Karina Kompus

Tore seltskond on spordis hea motivaator

Olen sündinud 16. augustil 1995. aastal Elvas ja lõpetanud Elva Gümnaasiumi 2014. aastal. 2019 aastal lõpetasin Eesti Lennuakadeemia Lennujuhtimise erialal ning hetkel töötan Lennuliiklusteeninduse AS-is torni ja lähenemisüksuse lennujuhina. Osutame teenust Tallinna lennujaamale, kuid vastutame ka lennuohutuse eest kogu Eesti õhuruumis.

Tegelesin sellega, mis meeldis

Esimesed kokkupuuted spordiga olid pere ja sugulaste ringis. Kasvasin üles poistekambas, kus kogu aeg oli vaja võidu joosta-ronida-hüpata. Mäletan, et alati jaanipäevadel olid pere ja sugulaste seltsis erinevad võistlused, mida igal aastal pikisilmi ootasin.

Enne jalgpallini jõudmist proovisin ikka mitmeid erinevaid spordialasid. Esimesena tuleb meelde iluvõimlemine, kus käisin vist kaks päeva, pikemalt tegelesin RN Stuudios Merit Tähe juures tantsimisega, mille 2009. aastal jalgpalli vastu vahetasin.

Olen väga tänulik oma vanematele, et nad lubasid mul käia ja katsetada erinevaid spordialasid ning muud huvitegevust. Isegi kui kahe trenni järel sain aru, et antud koht pole mulle, ei tundnud ma kunagi oma vanematelt survet antud asja edasi teha, sain täpselt tegeleda nende asjadega millega soovisin ning lõpuks leidsingi selle õige. Kuna minu vennad tegelesid tipptasemel motokrossiga, olid vanemad ja pere tihti nädalavahetustel, kui mul olid võistlused, ära. Vaatamata sellele tundsin alati nende tuge ja huvi minu tegemiste vastu.

Kogukond ja eeskujud. Teekond esiliigasse

Arvan, et iga FC Elva mängija on tundnud seda kogukonna tuge, mis antud klubi tegemiste taga on, samuti mina. Kindlasti on kaasaelajate roll oluline. Kui pere ja sõbrad tribüünil on, annab see ikkagi ekstra motivatsiooni pingutada. Väga suurt rolli minu puhul mängis kindlasti ka see, et enamus minu sõbrad mängisid sel ajal esindusmeeskonna eest, seega elasime alati üksteisele ekstra kaasa.

Kuna minu jaoks oli sport alati pigem tore hobi, ei olnud kiitusel ja kriitikal väga suurt rolli. Sellel ajal kui mina jalgpalliga tegelema hakkasin, ei olnud naiste jalgpall veel nii populaarne, siis oli ikka päris mitmeid üllatunud nägusid, kui kuuldi, et selle alaga tegelen. Kuid üldiselt olid emotsioonid positiivsed.

Spordialaselt olid kindlasti minu suurimaks eeskujuks minu vennad Kait ja Kaidor, kes tegelesid tipptasemel motokrossiga ning saavutasid mitmeid meistritiitleid. Samuti minu elukaaslane Han Hendrik Piho, kes oma tippspordi kogemusega aitas mind viimastel jalgpalliaastatel väga, eriti taastusravi osas pärast põlveoperatsiooni. Jalgpallis pole mul kunagi olnud suuri välismaised eeskujusid, pigem olen alati vaadanud ja üritanud õppida oma sõpradelt.

Kuna sport on minul alati olnud pigem tore hobi, siis sportlaskarjääris tulemusi väga taga ei ajanud. Kuid kindlasti oli väga tore vaadata, kuhu me oma naiskonnaga jõudsime. Alustasime rahvaliigaga, kus saavutasime väga häid tulemusi. Liikusime edasi Naiste II liigasse ning saime sealt tänu headele tulemuste võimaluse liikuda edasi naiste esiliigasse, mis oli meie jaoks tol ajal suur saavutus.

Naiskonnas mängisid tookord Egle Tohver, Diana Soop, Eleri Pastak, Reili Rehme, Kirke Mähar, Kerlin Lehtla, Daniela Jesin, Kreete-Liisa Jenas. Taga Liisa Tatar, Kaisa Liina Keps, Kaisa Kruus, Eneli Õigus, Karina Kompus, Maarja Ujamägi, Helena Pallon. Treener oli Jürgen Kuresoo. Tundsime oma pundiga alati rõõmu väikestest asjadest ja tegemistest, mis tegid selle jalgpalliteekonna kordades mõnusamaks.

Praegu harrastan tervisesporti, endiselt meeldib mulle üksinda rassimise asemel teha sporti seltskonnas. Kord nädalas mängime õhuväe seltskonnaga jalgpalli. Enamjaolt on tegemist lennunduses tegelevate inimestega, kes käivad koos jalgpalli mängimas. Samuti olen viimastel aastatel leidnud enda jaoks erinevad reketialad, eelkõige rannatennise ja padeli.

Ei jõudnud trenniminekut ära oodata

Jalgpalli mängisin FC Elvas naiskonnas. Mäletan kui aastal 2009 kirjutas mulle minu venna klassiõde Eneli Õigus sooviga luua Elvasse tüdrukute jalkagrupp. Eneli uuris, et kui ta saab kamba kokku, kas oleksin tulemas. Mõtlesin, et miks mitte ja lõpuks mängisin seal jalgpalli ligi kümme aastat, kuniks kolisin töö tõttu Tallinnasse. Eneli oli kindlasti ka meie pundi üks töökamaid ja andekamaid sportlasi.

Antud treeninggrupiga liitumist pole ma kordagi kahetsenud. Leidsin sealt endale sõbrad, kes on sellest ajast minu elus väga tähtsal kohal olnud ning on siiani ja olen nende eest ääretult tänulik. Meie esimeseks treeneriks oli Veiko Haan, kes mängib väga suurt rolli selles, et mina nii pikalt jalgpalliga tegelesin. Meile sattus trennidesse väga lahe punt ja Veiko suutis kuidagi teha nii, et väga paljud meist ei jõudnud trenniminekut ära oodata, sest meil oli seal lihtsalt nii lõbus.

See „fun“ osa oli eriti alguses väga oluline, kuna pärast 12:0 saadud sauna kuskil turniiril (kus meie väravavaht Kärolin oli kaotanud pooled oma küüntest ning neid kinda seest hiljem välja raputas) oli väga kerge pead norgu lasta. Aga Veiko Haanil oli alati tagataskus mõni tobe nali, mis aitas pea püsti edasi minna. Alati, kui me ei jaksanud kätekõverdusi teha, luges Haan meile monoloogi sellest, miks me ikkagi peame neid tegema. Sest kuidas muidu jaksad sa tulevikus kortermaja viiendale korrusele ühe korraga vedada baaris mõned joogid teinud mehe, kolm last, viis poekotti ja lapsevankri. See pani pingutama küll.

Olen alati seda meelt, et kui ümbritseda ennast toredate inimestega, on kõik tegevused kordades lahedamad ja emotsioon vingem. Seega, kui keegi mõtleb spordiga algust teha, soovitan leida mingi rühma või grupeeringu, kellega koos alustada. Mis mind nendel hetkedel, kui motivatsioon oli madal, trenni aitas, oli kindlasti see kambavaim, et mul sõbrad ju ootavad.

…see oli üks parimaid otsuseid

Ega midagi oma senises tegevuses eriti kripeldama ei jää. Ma üritan elada nii, et väga ei kahetseks ja minevikus ei istuks. Kõik minu teod on toonud mind siia, kus ma täna olen. Töö lennujuhina polnud alguses minu teadlik valik. Esialgu tahtsin saada füsioterapeudiks. Proovisin ülikooli sellele alale kaks aastat sisse saada, kuid ei saanud. Mõtlesin siis midagi muud proovida ning avastasin kodu lähedal Ülenurmel Eesti Lennuakadeemia, kuna lennujuhtimine oli ainuke eriala, kuhu oma kitsa matemaatika eksamiga kandideerida sain. Mõtlesin huvi pärast proovida. Antud erialale oli suur nõudlus ning katsed meeletult pikad ja rasked, iga kord tulin koju ja ütlesin, et siit küll edasi ei saa. Lõpuks võeti vastu kuus inimest, mina nende seas. Mõtlesin, et kui katsed nii põhjalikud ja rasked olid ning nii paljud inimesed soovisid sinna saada, siis äkki see isegi sobib mulle. Ja tuleb välja, et see oli üks parimaid juhuslike otsuseid siiani. Kõik minu tegemised ja tegematajätmised tõid mind lõpuks selle ala juurde ning olen selle üle iga päev meeletult õnnelik.

Igatsen Elva metsajooksu- ja suusaradasid

Igapäevaselt jälgin FC Elva esindusmeeskonna tegemisi, põgusalt hoian silma peal ka noortel jalkatüdrukutel. Vinge on vaadata, et paljud neist on leidnud juba oma koha noortekoondises ning on suurte ambitsioonidega. Tulevikuvõimalused on kindlasti head, arvestades, kust oleme tulnud. Kui 2009. aastal alustades oli meil gümnaasiumi taga kunstmuruväljak, mis oli kivikõva, sügisel suurte lompide all ja talvel üldse kasutuskõlbmatu, siis nüüd on selle asemel meil väga kvaliteetne kunstmuru, mis annab treeningu kvaliteedile kõvasti juurde. Samamoodi on ka saalipinda nüüd õnneks veidike rohkem.

Elvas on tegelikult imelised sporditegemise võimalused ja tihti Tallinnas olles igatsen, et metsajooksu- ja suusarajad oleksid käeulatuse kaugusel. Väga tihti, kui oleme selle kõige keskel, ei oska seda nii hästi väärtustada. Nüüd kodus käies leian alati hetke, et teha kohalikes metsades vähemalt väike tervisekõnd.