1950. aastal Elva Keskkooli 2. lennu lõpetanud Jaan Rätsep ja Kaljo Sõerde on meenutanud:
Sport oli koolis ja eriti meie klassis kõrgelt hinnas. Kuna esimene tõeliselt entusiastlik kehalise kasvatuse õpetaja Richard Anton tuli meile alles viimasel kooliaastal, oli eelnev põhiliselt isetegevus. 1948. aastal asutasime kooli kehakultuurikollektiivi. Ise organiseerisime koolisiseseid võistlusi kergejõustikus, suusatamises, võrkpallis ja isegi tõstmises.
Innustajaks oli 1. lennu poiss Elmar Kolju, kes oli hiljem mõnda aega ka vabariigis raskejõustiku treener. Meie klassis sikutasid kangi, kes rohkem, kes vähem eranditult kõik poisid. Tõstmine oli sõjajärgsel ajal koolis populaarne, kuid tehniline baas oli viletsavõitu. Esimene kang, mille poistega kombineerisime, oli ikka väga algeline. Treenisime koolimaja (praegu nn Aino Kalda maja) saalis. Kui oma kehakaalu pluss viisteist kilo üles tõstsid, said kuldmärgi.
Meil oli suur au kätt suruda ka Eesti maadluskuulsustel Kristjan Palusalul ja Johannes Kotkasel, kes käisid 1948. aastal Elvas domonstratsioonesinemisel. Meie, tõstjad-poisid, selle organiseerisime – nii kõvad poisid olime! Seadsime Elva kultuurimaja lavale maadlusmati maha. Too ei andnud suurte raskekaalumeeste jaoks küll õiget mõõtu välja, aga paremat võtta ka ei olnud. Saal oli puupüsti inimesi täis, kogu rahvas ei mahtunud saali äragi. Meie, korraldajad, saime seal otse mati kõrval seda maadlust vaadata ja kuulsustel kätt suruda. Hulk aega rassisid seal kahekesi. Mitte ainult moe pärast, ikka tõsiselt kohe. Kotkal higi jooksis, Palusalu ei saanud nahka õieti soojakski.
