Katrin Mäesalu

Spordi kohalolek igapäevaelus on endiselt tähtis

Olen Tartust pärit tüdruk, õppisin Raatuse gümnaasiumis. Tol ajal oli sport, ka koolisport, au sees ja juba väikesest peale oli võimalik tasuta proovida erinevaid spordialasid. Isa lemmikuks olid sportmängud ja esialgu sokutas ta mind pallimängude trenni, kuid sellest ei saanud asja. Nagu ikka, sai sõprade kannul proovitud ühte ja teist kuni lõpuks jäime pidama kergejõustiku juurde.

Üllatuslikult jooksjaks

Esialgu olin viievõistlejate grupis, kuid sel alal ei olnud mul erilisi võimeid ega edulootust. Kui naiste viievõistlusest sai pärast 1980. aasta olümpiamänge seitsmevõistlus ja alade hulka lisandus 800 meetri jooks, osutusin 800 meetris üllatuslikult vastupidavaks ja kiirejalgseks, ilma et oleksin spetsiaalselt selleks treeninud. Niimoodi äkki, sai minust jooksja.

Noorteklassis olen olnud erinevatel jooksudistantsidel mitmeid kordi medali saanute hulgas. Olen võitnud Eesti noorte meistritiitli 1000 meetri krossijooksus ja juunioride klassis 3000 meetri kevadkrossil pronksmedali. Konkureerisin edukalt ka 1980. aasta olümpiamängude Pirita regatile olümpiatule saatjate jooksurühma, millest tänaseks on saanud ajaloosündmus ja üks eriline sportlik mälestus. Sinna ei saanud niisama – tuli paljude soovijatega rinda pista ja ennast kiire jooksjana nädalast nädalasse tõestada. Olen olnud Eesti noortekoondise liige ja harjutanud tollase Nõukogude Liidu erinevates põnevates paikades lootustandva jooksjana tuleviku tarbeks, kuid täiskasvanute klassi ma ei jõudnudki, sest pereelu tuli vahele. 1983. aastal, kui abiellusin Heiki Mäesaluga, sai minust elvalane.

Meenutus sporditööst on ilus

Viievõistlejate grupis treenides oli minu esimeseks treeneriks Marika Mõistus. Marika tegutseb tänaseni Tartu kergejõustikukoolis treenerina. Tema ja ka minu hilisem treener Andres Nirk olid tol ajal noortele suureks eeskujuks nii spordis, kui ka üldisemas mõttes. Tänu treenerite suurepärasele mõjule olin juba üsna varakult kindel, et ka mina tahan samasuguseks toredaks inimeseks saada, toredat treeneritööd teha ja nii oligi keskkooli lõpetamise järel Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond kindel valik.

Alustasin Elva Keskkoolis õpetajana 1985. aastal ja kohe järgmisel aastal ka Tartumaa Laste ja Noorte Spordikoolis kergejõustikutreeneri tööd, mis kestis 1996. aastani. Meenutus 10- aastasest sporditööst on ilus, olid ajad… Kui ollakse noor ja entusiastlik siis tundub enamus treeneritööst tagantjärele ikka rõõmuna. Kindlasti oli kehv varustus, olme ja spordibaaside seis aeg-ajalt ka murettekitav, kuid motiveeritud ja vahvaid noori treenides ei mäleta enam, et miski oleks olnud liiga raske. Tolleaegne spordikooli direktor Olaf Pruuli oli ka väga toetav ja tegi kõik võimaliku, et saaksime sel määral varustust, mis saada oli ja käia spordilaagrites. Muuseas, see maksti kõik kinni. Elva sõpruslinnast Soomes, Perniöst, leidsime endale sõbrad terveks eluajaks ja käisime juba sügaval „vene ajal“ nii mõnedki korrad Soomes võistlemas, mis lisas noortele elevust ja motivatsiooni. Rõõmsad ajad olid.

Eesti meistrivõistlustelt meeskondlik võit Elvasse

Treeninggrupist kasvasid väga tublid jooksjad, kes Eesti meistrivõistlustel ka medaleid said -Piret Simson, Liia Hammer ja Kirsti Akkermann. Tegime 1990. aastal Elvas ajalugu ja võtsime koos abikaasa Heiki treeningrühma laskesuusatajatega krossijooksu Eesti meistrivõistlustel meeskondliku võidu. Seda saavutust hinnati 1990. aastal Tartumaa parima treeneri tiitliga.

Treeningrühma tuumikus olid veel Moonika Mölder, Annika Altraja, Priit Simson, Heili Sepp, Siret Joandi, Sven Jürgenson. Kõik olid lisaks usinale treenimisele ka tublid õppijad ja tänaseks on nii mõnedki Eestis ametialaselt kuulsust kogunud. Piret on tuntud näitleja, Kirsti lausa professor. Heli oli Eesti esikohtunik, täna ka esseist ja tõlkija. Priit silub suhteid ja kirjutab huvitavaid ning intrigeerivaid artikleid. Päris kõikide käekäiku kahjuks ei tea, kuid nendega, keda nimetasin, oleme kohtudes poolelijäänud jutte jätkanud.

Tänapäeval on suureks abiks ka sotsiaalmeedia, kus varasemate õpilaste käekäiguga on võimalik kursis olla. Priit leidis endas tõsisema jooksusoovi täiskasvanueas ja saavutas ka häid tulemusi. Priiduga oleme harrastusportlastena ka ühiseid jooksutiire teinud.

Elu staadionil ja võimlas

Elvas töötamise eeliseks oli kindlasti tema väiksus, kus üksteise käekäiku teati ja nii mõnedki lapsevanemad tulid vajadusel appi. See, et lapsevanemad lastele kaasa elasid ja meie tegevuste vastu huvi tundsid, ei olnudki tol ajal nii tavaline. Meile oli see suureks abiks ja tekitas toreda kogukonna tunde. Tänu lastevanemate toele laabusid paljud asjaajamised kiiresti ja tõhusalt. Tol ajal ei olnud suuri ja kaugeid bürokraatlikke barjääre.

Lisaks treeneritööle oli tarvis ka ülikool lõpetada ja treeneritöö oli tõesti selline, millega koos oli võimalik nii lapsi kasvatada, kui ka õppida. Lapsed sai peaaegu igale poole kaasa võtta. Staadion ja võimla olid suurepärased mänguplatsid. Sai suuremate lastega kaasa joosta ja väga paljud olid abiks lastel silma peal hoidmisel. Tänu sellele kasvasid lapsed liikuvaks ja iseseisvaks.

Kergejõustiku harrastamiseks Elvas ei olnud peaaegu mingeid tingimusi. Oli võimla ja staadion. Staadionil sai treeninguid läbi viia hooajaliselt kuid kui sügis – talveks võimlasse kolisime, oli suhteliselt keerukas harrastada mingeid tehnilisemaid alasid. Küll aga on Elva suurepärane koht jooksuharrastuseks ja sellest looduse poolt loodud baasis võtsime noortespordis kõik hea, mis võtta oli.

Soovitan vanematel usaldada ja toetada last ning tema treenerit sportlikes püüdlustes. Liiga varases eas ei ole tarvis alustada pofessionaalseid treeninguid vaid oluline on palju ja mitmekesiselt liikuda, et saavutada hea üldkehaline areng. Oluline on ka kasvatada distsipliini ja regulaarset tööharjumust. Sellelt pinnalt on võimalik õiges eas ja tugeva tahtmise korral, saavutussporti suunduda.

Tuli õppida uus amet

Murelikuks ja kehvaks läksid ajad spordis siis, kui saime tagasi Eesti vabariigi. Kahjuks kadus koos Eesti NSVga ka hästi toiminud spordikoolide süsteem ja uut, klubide süsteemi veel ei olnud. Üleminekuperioodil lagunesid treeningrühmad ja ka rahastus, mis sporditegemist võimalikuna ja koos hoidsid. Tuli hakata mõtlema kuidas edasi, sest enda peres olid lapsed veel väikesed ja treeneritööga ei olnud enam võimalik ära elada. Ühel hetkel tuli teha kannapööre, õppida uus amet ja alustada teistsugust elu.

Kandideerisin 1997. aastal panka tööle, läbisin karjääriredeli tellerist kuni Lõuna regiooni ärikliendisuhete osakonnajuhini. Üleminek treeneritöölt panka oli 360 kraadi karjääripööre. Tuli alustada nullist, õppida ja sooritada arvukalt eksameid, mis tähendas palju unetuid öid. Töö oli pingeline ja stressitase pidevalt kõrge. Kuna meie treeneritöö oli edukas ja õpilastega läbisaamine hea, siis algusaastatel juhtus ka nii, et paar korda võtsid mõned lapsevanemad ette käigu panka ja pahandasid, et sellise sammu astusin. See oli tegelikult tunnustus. Pangas töötasin üle 25. aasta, viimased seitse aastat Lõuna regiooni ärikliendisuhete osakonnajuhina. 2022 aasta lõpus loobusin pangatööst, soovides pühendada rohkem aega oma kahele toredale lapselapsele.

Sport on pereelus oluline

Sport on meie perekonna elus olnud pidevalt oluline – nii õpingute ajal, treenerina töötades, kui ka pangatöös. Pank toetas sporditegemist ja kui hakati osalema Euroopa pankade suusavõistlustel Ski Meeting Interbancario, siis õppisin ära suusatamise vabastiili ning osalesin kolmedel mängudel. Võistlusspordiga mina üldiselt ei jätkanud, osalesin paar korda rulluisumaratonil, kus võitsin ka oma vanuseklassis aastal 2007 kolmanda koha ja järgmisel aastal esikoha. Tartumaa kevadkrossil 10 km jooksus olin 50-aastaste naiste seas esimene, joostes üle iseenese varasema rekordi.

Oleme Heikiga jooksnud nii-öelda vanemas eas, tehes endale erinevate juubelite puhul kingituseks mägimaratone – Zermatt marathon Šveitsis ja Mount Blanc maraton Prantsusmal ning osalenud Engadini suusamaratonidel Šveitsis ja Kangaroo Hoppetil Austraalias.

Vaatamata mööda lennanud aastatele oleme abikaasaga jätkanud regulaarselt jooksmist ja suusatamist kolm-neli korda nädalas ja seda kuni tänase päevani.

Elvas puudub taristu vastupidavusalade jaoks

Jätkuvalt tunneme huvi ja elame kaasa ka Elva spordielule, nüüd juba silmas pidades meie lapselaste tulevasi spordiharrastusi. Vastupidavusalade esindajatena oleme mõnevõrra kurvad, et loodus on andnud Elvale kõik, kuid vastupidavusalade infrastruktuuri see 40 aasta jooksul muutnud ei ole. Mets on muidugi õnneks endine, kuid ainult metsas jooksmisest ja suusatamisest tänapäeva lastele ei piisa. Oleme ilmselt ainus kuulsa spordiajalooga koht, kus ei ole korralikku valgustatud jooksu-suusarada, rullsuusarada. Lumetootmise võimalustest ja ujulast rääkimata.

Samas jälgime rõõmuga judokate ja võimlejate tegevust, kes on suutnud pikkade aastate vältel edukalt huvilisi kaasata. Jalgpallurid hoiavad elu linnastaadionil. Tore on, et Roland Lessing on võtnud üle laskesuusatamise ja usume, et peale kasvab uus tugev laskesuusatajate põlvkond.