Karita Ers
- Mitmekordne Eesti noortemeister laskmises.
- 2013. aastal Heli Rassi 41. mälestusvõistlustel teine koht naisjuunioride arvestuses 60 lasku lamades ja kolmas koht 40 lasku õhupüss.
- 2014. aastal: Vilniuses toimunud Polonia Cup International competition Air rifle and Air pistol kolmas koht 40 lasku õhupüss; Baltic Cup teine koht 3×30 standard.
- 2015. aastal: Eesti MV võistkondlik meistritiitel 60 lasku lamades harjutuses; Eesti MV esikoht võistkondlikus arvestuses 60 lasku lamades ja 40 lasku õhupüss; kolmas koht 3×20 standard harjutuses; Vilniuses toimunud Polonia Cup International competition Air rifle and Air pistol teine koht 40 lasku õhupüssi harjutuses.
- 2016. aastal Euroopa juunioride MV 38. koht 3×20 standard ja Eesti MV võistkondlik arvestus kolmas koht 3×20 standard.
- 2018. astal Eesti MV võistkondlik arvestus kolmas koht 3×40 standard ja Heli Rassi 46. mälestusvõistlustel neljas koht 3×20 standard.
- 2020. aastal Eesti MV viies koht 60 lasku lamades ja Põlva lahtistel MV kolmas koht 60 lasku lamades.
- 2021. aastal Eesti MV kaheksas koht 3×40 standard, Rapla maakonna lahtised MV kolmas koht 3×20 standard ja Eestimaa Spordiliit Jõud MV kolmas koht 3×40 standard.
Laskesport on mul alati hinges
Olen sündinud Tartus 2. märtsil 1998. aastal ja lapsepõlv ongi suuresti möödunud Tartus. Suur roll lapsepõlves oli minu vanavanematel, veetsime õega suurema osa suvest kas Põlva lähistel või Võrus vanavanemate juures. Nädalavahetustel sai samuti tihti neil külas käidud. Kahe ja poole aastaselt läksin Tartu Poku Lasteaeda. Kui olin 4-aastane kolisime isa töö tõttu umbes pooleteiseks aastaks Riiga. Käisin seal aasta vene keelses lasteaias. See oli tore kogemus, sain isegi vene keele enam-vähem selgeks. Eestisse tagasi tulles see aga ununes vähese praktika tõttu.
Põhikooli lõpetasin Tartu Mart Reiniku Koolis ja edasi läksin Elva Gümnaasiumisse. Valik sai tehtud eelkõige laskespordi tõttu. Varasemalt olin ligi neli aastat pärast kooli Tartust Elvasse lasketrenni sõitnud. Oluline kaalukivi oli ka Elvas pakutav kodanikukaitse õppesuund, mis tundus väga huvitav. Huvitav see ka oli ning jäin oma valikuga väga rahule. Hetkel jätkan õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis arhitektuuri erialal ja eeldatav lõpetamise aeg on 2024. aasta kevad.
Sport lähendab pereliikmeid
Kohe kooli algusest hakkasin käima iluvõimlemise trennis, läks päris hästi ning käisime palju esinemas, ka Koolitantsul. Kolmandas klassis proovisin sulgpalli, käisin seal ligi aasta. See polnud päris minu jaoks. Paralleelselt iluvõimlemisega käisin ka ujumises, see oli tõeliselt mõnus. Viiendas klassis tekkis huvi laskespordi vastu. Alguses läksime koos vanematega proovima Tartu Kaitseliidu lasketiiru, sealt saime ka täpsema info, kus ja kuidas edasi. Valikuks oli, kas Ülenurme või Elva laskeklubi. Otsutasime Elva kasuks. Ülenurme oleks olnud ju igat pidi lihtsam, aga süda vist ütles, et Elva. Mäletan täpset kuupäeva, 29. märts 2010. Sain kohe aru, et see on see, mis mind tõeliselt huvitab. Gümnaasiumi ajal käisin lisaks laskmisele veel kickpoksi trennis.
Meie peretraditsiooniks oli käia peaaegu igal nädalavahetusel Pühajärve Spas ujumas. Tänu sellele õppisime õega väga varakult ujuma ning sellest sai suur meelistegevus. Isa ja ema harrastasid kõvasti rattasporti, käidi läbi kõik rattamaratonid. Meie õega osalesime palju lastesõitudel.
Vanemad on kogu aeg meeletult toetanud igasugust huvitegevust. Isal on minu laskespordi teekonnal meeletult oluline roll. Tänu temale see kõik suuresti juhtuski. Ta viis mind pea alati ise Elvasse laskma, ootas seal kuni trenni teen ja siis koju tagasi. Niimoodi peaaegu gümnaasiumini välja. Lisaks sõitis ta palju minuga võistlustele kaasa, see oli väga toetav. Kohe lasketeekonna alguses võimaldas ta mulle ka tipptasemel püssid ning varustuse, selle eest olen ülimalt tänulik. Päris oma varustus motiveerib ikka kõvasti. Mõlemad vanemad on alati suurt huvi tundnud, kuidas läks võistlusel, kuidas trennis. Vajadusel lohutanud, alati kiitnud.
Laskesport on mul alati hinges. Tahes-tahtmata võib see jääda natuke tagaplaanile, kui sünnib perre laps. Meie perre sündis pisitütar 2019. aasta detsembris. Hetkel on ta aasta ja kahe kuune. Ta on juba käinud korduvalt lasketiirus kaasas võistlusi vaatamas, jälgib alati suure huviga kõike toimuvat. Kavatsen teda ka edaspidi kaasa võtta, lootuses, et ka tema võtab kunagi selle tee ette. Toetan teda muidugi alati, ükskõik, millise spordiala ta valib. Tutvustan talle kindlasti ka teisi spordialasid, et tal oleks valikut. Igasugune sport on oluline perekonna toimimisel. See lähendab ning on väärtuslik ühine ajaveetmine.
Nii mõnigi tiitel on jäänud võitmata
Kogukond on olnud väga toetav. Elva linn on igal aastal tunnustanud spordialade parimaid, see tekitab tõesti sooja tunde ja annab indu juurde. Elva gümnaasiumis olen saanud samuti väga palju tuge, õpetajad on tihti küsinud, et kuidas läks võistlustel ning üldiselt uurinud laskespordi kohta.
Võistlustel käies elavad laskurid alati üksteisele kaasa, enne ja pärast võistlust arutletakse, visatakse nalja, kiidetakse, lohutatakse. Selline suhtlus ning siiras osavõtt on minu enda arvates küll üks väga oluline aspekt edu juures. Laskesport pole ala, millel oleks tribüünide kaupa pealtvaatajaid, seega kaasaelajad ongi eelkõige teised laskurid.
Ütlen ausalt, et ega mulle ei meeldi kui kritiseeritakse. Ütleksin, et talun seda pigem hästi, aga see ei ole mulle meeltmööda. Mulle meeldib mingis mõttes ise hakkama saada ja teiste märkused, mis tegelikult võivad olla vajalikud ja üldse mitte halvaga mõeldud, ajavad mu tihtipeale trotsi täis. Kriitika on ju tegelikult vajalik, minu põikpäisus ei lase kriitikal aga minuni jõuda ning tõrjun selle pigem eemale. Kiitus on aga alati tore, nagu eespoolgi mainisin siis indu annab see kindlasti juurde. Närvisüsteemi tugevus on mind tihti peale finaalis lastes alt vedanud, muidugi ka võistlustel, eriti kui on tähtsam võistlus. Sellega tuleb veel kõvasti tööd teha ning julgen väita, et nii mõnigi tiitel on jäänud võitmata, sest närvid on järele andnud.
Kõige kaalukamaks tulemuseks senises sportlaskarjääris pean 2015 Eesti meistrivõistluste 60 lasku lamades harjutuse võistkondlikku meistritiitlit. Enda jaoks kõige olulisemaks võistluseks pean juunioride EM 2016 Tallinnas, kus olin 3×20 standardi harjutuses Eesti koondises.Tegin sellel võistlusel ka oma isikliku rekordi. Samuti pean väga oluliseks juunioride EM 2014 Moskvas, kus olin samuti Eesti koondises 40 lasku õhupüssi harjutusega.
Ei ole vaja kohe püssi põõsasse visata
Praegu on minu põhiliseks tegevuseks tütre kasvatamine ning õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis. Laskespordi jaoks on jäänud märgatavalt vähem aega, aga leian siiski võimalusi, et sammud lasketiiru seada. Laskespordil on endiselt suur roll, sest laskmas olles tunnen ennast tõesti hästi ja see on väike puhkus ja rahu igapäevasest suminast.
Minu soovitus sportimisel nii algajatele kui vanematele on – mitte alla anda. Ebaõnnestumiste pärast ei pea püssi kohe põõsasse viskama. Pettumuse puhul on täiesti okei teha väike paus, ennast koguda ja siis uuesti alustada. Lisaks ei tohi endalt nõuda üleliia palju. Pidev pinge alateadvuses võib viia hoopis vastupidise tulemuseni. Kõik tuleb nagunii omal õigel ajal.
Kripeldabki see, mida mainisin alla andmise kohta. Olen vahel liiga kergelt käega löönud. Tagantjärele mõtlen, et kui oli rohkem aega ja võimalusi, oleksin pidanud neid rohkem kasutama ja vaeva nägema. Tuleb meelde üks noorte meistrivõistlus Männiku lasketiirus, kus mul läks enda arvates nii halvasti, et katkestasin võistluse kartuses häbisse jääda. Hiljem selgus, et oleksin igal juhul poodiumile jäänud. See oli valus õppetund.
On heameel näha, et Elva hoiab spordiga seonduvat väga au sees, tehakse kõik selleks, et sporditegemise võimalused aina kasvaksid. Alles avati uus Elva spordihoone, lisaks kuulutati välja arhitektuurivõistlus Tartumaa Tervisespordikeskusele. Uued lasketiirud, suletav talvel kasutatav jalgpalliväljak – see on paljutõotav ning kindlasti elavdab siinset spordielu veelgi.
