Kevin Maltsev
- PyeongChangi taliolümpiamängudel 2018. aastal normaalmäel 56. koht.
- Pekingi taliolümpiamängudel 2022. aastal suurel mäel 37. ja normaalmäel 40. koht.
- MM 2019. aastal normaalmäel 30. ja suurel mäel 44. koht, 2021. aastal normaalmäel ja suurel mäel 52. koht ning lennumäe MMil 2022. aastal 32. koht.
- Juunioride MM parim tulemus 2018. aastal 18. koht normaalmäel.
- Euroopa noorte taliolümpia festivalil (ENOF) 2017. aastal normaalmäel 24. koht.
- Suusahüpete MK etapil parim tulemus 2022. aastal suurel mäel 37. koht.
- Eesti meister individuaal- ja meeskondlikes suusahüpetes.
- Suvistes suusahüpetes Eesti meister 2018. aastal individuaalselt ning 2018. ja 2021. aastal meeskondlikult.
- Eesti parim suusahüppaja 2019.
- Harrastanud ka rallikrossi.
Suusahüppaja parimas eas
Alustasin suusahüpetega 2009. aastal, kui olin teises klassis. Esimene treening oli 16. veebruaril. Just nädal varem olid siin Elvas olnud suusahüppevõistlused ja käisime isaga neid vaatamas. Andrus Ilves tuli seal mu isa juurde, nad olid noorena koos trenni teinud. Isa oli mul kuni 17. eluaastani kahevõistleja, pidi aga rahapuudusel lõpetama. Mina tahtsin tegelikult juba lasteaias hüppetrenni minna, aga kuidagi ei jõudnud selleni.
Esimene trenn lõppes mul sellega, et sõitsin 10 meetri mäe nõlvalt, et tunnetust kätte saada, aga ükski kord püsti ei jäänud. Esimesed kaks kuud hüpped ka välja ei tulnud – ikka aina kukkusin. See tuli ilmselt sellest, et tahtsin kohe alguses kaugele hüpata ja äratõuge oli väga tugev. Nii ma püsti ei jäänudki. Hüppamise isu see ära ei võtnud, pigem tekkis hasart, et lähen uuesti ja uuesti. Lõpuks jäin ikka püsti ka. Kolme-nelja kuu pärast läksin juba 24-meetri mäele.
Isa treenis mind sel ajal ja annab nõu siiamaani. Ükskord jäime isaga pärast teiste trenni veel hüppama ja ma otsustasin minna suurelt mäelt hüppama. Istusin tornis oma poolteist tundi – alla ei julgenud hüpata. Ema oli siis ka kohal ja isa muudkui andis alt märku, et hüppa nüüd! Mina ikka ei julgenud… Lõpuks ikka hüppasin. See oligi nagu murdepunkt. Enam kunagi sellist olukorda mul tekkinud ei ole, et ükskõik kui suurelt mäelt ei julge hüpata. Nüüd olen hüpanud ka maailma kõige suuremalt mäelt Planicas. Eelmise hooaja lõpul olin esimene eestlane, kes oli oma esimesel Planica võistlusel saanud kohe üle 200 meetri, täpsemalt 212,5 meetrit. See on ka minu rekord praegu. Artti Aigro on sel aastal rohkem hüpanud – 227 meetrit.
Kui alustasin hüppetreeninguid, siis isa hakkas ka koos minuga hüppama. Poolteist aastat hüppas, aga siis murdis Soomes treeningul reieluu ja seejärel leidis, et on selleks tegevuseks juba liiga vana. Nüüd liigutab end koos emaga tervise huvides – sõidavad jalgratast, jalutavad. Isal on nüüd tööd ka rohkem. Autovedudega tegelevas väikefirmas tuleb isal autojuhtide puudusel endal rohkem roolis olla. Firmal on kolm autot ja sõidetakse rohkem Norras ja Rootsis.
Läbi segaste aegade olümpia poole
Kooliteed alustasin Elvas, aga pärast üheksandat läksin Audentese Spordikooli. Tahtsin küll minna Tartusse Miina Härma Gümnaasiumi või Hugo Treffneri Gümnaasiumi, aga andsin endale aru, et kui tahan spordiga edasi tegeleda, siis eliitkoolide kõrvalt seda sellisel tasemel vaevalt teha saab. Audenteses võtsin 12. klassi kahe aasta peale, et rohkem oleks võimalik spordile keskenduda. Tasuta söök ja elamine oli selleks ajaks kindlustatud. Tulevikus plaanin ikka edasi õppida. Sel aastal veel ei jõua, sest on olümpiahooaeg, aga pärast seda kindlasti.
Praegu kuulun suusahüpetas Eesti koondisse. Koondis koosneb kahest sportlasest – Artti Aigro ja mina. Martti Nõmme lõpetas aktiivse sporditegemise, sest ei jõudnud enam suusaliiduga vaielda, reaalseid sissetulekuid polnud. Meie niinimetatud koondisele pole suusaliidu poolt mingit rahalist toetust ette nähtud. Mina saan igakuiselt Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt 1500 dollarit ja see on 90% minu sissetulekutest, millega pean hakkama saama. Ülejäänud 10% tuleb isalt ja Elva firmalt Raiest Ehitus. Mingeid taustajõude mul pole. Kodus olles saan kasutada füsioterapeudi teenust, mis läheb maha minu eelarvest.
Treenin praegu teist hooaega Sloveenias, treener on Vasja Bajc. Kodumaine treener on Tambet Pikkor Audentesest. Tema mind Sloveeniasse saatis, aga ta aitab mind alati kui mingi probleem tekkib.
Eelmisel hooajal olin ma sloveenist treeneri ainus õpilane, aga seda ka ainult neli kuud, sest siis sai mul raha otsa. Seejärel tegin kodus isaga ja Tambet Pikkoriga trenni. Käisin ka Soomes võistlemas. See oli nagu puder ja kapsad – väga segane aeg. Sellel hooajal võtsid tšehhid endale peatreeneriks minu endise sloveenist treeneri Bajci ja selle nõudmine oli, et mina saaks ka koos tšehhidega treenida. Mina pean tšehhidele maksma enda eest treeneri hooajatasu, aga see on sama suur kui ma eelmisel aastal pidin maksma nelja kuu eest. Tšehhid seevastu kohtlevad mind praktiliselt võrdselt oma koondislastega.
See hooaeg olen käinud võistlemas Euroopast väljas – Kasahstanis ja Venemaal MK etappidel. Seal on võrreldes eelmise hooajaga päris hästi läinud. Suvel Tšehhis võisteldes sain 6. ja 10. koha. Need olid küll ka klass nõrgemad võistlused. Ma olengi rohkem teise hüppevooru mees. Esimesed ei tule nii hästi välja. Teises hüppevoorus on nagu närv juba maha läinud ja saan vabamalt hüpata.
Olümpia normatiivid olen ma täitnud, aga täit kindlust, kas olümpiale saan, pole siiani. Viimastes uudistes mind olümpialaseks pole nimetatud. Eks see tekitab ka minus endas segadust.
Järgmine võistlus on novembri kolmas nädalavahetus Venemaal Nižni Tagilis. Selleks ajaks peaks Artti Aigro ka olema oma väiksest vigastusest paranenud.
Motivatsiooni jätkub
Praeguseks ajaks olen oma Pargi tänava kodust välja kolinud ja võtsin koos tüdruksõbraga Tartusse korteri. Vanus juba selline, et võiks omaette elada. Aga eks seal on vaja jälle üüri maksta ja selleks tuleb raha teenida. Ostan vanemaid autosid, teen korda ja müün maha. Vahepeal sõitsin kullerfirmas. Aga seda kõike tuleb teha spordi kõrvalt, spordi arvelt.
Kripeldama jääb praegu see, et oleks ikka võinud pärast põhikooli Treffnerisse minna. Arvan, et oleksin spordi kõrvalt seal ka hakkama saanud. Aga keskhariduse tunnistus on mul ju ikkagi olemas ja sellele saab edaspidi oma haridusteed rajada. Edasi tahan igal juhul õppima minna. Koolis mul ju õppimisega raskusi polnud. Sporditegemise koha pealt küll praegu midagi eriti kripeldama ei peaks. Motivatsiooni edasi teha jätkub ja nüüd on ka uued väljavaated. Vähemalt treeninghüpped on väga hästi välja tulnud ja praegu on tunne, et laske ainult torni. Isegi tšehhide A-koondise mehed jäävad mulle kohati alla.
Mentaalse poole pealt on asi paremaks läinud. Oskan nüüd ka ise paremini pingeid leevendada. Kahe-kolme nädala tagant käin ka psühholoogi juures. Saan ka Team-Estonia liikmena igakuiselt kasutada füsioterapeudi teenuseid.
Tippsporti plaanin ikka veel kaua teha, muidugi kui tervis vastu peab. Mis pärast tippspordist loobumist saab ei ole veel päris selge. Mõtteid on igasuguseid. Praegu igatahes keskendun suusahüpetele.
Rohkem piitsa kui präänikut
Enda kohta käivaid internetikommentaare ma eriti ei loe. Pole mõtet ennast häirida lasta, eriti veel kui mõni võistlus pole õnnestunud. Selline asjatundmatu kriitika mind üldiselt närvi ei aja, aga kui kriitika tuleb pere poolt, siis see häirib küll kõvasti ja mõjub motivatsioonile. Isalt on ikka tulnud rohkem piitsa kui präänikut. Muidugi on ikka kiidetud ka.
Sportimise jooksul on mul noorena olnud põlveprobleem, mis oli seotud kiire kasvuga. Kusagil viis aastat tagasi sain sellest jagu. Möödunud aastal tegin alaseljale viga. Mõned lülid on paremale ära liikunud. Ilmselt tuli see treeningkoormuse järsust suurendamisest. Praegu see eriti enam tunda ei anna, aga mõnikord annab ikka märku, et kõik pole korras. Teen ikka eriharjutusi, et seda probleemi vältida. Olen ka hormoonsüsti selga saanud. Pärast seda läks tunduvalt paremaks. Praegu olen sellises suusahüppaja parimasse ikka jõudnud ja peaks juba tulemust tegema. Suusahüppajad on suhteliselt kleenukesed. Minul ka rasva protsent on 30, aga pean ikka jälgima, mida suhu pistan, sest vastasel juhul lihas kohe kasvab. Jälgin igapäevaselt toidu kalorsust. Süüa teen põhiliselt ikka ise.
…see poiss on koolis seina peal!
Elva spordieluga olen üsna kursis. Alati kui kodus käin, ikka tunnen huvi, kuidas siin spordil läheb. Käin ka Elva uues jõusaalis, aga see mulle väga ei meeldi – väike ruum on jõumasinaid täis lükitud, pole seda privaatset ruumi. Aga muidu on uus spordihoone väga hea ja annab senisest ikka palju paremaid võimalusi sportimiseks. Loodan, et hüppemäe kompleksi renoveerimise plaan ka teoks saab ja kunagi ka kelgurada valmis saab. Muidugi ka suusaradade valgustuse probleem tuleks ruttu ära lahendada. Nii et talispordi võimalused lähevad ka loodetavasti aina paremaks. Ja siseujula peaks ikka ka olema.
Tore, et Elva koolis on välja pandud väljapaistvate sportlaste fotode stend (Elva kooli olümpialaste stend). Kuulsin sellest suvel täiesti juhuslikult kui Elva pubis söömas käisin. Siis üks väike poiss näitas käega minu poole ja ütles sõbrale, et näe see poiss on koolis seina peal!
Lõpetuseks võin öelda, et tahan väga sporti edasi teha, aga kohati see rahapuudus on ikka väga häiriv. Saaks riigi poolt kasvõi miinimumpalka – oleksin väga rahul! Minu nõudmised oma elustandardile pole suured, saan üsna vähesega hakkama.
Pekingi taliolümpiamängudel sai Kevin Maltsev suurel mäel hüppega 126,5 meetrit 37. koha ja oli normaalmäel 96,5 meetriga 40. kohal. Pärast olümpiamänge märtsikuul Norras Vikersundis toimunud suusahüppajate lennumäe maailmameistrivõistlustel oli tulemuseks 32. koht. (Toim.)
