Leegi Tamm

Spordiaegadele on hea tagasi vaadata

Neli kehalise kasvatuse tundi nädalas

Sündisin 1. novembril 1958. aastal Otepääl. Lapsena elasin Maaritsas ja Torma vallas Sadalas. Koolitee algas Sadalas, aga teise klassi läksin juba Rannu 8- klassilisse kooli. Rannus oli just aasta tagasi, 1967. aastal, valminud uus koolimaja suure võimlaga. Alates sellest ajast oli meil koolis neli tundi nädalas kehalist kasvatust. Meenub, et see oli eksperimentaalprojekt vähestes koolides. Koolis olid pärast tunde spordiringid, kergejõustik ja pallimängud. Olin ka aktiivne pioneer ja malevanõukogu esimees ning käisin 1972. aasta suvel pioneerilaagris “Artek”.

Põhikoolis oli spordiga tegelemine loomulik asi. Lisaks spordiringidele sai pärast tunde alati võimlas võimelda ja palli taguda. Alates 13 eluaastast olin kergejõustikus kooli koondises ja käisime Tartu rajooni esivõistlustel, enamasti Elvas.

Inimesed ja mõjutegurid jooksuraja kõrval

Kergejõustik võistlusspordina tuli loomulikult, sest jooksualade jaoks jätkus kiirust ja vastupidavust. Seda olin ju mitmel suvel lehmakarjas mullikate järel joostes kõvasti harjutanud.

Jooks oli kõige loomulikum asi, tookord nagu väga palju teisi valikuid polnudki. Materiaalne külg polnud nendel aegadel nii tähtis. Nüüd käivad lapsed mitmes trennis ja ei pruugi lõpuks ühtegi valida.

Ema ja isa suhtusid minu sporditegemistesse soosivalt ning lubasid alati võistlustele ja laagritesse. Mõlemad olid nooruses spordiga tegelenud, isa mängis malet veel vanemaski eas.

Minu ringkonnas ümbritsevad inimesed elasid mulle alati kaasa ja suhtusid minu tegemistesse positiivselt. Kaasaelamine, eriti võistlustel annab ikka jaksu juurde. Kui Elvas võistlesin krossijooksus ja võitsin, aitasid kaasa kodune ümbrus ja sõbralik publik.

Kiitus mõjub ikka hästi, aga ei saa jääda loorberitele puhkama. Samas kriitikat võtsin hinge rohkem kui oleks võinud, aga elasin sellegi üle. Närvisüsteem oleks võinud olla tugevam ja enne starti vähem pabistada. Nüüd, hulk aastaid hiljem olen piisavalt rahulik ja hea on tagasi vaadata olnud aegadele, sündmustele ja saavutustele. See oli piisavalt suur osa mu elust.

Parimad tulemused – isiklikud rekordid

Keskkooliaja õppisin Elva koolis ja see aeg oli mu sporditeel vist kõige tähtsam periood. Suuri eeskujusid polnud, aga lugesin spordiraamatuid, eriti jooksjatest. Hea eeskuju oli treener Endel Pärn, kes oskas minusse süstida fanatismi ja võidutahet. Kohusetunnet oli niigi. Sporditrennis käidud aastad õpetasid aega planeerima ja end vajadusel kokku võtma.

Parimateks sportlikeks saavutusteks olid kindlasti isiklikud rekordid, enamus teismelisena püstitatud. Koolinoorte spartakiaadil Rakveres 1974. aastal sain 800 m jooksus tulemuse 2.15,4 ja 1500 m jooksus 4.32,6. Järgmise aasta sügisel ja mõni aasta hiljem jooksin 3000 m ajaga 10.00,02.

Noorte ja ka naiste arvestuses tulin Eesti meistriks mitmeid kordi. Esimest korda 1973.aasta kevadel 1000 m jooksus ajaga 3.11. Kahel korral – 1975. ja 1976. aasta talvel tulin Dünamo üleliidulistel juuioride sisevõistlustel võitjaks. Parim aeg oli mul 2000 m jooksus 6.29,0. See tulemus peaks praegugi edetabelites olema.

Sporditeel oli raskusi ka

Alati oli meeldiv tunne, kui tulin Eesti meistriks või sain medali. Üks paremaid võite oli 1976 aasta kevadel, kui tulin esimeseks 3000 m murdmaadistantsil. Tollel aastal olin veebruari lõpus ja märtsi alguses haige, põdesin kopsupõletikku. Haiglas raviti korralikult. Natuke aega kosusin, hakkasin harjutama ja aprilli lõpus olin võiduvormis. Eks haiguspausist oli kasu ka, see oli nagu puhkuseks.

Treeningaastatel olid ka mõned vigastused. Kui 1975. aasta kevadel Adleris laagris olin, tekkis põlveliigese põletik, mida ravisin poole suveni. Jõudumööda harjutasin ja sügisel, oktoobrikuu alguses, püstitasin Bakuus isikliku rekordi 1500 m distantsil ajaga 4.32,8, mis oli B vanuseklassi tüdrukute Eesti rekord.

Nii et sporditeel oli raskusi ka, aga lõpuks läksid asjad hästi. Ja enamus mu neljast lapsest tegelesid ka kergejõustikuga. Alustasid treeningutega umbes 10aastaselt ja võistlesid veel kõrgkooliski. Mu vend Tõiv Tamm tegeles aastaid rattaspordiga Eesti tasemel ja lõpetas Tartus kehakultuuriteaduskonna.

Kõik on hästi läinud

Aktiivse sporditegevuse lõpetasin olude sunnil, aga mitte päevapealt. Põhjuseks oli, et sportlikud tulemused jäid kesisteks, jaksu ei jätkunud. Polnudki väga vajadust otsuse üle kaaluda, elu tegi oma korrektiivid. 1980. aastal võistlesin veel tulemuslikult, talvel abiellusin ja 1982. aasta kevadel sündis poeg. Abikaasaga tutvusin töö juures, ta harrastas mitmeid spordialasid. Perre sündis riburadapidi neli last. Laste kõrvalt polnud aega ega jaksugi joosta ja võistelda. Aga mul on tublid lapsed, kes on kõik sporti teinud ja seitse lapselast.

Olen töötanud mitmes firmas tootmises, aga praegu olen PERH-is (Põhja-Eesti Regionaalhaigla) hooldaja. Olen aktiivne pensionär, käin kõndimas, keppidega ja ilma ning kärutan lapselapsi. Viimased aastad olen mänginud discgolfi, aga Elva rajale pole veel jõudnud.

Muidugi praeguseid sportimise tingimusi ei saa võrrelda minuaegsetega. Tänapäeval on noortel tunduvalt rohkem valikuvõimalusi. Igaüks saaks leida endale sobiva.

Kui sporditegemise lõpetasin, siis kripeldas küll, et jookseks veel ja paremini. Nüüd aga vaatan aastakümnete tagusesse ja tunnen rahulolu, et see kõik on mu elus olnud. Ja hiljem sain ka oma lapsi spordile suunata. Lõpptulemusena on kõik hästi läinud.