Käsipalli võistkonda kuulub kuusteist mängijat, kus platsil võib viibida korraga 7 mängijat (6 väljakumängijat ja üks väravavaht).
Mäng kulgeb nii, et mängijad liiguvad väljakul üksteisele palli söötes ja vahepeal väljakule põrgatades.
Et mängu käigus on suhteliselt palju füüsilisi kontakte vastasvõistkonna mängijatega, siis määratakse ka karistusi liiga ohtliku mängu eest.
Käsipalliväljaku pikkus on 40 m ja laius 20 m. Väljaku kummaski otsas on värav, mille kõrgus on 2 m ja laius 3 m.
Käsipalliga sarnaseid mänge mängiti juba Vana – Kreekas ja Vana-Roomas.
Käsipalli loojaks peetakse taanlast Holger Nielsenit, kes Ordrupi reaalkooli õpetajana mängis 1898. aastal õpilastega mängu, mida nimetas käsipalliks. Juba kuus aastat varem mängiti Tšehhoslovakkias kooliinspektor Josef Klenkeri koostatud sportmängu, mis sarnanes käsipalliga.
Kaasaegsed võistlusreeglid pärinevad aastast 1917 ja käsipallurid peavad seda ka spordiala sünniajaks.
1928. aastal asutati Rahvusvaheline Käsipalliföderatsioon (International Amateur Handball Federation, IAHF), 1946. aastal anti sellele nimeks International Handball Federation (IHF). Praegu on IAHF-il 150 liikmesriiki 15 miljoni harrastajaga.
Esimesed meeste MM-võistlused nii suures kui ka väikeses käsipallis peeti 1938. aastal. Naiste suure käsipalli MM-võistlusi korraldati aastast 1949, väikese käsipalli omi aastast 1957. Aastast 1961 pole MM-võistluste kavas enam suurt käsipalli. Olümpiamängude kavas oli 11:11 variant (kasutatakse peamiselt välisväljakutel) esmakordselt 1936. aastal Berliinis, siis tuli 36-aastane vaheaeg ning 1972. aastal Münchenis mängisid mehed juba 7:7 varianti. Neli aastat hiljem Montrealis selgitasid esimese olümpiavõitja ka naised.
Käsipall Eestis
Eesti Käsipalliliit asutati 1990. aastal ja on 1960. aastal asutatud ENSV Väravpalliföderatsiooni õigusjärglane.
Eesti Käsipalliliidu asepresident on Helir-Valdor Seeder. Liit ühendab 18 spordiklubi, 2135 harrastajaga, kellel on võimalus treenida 106 spordisaalis.
Eesti käsipallikoondis on pidanud mänge alates 1995. aastast.
Nimekamad mängijad:
Riho-Bruno Bramalis (peetud ka Eesti 20. sajandi parimaks käsipalluriks), Marius Aleksejev, Dener Jaanimaa, Raivo Laast, Janar Mägi, Mait Patrail, Ain Pinnonen, Ahmed Porkveli, Karl Toom jt.
Tuntumaid treenereid on Põlva Serviti treener Kalmer Musting.
Elvas mängiti väravpalli 1960ndatel aastatel põhiliselt suvel linna tenniseväljakul ja staadionil (11 : 11 variant). 1970ndatel mängiti juba Tartu „Jõudi” nime all, aga peaaegu pooled olid seal elvalased. Trennis käidi Ilmatsalus. Osaleti edukalt Tartu rajooni võistlustel ja võideti esikoht „Jõudi” meistrivõistlustel. See võimaldas edasi minna võistlema esimestele Eesti meistrivõistlustele käsipallis, kus jäädi alla ainult Tallinna meeskondadele. Võisteldi ka erinevatel turniiridel. Elva koondises ja Tartu „Jõudi” all mängisid Ivar Olševski, Peeter Uibo, Rein Abel, Eerik Müts, Uno Valdner – väravavaht, Kalle Saar, Uno Mandre, Raivo Raudsik, Endel Pärn jt.
Kui 1987. aastal valmis Puiestee tänava koolihoone, siis oli selle suures võimlas võimalik mängida ka käsipalli, isegi väravad olid olemas, aga eestvedaja puudusel jäi see spordiala soiku. Kehalise kasvatuse tundides vahete-vahel siiski mängu algtõdesid selgitati ja käsipalli harva ka mängiti.
