Kristjan Ilves

Kogu elu hüppemäel ja suusarajal

Olen sündinud 10. juunil 1996. aastal. Treeninguid alustasin isa (Andrus Ilves) juures nelja-aastaselt, hüppevarustuses sõitsin mäest alla juba kolmeselt. Ma ise käisin isale pidevalt pinda, et hüppetrenni saada. Isa poolt sellist sundi küll ei olnud. Mulle lihtsalt seal väga meeldis. Mujal trennis ma ametlikult käinud ei olegi. Loomulikult tegime oma treeningutel ka teisi alasid – kergejõustikku, pallimänge ja muid. Treenerid on pidevalt seda rõhutanud, et tuleb teha erinevaid asju, et mitte olla üksluine. Vend Andreas jõudis suuskadele veel varem kui mina, ma arvan, et nii kui ta kõndima õppis, sai ta ka suusad alla. Tal oli minu näol eeskuju olemas ja mulle väikeseks jäänud varustus ka. Mina hakkasin trenni tegema isa eeskujul ja Andreas minu eeskujul. Nii see hargnema hakkas. Vennast veel niipalju, et ta läks nüüd Tartu Ülikooli füsioteraapiat õppima ja proovib ühendada spordi ning hariduse omandamise nii hästi kui võimalik.

Olümpia-aasta annab vastuseid

Kui minu käekäiku edasi vaadata, siis Elva koolist läksin ma Audentesesse juba pärast põhikooli lõpetamist. Pean haridust väga tähtsaks, aga sel ajal tahtsin ma sada protsenti keskenduda spordile ja spordikool oli seepärast õige valik. Sealne süsteem võimaldas rohkem keskenduda spordile. Tänu Elva kooli mõistvatele õpetajatele, sain ma siin õppimisega kenasti hakkama, aga puudumisi spordi pärast tuli väga palju ja Otepää treeningtingimused olid ka tunduvalt paremad.

Praegu on mul keskharidus. Paljuski on selles süüdi Norrasse minek, sest elada Norras ja õppida Eestis edasi, oleks üsna keeruline kui tahad tipptasemel sporti teha. Praegune aeg, kus olen õppimisest eemal olnud, on muutnud ka minu tulevikusoove, mida peale spordi lõpetamist teha. Päris pikalt oli soov minna Lennuakadeemiasse, et õppida piloodiks. Praegu on see natuke muutunud. Nüüd kaldun rohkem sinna insenerihariduse poole. Projektide loomine ja teostmine, midagi sellist.

Sportimise vallas on minu jaoks suur mõõdupuu Pekingi olümpia, et kuidas seal läheb. Siis saab edasi vaadatud. Olen saanud kolm aastat väga targalt ja teaduspõhiselt treenida ning nüüd on näha, kuhu poole see areng on liikunud. Mis mu potentsiaal siis lõpuks on? Kui kõik läheb nii nagu ma eeldan, et kõik läheb ülesmäge ja mul on võimalik veel paremaks saada, siis muidugi jätkan. On ju rumal hüpata võistluskarusselli pealt maha, kui 20 aastat on selle nimel kõvasti tööd tehtud. Tahaks ka vilju hakata maitsma. Siis jätkan veel kolm-neli aastat. Kui aga on näha, et ma oma unistusi oma võimekuse pealt ei suuda täita, siis võib juhtuda, et aasta, kaks veel teen. Olümpia-aasta annab palju vastuseid.

See seltskond, kellega ma praegu koos trenni teen koosneb ju maailma selle ala tippudest. Iga päev saad ennast parimatega võrrelda, et kuhu ma oma arengus liigun, millised on minu puudused ja tugevused. Enda peas on sellevõrra lihtsam neid treeninguid läbi viia ja kogu seda protsessi taluda. Sa näed, kas sul on üldse võimalust ja see on väga motiveeriv. Näed, kuhu on võimalik areneda.

Treeningud koos maailma tippudega

Olen Norra koondise juures ainuke välismaalane ja konkurendid ei saa olla kunagi parimad sõbrad. Trenniväliselt võivad paljud omavahel hästi läbi saada, aga võistluse käigus oleme ikka suured konkurendid. Aga kokkuvõttes võin öelda, et mind on seal päris hästi vastu võetud ja suurema osa jaoks olen ma seal nagu omainimene. Algul olin nagu võõrkeha, aga nüüd hakkab seda keelt rohkem külge ja sulandun paremini seltskonda. Tunnen ennast juba päris mugavalt. Kolmas aasta ikkagi juba. Norra keelega päris hästi pole. Suuremast osast saan aru, aga ei räägi. Praktikat on vähe, sest trenni-keel on inglise keel ja norra keele praktikat on vähe. Arvan, et ma saaksin ka norra- keelsestest treeningutest üsna hästi aru, sest terminid on ju arusaadavad. See on muidugi ainulaadne, et rahvuskoondise juurde võetakse samade hüvedega välismaalane.

Eks mul ole treeningkaaslaste hulgas välja kujunenud ka oma sõbrad. Kuna ma ise elan Trondheimis, siis sealt pärit Espen Björnstadiga saan ma hästi läbi. Meil on ka füüsises ja treeningutel palju ühist. Ta kutsub ikka vahepeal õhtusöögile. Teine, kellega ma hästi läbi saan, on Espen Andersen, kes elab küll Oslos. Üldiselt saan ma nende kõigiga päris hästi läbi. Mõnega leiad lihtsalt kiiremini ühise keele. Laagrites käime põhiliselt kuuekesi – viis norrakat pluss mina. Eelmisel aastal oli kaks norralast rohkem. Nüüd neil see süsteem pisut muutus. Norrasisesed laagrid kestavad kusagil nädala. Aga näiteks välislaagrid on pikemad. Juuli lõpus, augusti algul Itaalias mäestikulaagris olime näiteks kolm nädalat. No mäestikulaagris polegi mõtet alla kolme nädala olla. Aga üldiselt on norrakatel kombeks teha lühemaid laagreid, et vaim ära ei väsiks ja ei tekkiks sellist rutiini ja jagelusi. Lühemates laagrites on võimalik treenida suurematel tuuridel ja siis väike puhkus ja asi läheb edasi.

Kui me Trondheimis oleme, siis on meil kogu aeg kaks treenerit. Kokku on tiimis praegu kolm treenerit ja pluss muidugi teenindav personal. Talvel on punt päris suur, siis lisanduvad ka määrdemeistrid. Loomulikult arutame ka isaga treeninguga seonduvat. Ta küll ei sekku enam minu treeningprotsessi, aga nõu annab vajadusel ikka. Kui ma Eestis olen, siis ta aitab mul treeninguid läbi viia. Aga eks mul ole juba vanust ja kogemust, et tean kuidas asjad käivad. Treener on rohkem nagu kõrvalpilk ja sealt tuleb tagasiside. Paljusid asju tunnetad juba ise. Treeneri roll on ka nagu ajas natuke muutunud. Eks isa ka areneb treenerina edasi. Minu eesmärk on alati olnud, et nii palju kui ma saan sealt infot ja kogemusi, ma püüan seda siia edasi anda. Ka seda, kuidas Norras süsteem üldiselt toimib. Ja näen, et Eestis on selle vastu huvi olemas.

Sponsorite leidmine on viimasel ajal jäänud Eesti Suusaliidu õlgadele. Enne Norrat oli see keeruline, pidid ise rohkem leidma ja isa ajas neid asju. Minu ülalpidamiskulud Norra koondise juures katavadki suures osas head sponsorid. Riigipoolne tugi on väga väike. Suuremaid toetajaid on kusagil kümme ja pluss veel väikesponsorid, kes sageli toetavad just oma toodetega. Norras ja Saksamaal on näiteks nii, et nime saavad eksponeerida ainult need sponsorid, kelle toetus ulatub sadadesse tuhandetesse. Meie peame oma süsteemi üles ehitama väiksematele summadele ja rohkematele toetajatele. Nii saame ka oma eelarve kokku.

Spordivarustus kahe ala jaoks

Ma sõidan ja hüppan Fischeri suuskadega ja see suurfirma ei nõua, et ma kusagil veel eraldi tema nime eksponeeriks. Juba see, et ma tema firma toodangut kasutan, ongi reklaam. Sama on Twix suusakeppidega.

Mis puutub auhinnatseremoonial firmadele reklaami tegemisse, siis näiteks Fischer ise hoolitseb, et pjedestaalil oleks sul õiged suusad. Neil on selleks kohe eraldi inimene, kes ulatab sulle seal viimase trendi suusad ja pärast korjab need ära ka. Endale ma neid muidugi ei saa. Treening ja võistlussuusad saan Fischeri poolt suures osas tasuta, aga nende arv oleneb jälle sellest kui palju Eesti müüb tema suuski. Hüppesuuski on mul kaks-kolm paari. Need tulevad uuena ja üks paar kestabki pool hooaega. Hüppesuuski ka määritakse, aga see on suhteliselt kerge ülesanne, sest tingimused hüpete ajal on suhteliselt stabiilsed. Murdmaasuuskadega on teine lugu. Neid kulub rohkem. Hooaja algul testid kusagil 30 paari. Neid jääb läbi hooaja järjest vähemaks. Mis ei toimi, vahetad välja. Aga keskmiselt võistlusel on määrderekkas 15-20 paari alati olemas, mida on võimalus kasutada.

Suvised võistlused on hüppemäel talvistega sarnased, suurt vahet tavaliselt libisemises ei ole . Rullsuusad loomulikult tavasuuskadest on tunduvalt erinevad. Aga mulle isiklikult nad sobivad. Nad on natuke kiiremad ja olud eriti ei muutu. Sul on võimalik sõita sellise tehnikaga, mis nõuab kiirust. Ma ise olen selline plahvatuslik-kiirem tüüp. Need, kes mulle suvel alla jäävad, on teinekord talvel kiiremad. Töö selle nimel, et neile järele jõuda käib pidevalt. Suvistel võistlustel sõidavad kõik ühe firma rullikutega. Selle poolest on võrdsed tingimused. Talvel ikkagi sõltub palju sellest, kellel parem suusk ja kuidas on määrimine õnnestunud.

Kunagi sai loodud isa initsiatiivil Team Ilves, kuhu meie vennaga kuulusime ja mille kaudu ka sponsorrahad liikusid. Praeguseks hetkeks on see pandud pausi peale, sest me Andreasega ei treeni enam koos, aga isa on ikka siin trennides tegutsemas ja selline rohkem ideoloogiline keha Team Ilvese näol on olemas. Endises mõttes, kus olid treenerid ja sponsorid, ta enam ei toimi.

Eesmärgid, eeskujud, meedia

Olümpiaettevalmistus praegu käib. Suvi on läinud hästi, õnneks mingeid tagasilööke pole olnud. Olen oma treeningmahud ja plaanid saanud ära täita. Ja arenguga võib ka rahule jääda. Näitajad ja numbrid on paremad. Patt oleks nagu millegi üle otseselt kurta. Enne eelmist olümpiat olin ka päris heas vormis, kuigi parim vorm oli just kaks nädalat enne olümpiat. Mängude ajaks hakkas vorm juba pisut langema. Lootsin ise kümne hulgas olla, aga tuli 16. koht. Kuid võrreldes nelja aasta taguse ajaga tunnen, et olen edasi arenenud ja ootused-lootused on ka suuremad. Muidugi on olümpia ainult üks võistlus, kus tahaks kõige paremas vormis olla, aga kuna tegemist on ainult ühe, olgugi väga tähtsa võistlusega, siis on seal väga palju asju, mis võivad valesti minna ja asja ära rikkuda. Seepärast ma arvan, et oluline on ka kogu hooajal stabiilselt hea olla.

Sotsiaalmeedias ma üldiselt jälgin, mis minu kohta arvatakse, aga ega see mind nii väga ei mõjuta. Kui hästi läheb, siis leidub neid ergutajaid alati. 2018/19 hooaeg läks aia taha ja siis tambiti mind ikka päris kõvasti. Aga võib-olla halvem oleks olnud kui selline asi rahvast päris ükskõikseks oleks jätnud. Teinekord võib kriitika ka motiveerida. Ja pealegi on oma käitumise ja tegevusega alati võimalik sotsiaalmeediat mõjutada. Eks see sotsiaalmeedias ilmunu käib mängu juurde ja mind see väga ei kõiguta.

Eeskujusid on mul spordis ikka olnud. Eriti noorena. Kristiina Šmigun näiteks ja muidugi kahevõistlejad Ago Markvardt ja Allar Levandi. Nüüd vaatan juba laiemalt. Kobe Bryant – eriti pakub mulle huvi tema töö-eetika. Ja muidugi Usain Bolt, kuidas tema on oma treeningkavad ja meediaga suhtlemise paika pannud. Mida vanemaks saan, siis asjad ka muutuvad, millest ja kellest eeskuju võtta ning millised need kriteeriumid minu jaoks saavad olema. Autobiograafiaid olen ikka üksjagu lugenud. Tavalist lugemisharjumust on küll pigem vähem. Küll aga loen raamatuid neil teemadel, mis nagu huvi pakuvad. Näiteks ajalugu, eriti lähiajalugu.

Elvast pärit sportlastega ikka suhtlen kui kokku puutume. Kevin Maltsev on läinud sama teed, mis mina – treenib nüüd Sloveenias. Eks kui tahad edasi areneda, siis pead laias maailmas ringi vaatama.

Tuleb ennast erinevatel aladel proovile panna

Soovituste andmiseks sporditee alustamiseks pole mina võib-olla kõige parem näide. Jäin ju kohe varases lapsepõlves ühe ala juurde pidama. Pigem olen selline ekstreemne erand. Ma ju ei saa kunagi teada, kas ma ka mõnel teisel alal oleksin sama hea olnud. Lastel tuleks alguses ikka leida palju erinevaid võimalusi spordis enda proovile panekuks, et siis teha valik. Enamus väljapaistvaid sportlasi on läbi käinud väga paljudest erinevatest treeningutest ja siis leidnud selle oma ja õige ning siis teatud vanuses spetsialiseerunud. Mängulisus, osavus, vastupidavus, koordinatsioon – see tuleb ikka erinevaid spordialasid proovides. Eluaastad 12-13 on see vanus, kus võiks juba tõsisemalt mõelda enda jaoks õige spordiala valikule. Küll aga tuleks vältida seda, et lapsevanem surub vägisi lapse kuhugi trenni, mis lapsele sugugi ei meeldi. Siis tavaliselt ei ole ka tulemust oodata. Vastupidi, võib tekkida hoopis tõrge spordi vastu.

Viimasel ajal on riigipoolne toetus huviharidusele ja spordile suurenenud, aga kindlasti tuleks toetada rohkem neid vanemaid ja lapsi, kelle materiaalsed võimalused on tagasihoidlikud. Eriti peaksid tuge leidma need niinimetatud kallid spordialad, kus paraku saavad osaleda ainult jõukate vanemate lapsed.

Elva spordieluga olen üsna kursis, sest kui sa tahad tänapäeval millegiga kursis olla, siis see võimalus läbi interneti on alati olemas. Elva spordielu on viimasel ajal üsnagi vilkaks muutunud. Kõik see Elva Miljon ja Euroopa spordilinn ning sportlikuma valla tiitel annavad sellest tunnistust. See paneb inimesi liikuma ja sporti hindama. Rõõm on, et Elvas on juba aegade algusest osatud sporti väärtustada ja sellega tegeleda. Olen viimased kaks aastat rohkem Norras elanud ja kui Elvasse olen tulnud, siis muutused torkavad kohe silma.

Treeneriks ei hakka

Oma senisele käekäigule tagasi vaadates, siis võib öelda , et oleks võinud nii mõndagi teisiti teha. Kui ma siin näen, kuidas Norra poisid spordiga tegelevad ja millal alustavad spetsialiseerumist, siis mina alustasin oma hüppamise ja suusatamisega ikka liiga vara. Aluspõhja ladumine oleks võinud alguses olla ikka palju mitmekesisem. Kui juba suurem spetsialiseerumine toimub, siis oleks vaja olnud ka rohkem teaduspõhist tegelemist. Teatud ajani on see loomulik areng, aga mingist momendist alates peaks seda teaduspõhist sportimist rohkem olema. Norras on seda selgelt näha. Nemad näiteks sooritavad omi asju tehniliselt hoopis paremini. Mina praegu õpin ja püüan selles paremaks saada, aga nemad on oma arengus paratamatult kaugemale jõudnud. Oleksin 16-17- aastaselt pidanud tegema tunduvalt spetsiifilisemaid treeninguid. Aga ega kunagi ei saa teada, milline minu areng sel juhul oleks olnud.

Mul on jah juba kogunenud palju kogemusi ja teadmisi omal alal, aga ma ei näe endas sellist treeneri isiksust. Ma loomulikult oskan asju edasi anda, aga ma ei ole piisavalt kannatlik, et hakata kedagi väiksest peale treenima ja siis kusagil tulevikus treeningtöö vilju maitsta. Muidugi ma tahaks, et meie sport areneks ja eriti minu alal, aga selleks on ikkagi vaja palju suuremat riigipoolset tuge ja et teaduspool ka järgi tuleks. Ma olen kogu elu spordi sees olnud ja tahaks midagi muud ka teha. Meie treenerid peavad kogu aeg ennast täiendama-koolitama, sest treener ei ole kunagi valmis. Elu ja treeningmetoodika areneb väga kiiresti. Sellest ei tohi hea treener maha jääda. Paljud meie treenerid on aga oma liistude juurde kindlaks jäänud ja teevad asju nii nagu seda tehti 30-40 aastat tagasi. See enam edu ei too – ole sa nii suur fanaatik kui oled. Põhiasjad jäävad ju ikka samaks, aga kui sa tahad olla edukas, siis pead ajaga kaasas käima.