Kristel Viigipuu

Keskenduda tuleb nii südame kui mõistusega

Olen sündinud 19.augustil 1990. aastal Tartus, kus elasin kaheksa aastat. Siis kolisime perega Elvasse. Pereliikmed on mul isa Toomas, ema Janika ning vend Karel ja õde Kaili.

Esimene kokkupuude spordiga ongi mul läbi peretraditsioonide. Tänu isa Toomase suurele spordilembusele ja fanatismile spordi vastu käisime peaaegu igal nädalavahetusel talle võistlustel kaasa elamas. Suviti rattasport ja talvel suusatamine, mille raames sain mina osa võtta laste võistlustest juba päris väikese tüdrukuna. Sealt sai alguse minu esimene kogemus spordiga ja ka võistluspisik. Esimese treeningukogemuse sain lasteaias, kui alustasin võistlustantsuga. Algust sai tehtud sellega peamiselt tänu emale, kelle parima sõbranna samaealine poeg sai minu tantsupartneriks. Tantsimisega tegelesin ligi kaks aastat, mil osalesin ka mitmetel võistlustel. Pärast seda sai proovitud kergejõustikku, millega väga pühendunult tegeleda ei jõudnudki.

Laskesuusatamine sai omaks esimesest treeningust alates

Kui Tartust Elvasse kolisime, tegin algust laskesuusatamise treeningutega. Laskesuusatamine köitis mind suuresti ka seetõttu, et minu vend juba tegeles selle alaga ning oli liitunud Elva Suusaklubiga. Tõuke andis veel isa, kes innustas mind laskesuusatamist proovima. Väga suurt rolli mängis ka Elva Suusaklubi treener Rein Pedaja, kes tekitas igal treeningul mõnusa ja sõbraliku atmosfääri, mistõttu soovisin üha uuesti tagasi treeningutele minna.

Laskesuusatamine meeldis mulle kohe algusest peale, aga mäletan, et ma proovisin seda umbes nädala ja siis jäi väike vahe sisse. Mingi aja pärast läksin tagasi trenni ja selle aja peale oli juba rohkem noori trenni tulnud. Sealhulgas ka tüdrukuid ning meil tekkis hea punt, kellega koos treeningutel osaleda. Noorena sai alguses palju joostud ja suusatatud ning proovitud õhkrelvast laskmist. Vanemaks saades muutus laskesuusatamine veel südamelähedasemaks ja põnevamaks kui suusakiirus kasvas ja sai hakata treenima ning võistlema õige varustusega. Kohe algusest peale oli minu laskmistäpsus päris hea ning jooksujalga oli mul ka. Kui Eesti Noorte Meistrivõistlustel esimest korda poodiumil olin, siis olin kindel, et see on minu jaoks õige spordiala.

Suuri eeskujusid pole mul kunagi väga olnud, aga on sportlasi ja legende, kellele vaatan alati alt üles. Ole Einar Bjørndalen näiteks on sportlane, kes on hämmastanud mind oma tulemustega, suutes olla poodiumil ja “mängus sees” kuni enda karjääri lõpuni. Darya Domracheva suusatehnika on siiani üks mu lemmikuid, sest raske on järgi teha tema liuglevust suuskadel. Samuti on laitmatu Dorothea Wiereri, suusatehnika, kus koos tema lasketäpsuse ja- kiirusega moodustub ilus ja super kombinatsioon, mis ühel edukal laskesuusatajal peab olemas olema.

Julgustamine aitab palju

Vanemad ja perekond on mind sportlaskarjääris väga palju toetanud. Nad on olnud ergutajad võistlustel ning raskematel aegadel head motiveerijad ja lohutajad. Kui mul sponsoreid veel ei olnud, siis kandsid nad ka seda rolli, et ükski laager tegemata ei jääks ja vajalik varustus ikka olemas oleks. Kui vähegi võimalik, siis oli kogu pere võistlustele alati kaasa elamas.

Kogukonna tugi ja kaasaelajate roll on spordis alati väga oluline ja suure tähendusega sportlasele. Eriti raskematel aegadel, kui kõik ei lähe tulemustega täpselt nii nagu soovitud, siis väike toetav sõna, patsutus õlale või julgustav lause aitab palju.

Kiitust on alati tore saada, aga see peab olema siiras ja tähendusega. Kriitikaga samamoodi, kui on põhjust kritiseerida ja sellest on midagi õppida, siis kriitika võib olla hea. Spordis kritiseeritakse suhteliselt palju ning kiidetakse harva. See kehtib ka meedia kohta. Aitab see, kui kasvatada paks nahk, sest muidu võib see hakata vaimselt kahju tegema. Lisaks tuleb kasuks, kui saab meedia kanalid enda jaoks kinni keerata nii, et vajalik info oleks kättesaadav, aga netikommentaarid näiteks mitte. Närvisüsteemi tugevus peab olema tasemel nii võistlustel kui ka spordist vabal ajal. Peamine ongi ehk see, et niiöelda oma asja ajamisele tuleb keskenduda nii südame kui mõistusega.

Sport jääb südamesse ja toob sära silma

Tippspordiga lõpetasin 2018 aastal. Peamiseks põhjuseks oli motivatsiooni muutus ja puudus, kus ma ei läinud enam treeningutele sära silmis. Selleks ajaks olin ma peaagu juba kümme aastat tippspordis laskesuusatamisega tegelenud ja ma tundsin, et vist on aeg muutusteks. Kaalusin umbes pool aastat kuni aasta, kus andsin endale natuke proovimise ruumi otsuse langetamiseks. Tunnen, et tegin õige otsuse. Alati saab öelda, et oleksin tahtnud olla veel kiirem suusarajal ja veel täpsem lasketiirus, kuid need on “oleksid”. Tegin tippsporti suure armastuse ja kirega ning kripeldama ei ole jäänud midagi.

Spordiga on mul siiani väga lähedane side ning samuti on see mu igapäevatöö. Lisaks jooksmisele, suusatamisele ja jõutreeningutele meeldib mulle ja minu elukaaslasele väga matkamine. Olen kindel, et sport jääb alatiseks minu südamesse ja mu pere suureks osaks.

Praeguse eluga olen väga rahul. Tänu minu norralasest elukaaslasele ja kihlatule olen juba kolm aastat Norras elanud. Töötan personaaltreenerina spordiklubis, kus treenin ja aitan väga erineva tasemega ja erinevate eesmärkidega inimestel oma pikemaid eesmärke saavutada. Ma võin julgelt öelda, et ma teen seda tööd sära silmis.

Sportimine peaks olema lõbus ja hea tunde tekitaja. Liikumine on vajalik meile kõigile. Igaüks peaks alustama arvestades just, enda taset ja samm sammult edasi liikuma, tõstes koormust. Me võiksime osata rohkem kuulata oma keha näiteks, kas me oleme väsinud või on lihtsalt laiskus peal, sest vahel on kõige raskem osa treeningust panna selga trenniriided ja lihtsalt minna! Samuti tuleb kuulata oma keha, et me üle ei treeniks ja annaksime kehale piisavalt puhkust ja taastumisaega. Lisaks soovitan enda eesmärgid läbi mõelda ja kirja panna ning mõelda nende eesmärkide olulisusele enda jaoks.

Hoian silma peal nii Elva linnal kui ka Elva sporditegemistel suhteliselt tihti. Kõige rohkem siiski ikka laskesuusatamisel. Minu arvates on Elva spordivõimalused aastatega väga hästi arenenud ja on veel palju potentsiaali korraldada suuremaidki spordivõistlusi. Arvan siiani, et Elvas on parimad jooksurajad! Alati kui kodulinna satun, siis käin kindlasti ka oma lemmikud spordirajad läbi.