surma saada. Üleliidulistel kutsemeisterlikkuse võistlustel eesotsas olemist pean kindlasti oma kaalukamateks saavutusteks autospordis. Aga märkimist väärt on ka esikohavõit 1988. aastal Tehumardi rallil kahe ja poole minutiga teise koha ees. See oli omaette elamus.

Motovärk peab ikka olema

Olen eluaeg rooli keeranud, see on minu kutsumus.Töötasin Elva autobaasis veoautojuhina ZIL kalluri peal ja hiljem Tartu Autovedudes ülemuse autojuhina. 1990ndatel aastatel asutasin oma transpordifirma L.I.S.U., kus sõitsin täishaagis veoautoga Mercedes ka ise Rootsi ja Soome vahet. Nii et elu on olnudki põhiliselt autoroolis.

Nüüd on elus järgmine etapp. Sõidan jälle tsikliga. Sellega ma oma motosõite keskkooli ajal alustasin, nüüd jälle üle pikkade aastate mootorratta sadulas. Nooruses oli Jawa 250 m3, praegu on Kawasaki 500m3. See on tänapäeval punnvõrr, aga ta viib mind edukalt punktist A punkti B. Motovärk peab ikka olema. Treffidel ma ei käi, olen selline üksik hunt.

Elan praegu Karijärve ääres ja teisel pool järve kulgeb läbi Külaaseme küla autoralli maailmameistrivõistluste kiiruskatse. Sõidan seda kiiruskatse teed mööda Elvasse ja tihtipeale mõtlen, et mispärast nad küll kihutavad? Kas sellel asjal on mõtet? Võiks ju midagi kasulikku teha. Ja miks mina üldse kihutasin…

Kui mulle praegu öeldakse, et võta rallikas ja mine sõida, siis mõtlen, et kas see on vajalik? Teeme parem midagi kasulikku. Jah, tarkus tuleb tasapisi, vaat kui kaua võttis aega, et aru saada.