Varasemad kirjalikud teated kelgutamise kohta pärinevad 1480. aastast Norrast. Laialdasemalt hakati kelgusporti harrastama umbes nelikümmend aastat hiljem Kesk-Euroopa maades, kuid alles 1879. aastal ehitati Šveitsi Alpides esimesed kaks kelgurada.
Esimene rahvusvaheline suurvõistlus peeti 1883. aastal Davosi-Klostersi üle 3 kilomeetri pikkusel rajal. Osalejad olid hollandlased, sakslased, šveitslased, britid ja koguni paar austraallast, kellest G. Robertson tuli shveitslase Peter Minschi järel teiseks.
Võistlusvahendid olid kõige tavalisemad istekelgud -schlittlid -, mida tänapäevalgi Alpi-aladel näha võib. 1884. aastal projekteeris inglise major W. H. Bulpett Cresta külla St. Moritzi lähedale 1200 m pikkuse kelguraja. Vaevalt uskus ta tollal, et sellest rajast saab aastakümneteks kelgutamise Meka. Cresta Runi rada oli kuulus üle maailma.
1913. aastal asutasid Saksa, Shveitsi ja Austria kelgutajad Dresdenis esimese rahvusvahelise kelgutamisühingu, mis juba järgmisel aastal korraldas ka esimesed EM-võistlused. 1923. aastal asutatud Rahvusvahelise Bobisõiduföderatsiooni juurde moodustati kelgutamisühing, 1957. aastal sai eluõiguse iseseisev Rahvusvaheline Kelgutamisföderatsioon (FIL).
Esimest korrad skeletonidel
Kui Sankt Moritz sai 1928. aasta taliolümpiamängude korraldamise õiguse, võeti loomulikult kavva ka kelgutamine. Tollal võisteldi skeletonidel, madalatel metallkelkudel (kõrgus 15 cm, jalaste vahe 38 cm, kaal 50 kg, laskumiskiirus ligi 130 km/h), kus võistleja lamas kõhuli. Põhja-Ameerikas oli skeletonkelgu nimeks indiaanikeelne tobbogan.
Vastu ootusi läks St. Moritzis kaksikvõit ameeriklastele, vendadele Jennison ja John Heatonile. Pronksi sai Northeski krahv Inglismaalt.
Järgnevatel mängudel kelgutamist vastavate radade puudumisel olümpiakavas polnud, kuni 1948. aastal sai Sankt Moritz taas olümpialinnaks ning Cresta Runi rajal kihutati taas skeletonidega. Itaaliale tõi taliolümpiamängudelt esimese kuldmedali kelgutaja Nino Bibbia. Kahekümneaastase vaheaja järel uuesti starti tulnud ameeriklane John Heaton võitis nüüd hõbemedali. New Havenist pärit 39-aastane Heaton oli 1932. aastal Lake Placidis võitnud pronksi ka bobisõidus. Märkimist väärib St. Moritzis seitsmendana lõpetanud ligi 54-aastane Suurbritannia kolonelleitnant James Coats, kes on kõigi aegade vanim (53 aastat ja 297 päeva) taliolümpiamängudel osaleja.
Kelkudel Innsbruckis
Kelgutamine kaasaegse spordikelguga võeti olümpiakavva 1960. aastal, kuid kuna Squaw Valleys polnud ei bobi- ega kelgurada, siis lükkus kelgutajate debüüt nelja aasta võrra edasi. Innsbruckis võisteldi meeste ja naiste ühekelkudel ning meeste kahekelkudel ja need kolm ala on olümpiaprogrammis püsinud siiani.
Olümpiaajaloo edukaimad kelgutajad on olnud sakslased Thomas Köhler ja Georg Hackl (kummalgi kaks kuld- ja üks hõbemedal). Hackl ja Steffi Martin-Walter on suutnud ühekelgul võita kuldmedali kaks korda järjest. Samasuguse saavutusega võinuks hakkama saada ka Ortrun Enderlein.
Idasakslased häbipostis
1968 Grenobleis oli naiste ühekelgul peafavoriit tiitlikaitsja ja kahekordne maailmameister (1965, 1967) Ortrun Enderlein Saksa DVst. Sula tõttu lühendatud olümpiavõistlus lõppeski taas Enderleini võiduga. Tema koondisekaaslane Anna-Maria Müller sai hõbeda ja Angela Knäsel oli neljas. Idasakslannad tekitasid kaasvõistlejais aga kahtlusi: välja ilmuti viimasel minutil ja pärast sõitu mindi kohe ära. Sakslannade kelkude uurimisel avastati, et kelgujalaseid oli salaja soojendatud. Soojendamine suurendas kelgu libisemisomadusi, kuid võistlusreeglitega oli see keelatud. Kohtunike üksmeelne otsus oli diskvalifitseerida kõik kolm Saksa DV naiskelgutajat. Enderleini asemel sai olümpiakulla itaallanna Erica Lechner.
Saksa DV olümpiakomitee tegi pateetilise katse nimetada seda afääri «kapitalistide revanšistlikuks vandenõuks», kuid rabas tituleerimisega veidi mööda – probleemi avastas žürii poolakast esimees Lucian Swiderski.
Pärast seda, kui SDV naised olid diskvalifitseeritud, asuti üksmeelselt meeste kallale. Seitsme koondise treenerid kirjutasid alla petitsioonile, kus märgiti, et nad kõik lahkuvad mängudelt, kui Saksa DV meestel lubatakse võistlustel osaleda. Olid ju nemadki kasutanud keelatud võtteid, ehkki vahele veel ei jäänud. Idasakslaste õnneks oli ilm nii halb, et võistlus lõpetati pärast kolmandat laskumist. Nii said hõbe- ja pronksmedali ka Thomas Köhler ja Klaus-Michael Bonsack. Mainigem veel, et diskvalifitseeritud Anna-Maria Müller oli uuesti olümpiatules 1972 Sapporos, kus võitis kuldmedali.
Rekordiomanikud
Kõige raskem kelgutaja on olnud Hans Stanggassinger (SLV), kes 1984 kahekelgul kulda võites kaalus 111 kilo.
Kõige napima ajavahega võidu sai 1994. aastal Lillehammeris Georg Hackl. Sakslane edestas austerlast Markus Procki vaid 0,013 sekundiga. See oli Prockile teine hõbemedal – ka 1992. aastal Albertvilleis kaotas ta esikoha Hacklile.
1972. aastal Sapporos saavutasid Itaalia ja Saksa DV kahekelgu meeskond nelja laskumise kokkuvõttes võrdse koguaja 1.28,35. Erandina anti mõlemale kuldmedal ja hõbe jäi välja andmata.
Eestlased debüteerisid kelgutamises 1994. aastal Lillehammeris. Helen Novikovi etteaste naiste ühekelgul lõppes 19. kohaga, mida võib lugeda rahuldavaks saavutuseks, kuigi temast tagapoole jäi vaid kuus võistlejat. Vahe eespool olijatega polnud hirmuäratavalt suur.
Selle sajandi algupoolel üritati Eestis kokku panna ka bobisõidu võistkonda, aga see katse ebaõnnestus.
Eesti spordiregistrist me kelgutamist ei leia, aga sellele vaatamata esindab praegu edukalt meie riiki Eesti juurtega 22-aastane lätlanna Darta Estere Zunte, kes on juba maailma karikavõistlustel tulnud kümne parema hulka ja on ka meie üks olümpialootusi.
Kui nõukogude ajal ehitati kelgu- ja bobirada Lätti Siguldasse, siis ühe variandina oli kaalumisel ka meie Otepää ümbrus, aga meie tolleaegsed spordijuhid olid liiga passiivsed selle võimaluse ärakasutamisel. Kahtlemata tagantjärele tarkusena oleks see meie Otepääst teinud tõeliselt suure talispordikeskuse ja kasuks tulnud ka Elva spordihuvilistele.
Kelgutamisest Elvas
1930ndate aastate alguses oli elvalaste populaarseks kelgutamise kohaks nn Venelastemägi, mis asus Arbi järve kaldal praeguse muusikakooli poolsel küljel. Praegu kutsub rahvas seda lihtsalt Muusikakooli mäeks.
1933. aasta 15. septembri Postimees annab teada, et Venelastemäe üks maaomanik andis 30-meetri laiuse maariba oma krundist liumäe tarvis. Kohe läksid lahti ka liumäe ehitustööd, aga kelgumägi jäi vastu võtmata, sest komisjon leidis, et see ei vasta nõuetele. Alles 1935. aasta jaanuaris leiti, et nüüd on asi ohutu ja võib kelgutamishooajaga algust teha. Plaaniti stardikoha puuosa alla ehitada ka soojad ruumid, mida projekt ette nägi, aga see jäi teostamata. Kelgumäe hoolduskohustuse ja ürituste korraldamise õiguse andis kohalik võim haridusseltsile ja hiljem Spordiselts „Rajule”. Aga 1939. aasta 8. jaanuari Postimees kirjutab, et kelgumäge ei saa kasutada, sest pole kedagi, kes selle eest hoolitsemise enda peale võtaks ja seda vaatamata sellele, et sügisel tehti vajalikud mullatööd ära.
Muidugi ei ole kelgutamine elvalastele ka tänapäeval võõras ala. Lapsed ja koolinoored on ikka lumega talvedel kelgutamas käinud ja vastlasõitu teinud. Ka kunagiste Elva talimängude kavas on olnud asutustevahelised reesõidu võistlused. Võistluspaigaks on olnud Verevi järve endise lastekodu poolne nõlv. Populaarseid kelgutuskohti on olnud ka Vapramäel.
Tänapäeval on rahva hulgas populaarne ka nn tuubitamine, kus elastse lumerõngaga lastakse selleks ettenähtud rajal mäest alla. Elvale lähimad tuubirajad asuvad Otepääl ja Tartus.
Kas ei oleks aeg ka Elvasse vanade aegade meenutuseks ja talverõõmude nautimiseks jälle korralik kelgurada ehitada?
