Kauri Kõiv olümpial. Foto: erakogu

Kauri Kõiv

  • Laskesuusatamise MM 20 km distantsil 2016. aastal 24., 2012. aastal 26. ja 2017. aastal 30. koht. Sprindisõidu 10km distantsil 2017. aastal 29. ja 2013. aastal 31. ning 12,5km jälitussõidus 2017. aastal 35. koht.
  • Laskesuusatamise MK etapil 2014. aastal 10 km distantsil 6. koht ja 15 km ühisstardist sõidus 25. koht.
  • Eesti meistrivõistlustel võitnud aastatel 2005–2019 laskesuusatamises neli kulda, kuus hõbedat ja seitse pronksi ning murdmaasuusatamises teatesõidus ühe hõbeda ja ühe pronksi.
  • Tulnud suvebiatlonis aastatel 2008–2012 neljal korral laskejooksus ja 2011. aastal rollerisõidus Eesti meistriks.
  • Eesti laskesuusakoondise liige aastatel 2003 – 2019.
  • Eesti Laskesuusaliidu spordidirektor.

Elva rahvas elas laskesuusatamisele alati kaasa

Sündisin 25. juulil 1983. aastal Elvas pere teise lapsena, õde oli kolm aastat vanem. Väiksena oli mu põhiliseks mängukaaslaseks õde ja mul tuli palju tüdrukute mänge mängida. Suuremaks saades liikusin juba tänavale koos naabripoistega tegutsema, oli palju pallimänge, luurekat ja ratastega tagaajamisi. Tegime ka pättusi, kuid samal tänaval elavad poisid olid üldiselt sportlikud, nende hulgas ka Caspar Austa.

Koolis läks õppimine hästi ja kui kirjatehnika välja arvata, oleks võinud algklassides isegi kiituskirjad saada. Hiljem kui sporti tegema hakkasin, siis hakkasid ka muud ained vähe järgi andma kuna fookus läks mujale.

Esimesed kokkupuuted spordiga on kindlasti Tartu maraton, mida vaatamas käisin ja telekast vaadatud Calgary taliolümpiamängud 1988. aastal, sealt hakkas ka suusatamine rohkem meeldima. Minu lemmiksportlaseks oli Calgary olümpiamängudelt meelde jäänud mitmekordne olümpiavõitja Matti Nykänen, hiljem jälgisin aga kindlasti laskesuusalegendi Ole Einar Björndalenit.

Meie perest oli ema käinud Jüri Kalmuse juures jalgrattatrennis, aga tädipojad Lessingud on laskesuusatamist teinud sellest ajast, kui mina neid mäletama hakkan ja eks see suunas ka minu valikuid palju.

Esialgu oli mõte minna rattatrenni. Täitsin ära avaldusegi spordikoolile. Tahtsin endale võidusõiduratast, samasugust nagu Caspar Austal oli. Aga ilmselt suutis Roland Lessing mu ümber veenda ja siis jõudsingi 1994. aasta maikuus Rein Pedaja juurde laskesuusatrenni.

Noorena oli minu suurim toetaja perekond, hiljem said nendest ka suurimad fännid. Õde käis Vancouveri olümpiamänge vaatamas ja suurem punt fänne oli kohal ka viimastel maailmameistrivõistlustel, kus osalesin. Elva rahvas elas laskesuusavõistlustel alati aktiivselt kaasa. Vahel tundus, et kõik minust 10 – 20 aastat vanemad mehed on laskesuusatamise trennis käinud. Alati oli kellelgi mingi lugu rääkida kui juhtusin pärast võistlusi või mingil üritusel inimestega jutulainele.

Medalini ei jõudnud

Eks Eesti laskesuusatajad jäid oma maailmakarikasarja (MK) punktikohtadega murdmaasuusatamise varju. Meil maailma kõvematelt võistlustelt medaleid polnud ja eks meid turistideks palju peeti. Kui laskesuusatajal aga piisavalt närvi on, et läbida 20km täiskiirusel ja võistluse jooksul veel neli korda lasketiirus laskmas käia, siis peab närv ka kriitikale vastu.

Kui tavaliselt hinnatakse tiitlivõistluste kohti rohkem, siis laskesuusatamises on MK etapil isegi raskem head kohta saada, sest tugevaid sportlasi on rohkem stardis. Minu parimaks tulemuseks jääb 2014. aastal Oberhofis toimunud MK etapil saavutatud kuues koht 10km sprindisõidus. Suhteliselt stabiilsed tulemused olid mul ka 2013. ja 2017. aastal maailmameistrivõistlustel, kuid väheke jäi õnnest puudu siis. Eks midagi ikka jääb kripeldama, kui tiitlivõistlustelt või karikasarja etappidelt medalit pole võitnud, aga spordis tavaliselt jagubki neid vaid kolmele ühel võistlusel.

Tõsisema sporditegemise lõpetasin seoses oma pere loomisega ning sündis ka väike tütar. Mul olid tekkinud ka terviseprobleemid, mis ei võimaldanud enam 2018. aasta taliolümpiamängudel kõrgetele kohtadele sõita. Laskesuusatamise juures hoidis mind nii pikalt ilmselt Kaitseväe spordirühm, kuhu ma neliteist aastat kuulusin.

Hetkel ma otseselt treenerina ametis ei ole. Juhin Kaitseväe spordirühma ja viin seal läbi treeninguid. Laskesuusatamisega olen jäänud endiselt seotuks. Esimese suure projektina kutsusime ellu uue noorte võistlussarja õhkrelvadega, mis sai väga menukaks ja korraldan ka teisi Eesti võistlusi ELSF [Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon] võistlussarja juhina. Kindlasti tuleb edaspidi Elvast uusi tublisid laskesuusatajaid Roland Lessingu käe alt.

Elva spordielu jälgin ikka huviga. Spordihoone rajamine on kindlasti väga positiivne, kui veel valgustatud suusarajad ka linna jõuaks kunagi, oleks päris hästi juba. Soovitan liigutamas käia niipalju, kui võimalik, Elva on selleks ideaalne koht.