Laur Palgi

Heitemasinast kännu peal korraliku jahilaske kaarrajani Mahlamäel

Meenutusi kooliajast

Sündinud 19. mail 1935. aastal Tartus. Kaks esimest kooliaastat õppisin Tartus Laia tänava koolis , mida peeti toona hääks kooliks. Sinna sisseastumiseks tegin ka eksami. Teisel õppeaastal oli Laia tänava koolimajas laatsaret ja kolisime Treffneri koolimajja.

Elva kooli tulin kolmandase klassi 1944. aastal. Kooli kolmas klass asus tookord suures kivimajas, ajaloolises Uderna kõrtsihoones, kus praegu asub Eesti Post. Alustasin Peedult kooliskäimist koos naabripoisi Mart Mägeriga, kellega olime head sõbrad.Olime ka head spordisõbrad. Mängisime kõvasti jalgpalli ja olime ka klassi jalgpallimeeskonnas. Mägra Mart oli kirjutanud ühe artikli Ralf Parve kohta, mida ise nimetas “Parve tõrvamiseks”. Artikkel avaldati ajalehes ja ta sai honorari, mille eest ostis uued jalavarjud. Tuli nendega jalgpallitrenni uhkustama – et kui nendega ikka pallile pihta paned siis… Mängu lõpuks aga kingatald naeris laialt ja tee viis kingsepa juurde.

Tollel ajal andis Vene võim end kuidagi tunda kõikjal. Võis arvata, et algab ka äge vene keele õppimine. See läks aga küllaltki ladusalt. Õpetajad olid eestimeelsed, kuid mitte eriti eestikeelsed daamid. Neid oli kaks, nimesid ei mäleta, kutsusime neid lihtsalt „bukva A“ ja „bukva B“. Õpe oli mõeldud põhiliselt vene tähtede õppimiseks lausete kaudu. Aga õppisime ka midagi muud. Meeles on järgmised värsiread : Smelovo Stalin gordiitsa /smelovo ljubit narod/smelovo pulja poiitsa/ smelovo štõk ne perjot. Meie tõlkisime selle aga omamoodi: Julgelt Stalin uhkustab/julgelt armastab rahvast/julgelt kardab kuuli/julgelt kardab tääki kätte võtta.

Ükskord pani üks klassivend kooli teadetetahvlile üles eestiaegse karikaturisti Gori joonistatud idanaabreid halvustava pilapildi. Õppealajuhataja Reisenbuk oli kange mees, sõjaväest tulnud, temal oli lauasahtlis ka püstol olemas. Jooksis siis koolimajas trepist üles, püstol käes: kes see riigivaenlane selle karikatuuri üles pani?! Aga ei tulnudki välja see asi.

Lasketiir Mahlamäel, Talla-Ott ja linnukütid

Sport oli kooliajal au sees ja tegelesime poistega mitmete aladega. Aga lisaks sellele huvitas meid ka laskmine, jahilaskmine nimelt. Harrastasime Mart Mägeriga linnujahti.

Jahilaskesport jõudis Elvasse 1955. aastal koos Tartu Jahindusklubi Elva-Otepää osakonna moodustamisega. Tartu Jahindusklubi üldiste tegevusprintsiipide kohaselt pidi igas osakonnas olema oma lasketiir, selleks, et tõsta kõrgemale järjele oma jahimeeste lasketaset. Tartu Jahindusklubi nõukogu juhatuse liige oli Elvas elav kirjanik Felix Kotta. Tema lemmikharrastuseks oli linnujaht koos linnukoeraga. Sestap oli ka loomulik, et ta oli huvitatud lendavate märkide laskmisest. Felix Kotta meelitas Kongutast ära sealse agronoomi nimega – Osvald Tall – vastloodud Tartu Jahindusklubi Elva-Otepää osakonna instruktoriks ja kes osutus tegelikult vägagi õigeks meheks. Muuseas, omade keskel me kutsusime teda mõnusasti „Talla-Ott.“ Tartu Jahindusklubi Elva-Otepää osakonna moodustamise algusest peale hakkas Osvald Tall kohe agaralt ka sportlikku jahilaskmist organiseerima.

Osvald Tall kutsus kohale need Elva kandi jahimehed, kes olid paremad linnukütid olnud, heitemasin sätiti Mahlamäel kännu peale ja läks lahti meeskonna moodustamine viie linna matšiks. Neist kuuest linnukütist, kes lõpuks meie võistkonda pääsesid, mäletab Talla-Ott nelja: Rihard Tõlk – põllundusbrigadir Rannust, Uno Kuningas – Elva militsionäär, Karl Kikkas – Elva tuletõrjest ning loomulikult kirjanik – Felix Kotta. Selline võistkond tuli viie linna matšil koguni teisele kohale ning loomilikult tekkis linnuküttidel tõsine soov – hakata Elvas jahilaskmisega tegelema ning ehitada kodukanti ka omaenda kaarrada. Juba selsamal 1955. aasta suvel valmis Mahlamäel igati korralik jahilaske kaarrada. Ehitati puidust kõrge maja ning ka madalam maja. Oli kasutada mehaaniline käsitsi päästmine, küllaltki lageda fooniga.

1956. aastal Mahlamäel toimunud Tartu Jahindusklubi osakondade vahelised võistlused võitsid ära juba Mahlamäe kaarraja peremehed ise. Mina nägin just siis elus esimest korda jahilaskmise võistlust ning ma otsustasin tulla ka Mahlamäele harjutama. Ja enne pardijahi algust ma tulingi Mahlamäele.

Juhtus niiviisi, et parajasti oli Elva jahilaskureid tulnud juhendama legendaarne linnukütt Oskar Koolmeister Tartust. Ta oli kaks aastat enne seda Eesti meistrivõistlustel kaarrajal saavutanud hõbemedali. Oskar Koolmeister oskas väga hästi õpetada ja selgitusi jagada, nii iga lasu eel kui ka järel. Eks suuresti ka tema eeskuju toetusel jäingi mina paljudeks aastateks jahilaskespordiga tegelema.

Tollal tuli Elvas uusi mehi juurde ning Osvald Tall oskas neid algajaid asjalikult juhendada. Maailmas on paljudki asjad suhtelised – sest muidugi mõista ei saa ju ühte staažikat jahimeest jahilaskmises enam just päris algajaks pidada. Kes ikka jahil lindu päris korralikult laseb, see saab ka „pigituvile“ pihta.

Osvald Tall oli teatud kindlatel päevadel alati Mahlamäe kaarrajal kohal, hoolitsedes laskemärkide varu eest ning oli igati jahilaskmise hing. Aja jooksul kujunesid välja juba niisugused mehed, kes hakkasid tavalisest rohkem harjutama. Ja kui näiteks Malamäe tiiru tuli kaks meest treenima, aga Elva jahilaskurid võtsid osa Tartu Jahindusklubi osakondade omavahelistest jõukatsumistest, samuti toimusid osakonna sisesed ning rajoonide vahelised võistlused. Sellal oli Elva rajoon veel olemas ning Elva rajooni juhtkonnale meeldis ikka, kui Elva sportlased konkureerisid ülevabariigilistel võistlustel.

Näiteks Eesti meistrivõistlustele pääsemiseks oli vajalik kõigepealt võita esikoht rajoonide alagrupis. Kuid Elva alagrupis oli alati kas Viljandi rajoon või Tartu rajoon. Elva jahilaskuritel õnnestus oma alagrupi võitjaks tulla alles 1961. aastal, seda siis Tartu rajooni ees ning 1962. aastal – Viljandi rajooni ees. Tollel ajajärgul peeti Eesti meistrivõistlustel arvestust ka rajoonide vahel ning 1961. aastal oli jahilaskmises Elva rajoon kõige parem. Alates 1963. aastast kuulusid Elva jahilaskurid aga Tartu rajooni esindusvõistkonda. Seejuures jäi võistkonna moodustamine enamasti Talla-Oti hooleks.

Olin laskurina kaarrajal tegev 25 aastat ning hiljem ka kohtunik.

Laur Palgi lahkus manalateele 7. juulil 2016 ning on maetud Elva kalmistule.