Karl Kontor

Elva linna spordi tulevik on laskespordis

Minu sündimine siia ilma 1. septembril 1958.aastal oli suur juhus ja soodsate asjaolude kokkulangemine. See sai teoks tänu sellele, et minu isa pääses Siberi vangilaagrist 1956. aastal läbi ime eluga kodumaale ja Elvas elavaid sugulasi külastades juhatati kokku kunagi temaga Puhja koolis ühes klassis käinud tüdrukuga.

Elvas elades võttis isa aktiivselt osa Richard Antoni eestvedamisel korraldatud spordivõistlustest. Väikese poisina sorteerisin uhkusega isa võidetud arvukaid punaste lippudega kujundatud diplomeid, kus oli häid tulemusi paljudel erinevatel spordialadel – ujumises, kergejõustikus, laskmises ja teistelgi aladel.

Spordist huvitusin tänu isale

Minule õpetas isa esimese spordivahendina kasutama lauatennise reketit. Need lõikas ta ise vineerist välja ja ping-pong isaga käis lahtikäival söögilaual üle võrku asendanud puitprussi. Kuna koduõues oli ruumi, siis tekkisid sinna ka kaugus- ja kõrgushüppe paigad, kus sai looreha varrega isegi teivashüpet proovitud. Üle tee kasvavas parkmetsas kinnitasime männitüve külge lauajupi, millele keerasime külge traadist rõnga. Korvpalli algõpetuse jaoks täiesti piisas. Õnneks oli meie kandis ka päris palju samaealisi poisse, kellega sai metsa all pimedani palli taga aetud.

Suurest spordist huvitusin ka tänu isale, sest 1964.aasta olümpiamängude ajaks oli meil olemas juba televiisor ja sealt vaatasime kõik spordisaated, mida näidati, otsast lõpuni ära. Tokyo olümpiaraamat oli mul loetud täielikuks kapsaks. Kodus käisid loomulikult ajakiri „Kehakultuur“ ja „Spordileht“ ning ega „Rahva Häälest“ ja „Edasist“ ka muud lugeda polnud kui spordiuudiseid. Tänu sellele olid mul kõik tähtsamate spordialade maailma, NSV Liidu ja Eesti rekordid peas.

Seda otsust pole ma kunagi kahetsenud

1965. aastal esimesse klassi minnes sattus minu pinginaabriks Vello Saar, kes elas Elva staadioni kõrval. Sõbrunesime kiiresti ja nii kujunes tema mängumaaks olnud staadion ja selle ümbrus ka minu omaks. Põhiliselt käis palli tagaajamine ja löömine jalgadega. Minule hakkas külge väravavahi roll.

Põhikooli aastatel sai minu ja sõprade meelisalaks korvpall. Tungisime koolimajja isegi külmapühade ajal läbi suletud akende ja uste võimlani välja, et saaks vaid sopsu panna.

Esimene kooliväline trenn, kuhu sattusin, oli Heino Mäesalu laskesuusatamine. Paari kuuga, mil tegime üldfüüsilist treeningut, püssi ja suuski kätte veel ei saanud. Suvel aga kukkusin ja murdsin sõrmeluu ning pärast pausi enam Heino juurde tagasi ei läinud. Sügisel tuli klassi laskespordi treener Eugen Ora ja rääkis selle ala nii huvitavaks, et terve meie klass läks proovima. Kevadeks jäin käima vaid mina. Olin siis 13 aastat vana.

Selleks ajaks oli isa juba surnud ning emal oli väike hirm, et äkki juhtub ainukese pojaga midagi halba, kui ta nii ohtliku spordialaga tegeleb. Õnneks leidsime siiski rahumeelse lahenduse ja takistusi relvadega tegelemiseks mulle kodus kunagi ei tehtud.

Keskkooli lõpetamise ajaks 1976. aastal olin spordist nii läbi imbunud, et kõrgkooli valikul ei kuulanud ma kedagi ja täie teadvuse juures viisin paberid TRÜ Kehakultuuri teaduskonda. Seda otsust pole ma kunagi kahetsenud. Vaatamata sellele, et ühe päeva nädalas raiskasime aega sõjalises kateedris ja tunniplaanis oli kandev roll niinimetatud „punastel ainetel“, saime spordi valdkonnast tolle aja kohta väga põhjaliku, mitmekesise ja kõrgetasemelise ettevalmistuse. Professor Atko Viru juhitud teaduskond kubises õppejõududest, kes olid oma ala korüfeed ja kellelt me saime hindamatu pagasi treeneritööks ja laiemalt kogu eluks.

Ülikooli ajal võimaldati kõigil tippsportlastel oma alaga põhjalikult tegeleda. Ka minul olid need suurima arengu aastad. Ülikooli astudes olin ma esimese järgu laskur, neli aastat hiljem lõpetades aga meistersportlane, kellel jäi suurmeistri normist paar korda silm või kaks puudu.

Lisaks ülikooli toetusele oli meil hea seltskond Elva laskuritest, kellest enamus olid minust vanemad ja paremad. Nende innustav ja toetav suhtumine aitas kõvasti kaasa ka minu arengule. Samasugune sõbralik õhkkond valitses „Jõudi“ ja Eesti koondises, kelle koosseisus ma põhiliselt viibisin laagrites ja võistlustel. Tugeva tõuke arenguks andis võimalus ühiselt treenida NSV Liidu ametiühingute koondisega, kes tegi oma treeninglaagreid suvel Elvas ja talvel Põlvas.

Elva Laskespordibaasi direktori asetäitjaks

Pere loomine ja esimese lapse sünd jäi mul ülikooli aastatesse. Eks see oli raske aeg abikaasale, sest tolle aja treeninglaagrid kodust eemal kestsid nädalaid ning võistlusreisid mööda „suurt kodumaad“ hoidsid samuti hulga aega perest eemal. Kodused probleemid jäid sedasi enamasti noore ema kanda.

Tundsin ka ise, et minu spordikarjäär teeb ülekohut lähedastele ning seepärast ei jäänud hing väga kripeldama, kui mind 1983.aastal võeti niiöelda “palgalt“ maha, sest üleliidulise määruse alusel tunnistati kõik üle 25. aastased sportlased perspektiivituteks, kui nad polnud selleks ajaks täitnud suurmeistri normi. Laskmises on see aga poisikese iga ja ka mina tundsin alles nüüd, et midagi hakkas nagu pärale jõudma. Tekkis tunnetus heast sooritusest ja usk oma võimetesse. Kuid pere tahtis toitmist ja nii läksin tööle Elva Laskespordibaasi direktori asetäitjaks laskespordi alal, mille kõrvalt sain väikestviisi laskmisega edasi tegeleda. 

Kogemused on meeldejäävad

Kui oma aktiivsele sportlaskarjäärile tagasi vaadata, siis võib öelda, et sattusin endale suhteliselt sobiva spordiala peale. Kuna mul erilisi kehalisi võimeid polnud ja nendest kõige paremaks olin lapsepõlve turnimistega lihvinud ehk koordinatsiooni, osavuse ja täpsuse, siis omandasin lasketehnika suhteliselt kiiresti. Samas on mul madal erutuvuse lävi, mis pingelistes olukordades ei lasknud vahel oma võimeid täielikult realiseerida. Kuid just selliste laskevõistluste käigus ette tulevate probleemide lahendamise oskus võimaldas mul ka elus juhtunud keeruliste olukordadega kergemini toime tulla.

Ligi 50 aasta jooksul tulejoonel korda saadetust tuleb esimesena meelde minu ainuke individuaalne Eesti meistritiitel 1980. aastal. Siis peeti meistrivõistlus sügisel, kuna Moskva ja Tallinna Olümpiamängude tõttu olid suvel kõik relvad luku taga ning ma ise istusin kolm kuud pärast ülikooli lõpetamist Klaipedas sõjalise õpetuse laagris. Täielikult ette valmistamata ja koju ununenud kabaraua asemel laenatud abivahendiga lastes õnnestus mul Männiku tiirus lamades harjutuses kuldmedal võita.

Vahva on meenutada ka omaaegseid suurvõistlusi Eesti koondiste erinevates koosseisudes, nagu üleliiduline koolinoorte spartakiaad Lvovis 1976., Rahvaste spartakiaad Moskvas 1983. ja Euroopa meistrivõistlused Kuopios 1997. aastal. Sealt pole küll väga häid tulemusi ette näidata, kuid kogemused olid meeldejäävad.

Sport on mulle õpetanud, et möödunut või luhtunud võimalusi pole mõtet taga nutta. Olen rahul sellega, mis õnnestus saavutada. Tuleb lihtsalt püüda parimat ja nautida head sooritust. Auhinnad ja tiitlid ei paku mulle enam ammu pinget. Et need asjatult tolmu ei koguks, siis olen oma viimastel juubelitel medaleid ja karikaid külalistele kinkinud.

Laskesport tõusis taas edukamate spordialade hulka

Kui ise enam tippspordis kaasa ei löönud, siis jäin ikka Elva laskmise juurde toimetama. Laskespordibaasis Liidu koondiste laskeüritusi korraldades tekkisid meil head kontaktid Moskva otsustajatega ning see võimaldas hankida meie laskuritele head laskemoona, relvi ja muud varustust. See aitas kaasa kogu Eesti laskespordi arengule, mille tunnistuseks valiti Laskespordi Föderatsioon 80. aastate lõpul kolmel aastal järjest Eesti parimaks spordiala liiduks.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel need allikad sulgusid ja uued polnud veel avanenud ning laskesport hakkas kiratsema. 1994. aastal asutasime Olaf Pruuliga Elva Laskespordiklubi ja sinna kõrvale äriettevõtte, mille kasumi arvelt toetasime ka klubi tegevust. Sajandivahetuse majanduskriisi ajal peale Olafi surma müüsin firma ära ja sain 2001. aastal Elva linna spordijuhiks. See oli hetk, kui Elva Spordikool likvideeriti ning klubid hakkasid tegelema noortespordiga. Laskespordiklubi sai treeneriks kogenud laskuri ja psühholoogi Ave Niguli ning laskesport tõusis taas Elva edukamate spordialade hulka.

2005. aastal avanes võimalus minna tagasi tööle laskespordikeskusesse, mis nüüd kandis Tartumaa Tervisepordikeskuse nime. Alguses projektijuhina, siis juhataja ja majandusjuhatajana erinevates organisatsioonides, mis seda keskust haldasid, õnnestus seal kaasa aidata laskespordi ja ka teiste valdkondade arendamisele. Selle töö kõrvalt olen toimetanud pidevalt Laskespordiklubi juhatuse liikmena ja tasapisi lõin kaasa ka treeneri rollis. Viimane ongi praeguseks jäänud minu põhitööks, sest pärast Ave pensionile jäämist 2019. aastal võtsin ka tema andekad õpilased enda hoole alla.

Elva – laskespordi Meka

Olles praegu juba selles eas, kus vanus ja haigused hakkavad kehalisi võimeid kahandama, soovitan oma kogemusele tuginedes noortel alustada spordi ja muu kehalise tegevusega võimalikult vara. Lapsed omandavad uued oskused kiiresti ja lihtsalt, kui leidub hea eeskuju või innustaja. Kuid liikumine ja mõõdukas kehaline koormus on vajalik kogu elukaare jooksul.

Kes otsustab tõsisemalt tegeleda mõne konkreetse spordialaga, peaks jälgima, et sellega ei kaasneks kahjulikke kõrvalmõjusid. Näiteks laskurid peavad kindlasti tegema põhitreeningu kõrval üldfüüsilisi harjutusi, et vältida muidu kaasneda võivaid rühivigu.

Vaatamata mõnedele ohtudele, on laskesport siiski inimesele tohutult palju kasulikke omadusi arendav spordiala. Seepärast tuleks kindlasti sellesse edaspidigi tugevalt panustada riigil, omavalitsustel ja lapsevanematel. Elvas on seda lihtsam teha, kui mujal Eestis, sest seda väikelinna tuntakse laialdaselt juba aastakümneid, kui laskespordi Mekat. Siin on harrastamiseks ja võistluste korraldamiseks vajalikud lasketiirud, teenuste pakkumiseks sobivad relvad ja muu laskespordi varustus, juhendajateks kogenud treenerid ja instruktorid, eeskujudeks kõrgel tasemel laskesportlased, nostalgiaks pikaajalised traditsioonid ja edulood.

Kuid Elva laskesport ei jää loorberitele puhkama. Klubis käib treeningutel palju usinaid ja andekaid noori, kellest tuleb hea järelkasv.

Tehvandi Spordikeskus on eesmärgiks seadnud rajada praeguse lasketiiru asemele rahvusvahelisel tasemel laskespordikeskuse, kus saavad toimuma suured tiitlivõistlused. Nende vahelisel ajal saavad laskuritel ja teistel relvakandjatel olema suurepärased tingimused oma võimete arendamiseks.

Kokkuvõttes võib öelda, et näen Elva tulevikku laskespordis, sest see ala jäädvustab meie kodulinna maailmakaardile.