Kari Treial

Ville Oengo intervjuu 2014. aastal.

Eesmärk on olla füüsiliselt heas vormis, heatujuline ja terve inimene

Kindlasti rõhutan, et olen kogu oma elu olnud ikkagi aktiivne harrastussportlane ja ei midagi enamat. Teinud kõiksugust sporti suure südamega ja peamiselt iseenda jaoks. Eesmärgiga olla füüsiliselt heas vormis, heatujuline ja terve inimene.

Lapsepõlv ja spordikiindumus

Olen 1982. aastal sündinud poisslaps ja eluaeg Elvas olnud, töökoht on Tartus. Lõpetasin Elva Gümnaasiumi, seejärel õppisin Tartu Ülikoolis õigusteadust. Praegu töötan kahel kohal – kolmel päeval nädalas teen juristi tööd, ülejäänud ajast olen Eesti Triatloni Liidu palgal.

Minu spordihuvi algas lapsepõlves. Kuue-seitsmeaastasena televiisori vaatamisest meenuvad spordiülekanded. Esimesi oli 1988. aasta Seouli olümpiamängudel Erika Salumäe esinemine ja tema võidetud kuldmedal trekisõidus. Järgmised olümpiamängud olid 1992. aastal Barcelonas ja 1994. aastal Lillehammeris – neid mäletan ma hästi. Veel tänaseni pean Lillehammeri taliolümpiat kõige paremini korraldatud mängudeks.

Sellel perioodil hakati Eesti televisioonis palju ka jalgpalli ja kergejõustikku näitama. Aga tõeline kirg oli mul korvpall. Olen ka ise pikk, 190 cm. Isa abiga sättisime majaesisele väikesele asfaltplatsile korvirõnga üles ja sellest alates me Käärdi poistega seal palli patsutasime. Sportmäng on sellises vanuses poisinaakmannidele seltskondlik ja lõbus. Televiisorist sai jälgitud Ameerika korvpalli profiliigat, niipalju kui siin Eesti telekanalid näitasid. Ja loomulikult legendaarsed Kalevi lahingud, vaieldamatuks lemmikuks hea viskekäega Aivar Kuusmaa.

Tahtmist on vaja – võimalused leiab õige mees alati

Eks sport haakub mingil määral poliitikasse. See oli ka üks mõtteid mul, et võib-olla soovitakse just sellepärast minuga Elva spordiraamatu jaoks rääkida. Viimased aastad olen Elvas kohalikul tasandil üritanud seda spordielu upitada ja „torkida“ just spordihoone küsimuses. Praegu on meil Elvas spordisaalide pinda ikkagi vähe! Ja samas on sport märkimisväärselt populaarne olnud Elvas läbi aegade. Spordihuvilistest harrastajate ja noorte kasv on taas pööranud tõusuteele, aga kõigile treeningtundideks saaliaegasid ei jätku.

Elvas kogu aeg kakeldakse kultuurikeskuse ja spordihoone ümber, et kumba siis esimesena teha. No prioriteet on selge – sport! Nii näeb seda ka riik, kes on tänavu liikumiseaasta välja kuulutatud. Riik on hinnanud oma põhimõtted ümber, seades üha rohkem esiplaanile inimeste tervise. Minu arvates tuleks ka kohalikul omavalitsusel seda suunda toetada ning teha vastavad eelistused. Jääb vaid loota, et see Elvas saab ka kunagi just niimoodi juhtuma.

Arbi järve kaldale, algkoolimaja kõrvale on spordihoonele mingisugune projekt isegi juba tehtud, aga on rohkem tennisehalli suunitlusega. Selle algatas tenniseklubi teenekas eestvedaja Andrus Tani. Kui selles projektis mõningaid asju ümber teha, võib see olla üheks võimaluseks hoonega edasi liikuda. Aasta esimeses pooles kaasasin omaalgatuslikult umbes 50 Elva spordifiguuri, paludes neil kirjeldada enda nägemust tulevasest spordihoonest, selle ruumidest ja funktsioonidest. Kogutud ja kokkupandud info põhjal me enam-vähem juba teame, mida me uuelt hoonelt tahame. FC Elva jalgpallifiguur Margus Ivask ütles väga õigesti, et spordihoone peab vastama linnaelanike reaalsetele vajadustele, lihtsalt nelja seinaga säästukarbi püstitamisel ei ole mõtet.

Moodne spordihoone tõstab Elva elukeskkonna ja -kvaliteedi taset ning toob tõenäoliselt ka uusi elanikke Elvasse juurde. Sest inimene, eriti noor inimene tahab ju alati midagi teha. Mida sa teed, kui sul ei ole kusagile minna, ajakohaseid tingimusi? Ei ole spordihoonet, ei ole kultuurimaja… Näiteks mina lähen õhtul siit Elvast Nõo spordihalli.Võrreldes Elva ja Nõo rahvaarvu oleks loomupärasem vastupidine „spordihuviliste ränne“.

Põline Elva jalgrattaspordi treener Jüri Kalmus on öelnud kuldsed sõnad: „Tahtmist on vaja – võimalused leiab õige mees alati!“ Kui oleme need õiged mehed, siis ma ei kahtle, et leiame lõpuks võimalused nii spordihoone ja kultuurimaja tegemiseks.

Triatlon minu elus – „Raudmees“

Triatlon on mul praegu ka tööna osa elust, toimetan alates möödunud suvest Eesti Triatloni Liidus meediatoimkonna juhina. Hoolitsen selle eest, et triatlonisport leiaks Eesti meediaväljaannetes nii sõnas, kirjas kui pildis kajastust ning aitan selle ala populaarsust eestlaste seas tõsta. Triatlonispordis on palju erinevaid võistlusdistantse, kuid kõige krooniks on ja jääb täispikk ehk nn „raudmehe“ distants. See sisaldab 3,8 kilomeetrit ujumist, 180 kilomeetrit jalgrattasõitu ning lõpuks 42,195 kilomeetrit maratonijooksu.

Ise olen „raudmehe“ võistluse läbinud kahel korral. Võistlus on pikk tööpäev minusugusele, kes ma igapäevaselt nii põhjalikult treeningutega ei tegele. 2014. aasta suvel sai aga päris palju aega triatlonile pühendatud. Mul kui harrastajal võtab „Raudmehe“ läbimine oluliselt rohkem aega kui professionaalidel. Nemad teevad võistlusdistantsi läbi ajaga alla üheksa tunni, üksikud tippajad jäävad isegi alla kaheksa tunni. Minul võttis ikkagi tunde rohkem see asi aega. Seda rasket ala ajendas mind proovima teadmine, et „Raudmees“ on vastupidavusspordi üks karmim ja legendaarsem väljakutse. Väljakutse mehisusele, tahtejõule ja vastupidavusele! Aga ennekõike ikkagi väljakutse iseendale. Mis seal salata, eks hinges on tükk aega päris uhke tunne, kui selle katsumuse ära teed!

Eestis on üksainus „Raudmehe“ võistlus, mis toimub Keilas – Mart Haruoja mälestusvõistlus. Mart Haruoja oli eesti rahvusliku triatloni sünni juures aktiivne ja pühendunud osaleja. Mul oli au koos temaga võistelda, kui ma esimest korda tegin triatloni aastal 2010. Eks spordis on väga palju neid inimesi, keda hinnata võib ja kes äratavad noorsoos lugupidamist. Eesti profisportlastest „raudmehed“, kes praegu Eestit rahvusvahelisel areenil edukalt esindavad – Marko Albert ja Kirill Kotšegarov – on samuti täielikku lugupidamist väärivad inimesed, kes nii rasket asja ja niivõrd hästi teevad!

Pikamaaujumine

Olen veendunud, et Elvas on minu sõprusringkonnas palju neid, kes kehaliste võimete poolest täispika triatloni ära teeksid. Kindlasti oma südames paljud tahavad ka, aga kardetakse ujumist. Kuigi ujumises stiil ei ole ju oluline, võib kasvõi rahulikus tempos „konna“ see 3,8 kilomeetrit läbi ujuda. Ujumise osakaal täispikal distantsil on tegelikult marginaalne. Oma lõpuaega saab parandada pikkadel distantsidel – jalgrattal ja joostes. Proffide seas levib ütlus, et ujumisega triatloni ei võideta, küll aga kaotatakse. Harrastaja jaoks on peamiseks võiduks juba „raudmehe“ läbitegemine.

Minu jaoks on ujumine lihtne, harrastan ka pikamaaujumist ja osalen suvistel Eesti avaveeujumise sarja etappidel. Omal algatusel olen ka pikemaid vahemaid ujunud, näiteks üle Võrtsjärve ja Saadjärve. Minu isiklik kestvusrekord on korraga järjest ujutud 21 kilomeetrit kroolistiilis. Ujusin selle Emajões, Võrtsjärvest Tartu poole. Muidugi pärivool aitas seal ka kaasa. See oli päris huvitav seiklus, sõbrad sõitsid paadiga kõrval, hoidsid hea huumori ja mõnusa aasimisega tuju üleval.

Kuus-seitse aastat tagasi hakkasin üle Arbi järve ujuma, konkreetset distantsi ujuma hakkasin pärast 25. eluaastat. Ega esimesed korrad ühest Arbi-tiirust rohkem jõudnudki kroolida, kuid lihasvastupidavus tekkis kiiresti ja õige ruttu pikenes ka treeningkilometraaž. Optimaalse tehnika osas olen abistavaid nõuandeid saanud „Aura“ keskuses triatlonitreeneritelt ja teooriat on studeeritud erialase kirjanduse ja õppevideote kaudu. Ujumisel ongi niimoodi, et kui sa kõrvalt vaatad, siis saad tehnikast aru, kui ise ujud, siis on raske tajuda, mida valesti teed.

Avavees ujumine erineb päris tuntavalt basseiniujumisest, lisanduvad suunataju hoidmine, tavapärasest jahedam vesi, võimalik taimestik, lainetus… Mina olen meres Saaremaa lähistel ehk maksimaalselt ühe meetri kõrguse lainega ujunud. Kui on suur ja malbe laine, siis ta lihtsalt hõljutab sind. Aga kui merelaine hakkab teravamalt murdma ja vett näkku peksma, siis muutub ka ujumine raskemaks. Pikamaaujumises on tähtis koht söömisel-joomisel, mida tehakse reeglina kindlate kellaajaliste intervallide tagant. Saatepaadist visatakse pudel sulle vette ja nii see energiavarude täiendamine käib. Pisidetailide tasemel on organism suurte koormustega kehalise pingutuse ajal tundlik ja vaimselt võib iga väiksemgi ebamugavus hakati tugevasti häirima. Näiteks kalipso krae hakkab kaela juurest hõõruma. Mõnikord on sellistest pisiasjadest kergem üle olla, mõnikord raskem. Inimese enesetunne ja taluvusvõime on erinevatel päevadel hämmastavalt erinev.

Talisuplemine ja „Elva Karastussuplejate Selts“

Suplemine talvel – eks seegi sai kuidagi lihtsalt alguse. Et poisid – teeme selle pulli ära! Ikka pulli pärast sai mindud. See oli 2011. aastal kui esimene kord talvel koos hea spordisõbra Priit Kiiskmaniga vette läksin, veebruarikuus. Sai Verevi järves ära käidud, seal jääauk olemas. Üks kord käisime märtsikuus veel ja järgmisel aastal hakkasime juba sügisel pihta, siis muutus vees käimine regulaarseks harjumuseks.

Tegime väikese seltskonnaga oma seltsingu – Elva Karastussuplejate Seltsi, et see asi ikka stiilsem ja sümboolsem näiks. Aasta 2013 oli meil tõsine aasta, kus panime konkreetsed kellaajad paika, pidasime osaluskordade üle arvestust. Kuni jää tulekuni käisime vees viis korda nädalas ja kui jää järvele tuli, siis kolm korda. Tavaliselt kui jää tuleb, siis kolime Vaiksele järvele üle, sest Verevi järvel on laste liuväli. Niikaua kui Verevi järv on jäävaba, tegime järves 50 meetrit ujumist, see on sealse välibasseini pikkus. Parajalt mõnus aeg ja vahemaa vees olemiseks. Piisab, kui pärast külma kümblust ennast kuivaks hõõruda ning soojalt riietuda, tuppa varjule tormama ei pea. Keha hakkab ise kiiresti soojust tootma. Räägitakse, et kui sa väga tihti ja liialt pikalt külma vette jääd, siis hakkab siseelundite ümber pruun rasv tekkima, mis kaitseb tegelikult elundeid, aga organismile ta päris hea ei ole. Ega ma seda fenomeni enne ei tundnud, nüüd sai huvi pärast uuritud.

Meie karastussuplejate seltskond oleme just õhtused käijad, kusjuures enamus talisuplejatele meeldib hommikuti külmas vees käia. Elva teenelised õhtused jääkülma vette kastjad on Meelis Raidve, Priit Kiiskman, Lili Loid, Külliki Kull, Ringo Tamme, Kadri Kivari, Aigar Tillmann ja Meelis Karro. Noorim jääauku kargaja on olnud meil 11-aastane Ottokar Tamme. Naljakas oli, et Ottokari vees käimisi hoiti ema eest kiivalt saladuses, ehkki pool linna sellest juba teadlik oli. Aga kui Ottokari ema viimaks teada sai, päädis see sellega, et ka tema liitus meie väikese klubiga. Eks see külmas vees suplemas käimine ongi suuresti seltskonna pärast ka, et üheskoos oma elu huvitavamaks teha.

Kõige kangem pakane on meil vees käimisel olnud 24 külmapügalat. Siis tuli õues õige kiiresti liigutada, et riided jälle selga ajada. Vee temperatuuri õhus toimuv ei mõjuta, sest ega lahtine vesi tegelikult ju alla nulli minna ei saa. Ega suurt vahet ei ole, kas vesi on viis kraadi või on ta üks kraad. Mõlemal juhul on ta juba piisavalt karastav. Talisuplemise kasulikkusest… räägitakse, et need, kellel on näiteks liigeseprobleemid, siis talisuplemine pidi ravida aitama. Ja tavapärast külmetushaigust samuti naljalt üles ei korja. Nohu ja köha esineb vähe ja isegi kui tuleb, siis on see hästi kerge. Aga eks see sõltub ka indiviidist. Minu jaoks on peamine, et külmas vees käimine annab hea energialaksu. Vahetult pärast veest väljumist on tunne ikka ülivõimas.

Talisuplemist päris spordina ei saa vist käsitleda, ta on rohkem ikkagi tervislike eluviisidega seotud asi. Kuigi laias maailmas püütakse talisuplemist juba ka sportliku võistlusena harrastada. Meil endalgi Eestis on selle ala maailmameistrid olemas. Võisteldakse 25-meetri pikkuses basseinis, kus rada on jää sisse lõigatud ja kus ujutakse siis kiiruse või kestvuse peale. Kestvusujumise maailmarekord on eestlase Henri Kaarma käes – üle kahe kilomeetri ja 40 minuti jäises vees kroolimist. Tema proovis eelmine suvi esimese eestlasena ka üle La Manche’i väina ujuda.

Küsib Milvi Kapaun:

Millega praegu tegeled ning millised plaanid on spordivallas edaspidiseks? Sinu praegune tegevus ja sport.

Päevane palgatöö hoiab mind jätkuvalt õiguse valdkonnas, veel eelmisel kümnendil lisandusid sellele meedia- ja turunduse alased toimetamised Eesti triatloni alaliidus. Spordiajakirjandust viljelen täna harvem, vahetevahel mõned spontaansed üksikprojektid.

Eneselegi ootamatult sattusin mõned aastad tagasi kimpu terviseprobleemidega, mis harjumuspärast sporditegemist ja elurütmi pidurdasid. Nüüd, kus tunnen ennast tasapisi naasmas, on huvitav jälgida enese protsessi sportliku vormi ja võimekuse taastamise suunas. Jõusaal, võimlemine ja matkad on peamine osa praegusest sportlikust aktiivsusest, kuid mõned korrad olen jõudnud ka juba basseinivette ja talvel sai „zwift“ virtuaalkeskkonnas ratast vändatud. Elva ja Nõo korvpalliharrastajad kutsuvad mind samuti järjekindlalt tagasi platsile ning tunnen, et ka selle seltskondliku tegevuse jaoks on aeg ja igatsus jälle küps.

Millistel võistlustel oled viimasel ajal osalenud, milliseid väljakutseid läbi teinud?

Viimastel aastatel on selles valdkonnas vähe ette näidata, siiski olen mitmel korral osalenud ujujana poolpika triatloni tiimivõistluses. Nüüd kus tervis on taastumas, küpsevad peas jällegi julgemad mõtted. Kindel kavatsus on teha veelkord läbi triatloni „raudmehe“ teekond ning osaleda suvisel avaveeujumise karikasarjas.

Juba aastaid on Elva teenekas olümpiamees Priit Viks mind noominud, miks ma suusatamisest ja Tartu Maratonist eemale hoian. Nii et selle seikluse võiks samuti kaugematesse plaanidesse mahutada.

Missugused tulemused on sinu jaoks olulised või siis tähtsamad. Miks?

Suurimateks saavutusteks olen pidanud ennekõike võitu iseenda üle. Tulemuste mõttes ma finišiaegadest ja -kohtadest suurt ei hooli, kuigi ei saa nüüd ka väita, et need minu jaoks päris tähtsusetud oleksid. Eks võistlustel ja ka trennis on põnev analüüsida ja võrrelda sekundeid, meetreid ja kilosid. Aga minu kui tervise- või harrastussportlase jaoks ei ole ju tegelikult vahet, kas ma lõpetan näiteks Tartu maratoni 80. või 800. kohaga – minu elukvaliteet ja materiaalne sissetulek sellest ju ei muutu. Naabrimehele ära teha võib ju tore olla, kuid sporti tuleb ikka mõistusega teha. Tervist või peret selle nimel lõhkuda pole mõtet. Eelnev ei välista muidugi sportimisega kaasnevat pingutamist, võitlemist ja eneseületusi – see on spordi lahutamatu osa!

Missugune (missugused) elamus(ed) spordiradadel on olnud meeldejäävam(ad) ja miks just need?

Kindlasti täispika triatloni läbimised! See on meeletu emotsionaalne laeng, mis kandub mitmeks kuuks edasi ka sinu tavaelu töödesse-toimetustesse. Tunned ennast ümbritsetuna mõnusa positiivse enesekindluse ja rahuloluga ning võimelisena kõike ette võtma. Ujumisest jääb meelde Saadjärve pikkupidi ületamine, lõpetamisega Kukulinna poolses otsas. Kuigi olen ka pikemaid distantse ujunud, oli see päev meeldejäävalt kaunis – paistis hiliskevadine päike, rohelised kaldapealsed, karastavalt värskendav ja läbipaistev vesi, mõnus paadiseltskond.

Ja veel üks küsimus – kui palju jälgid Elva sporditegevust ning millised on siinsed sporditegemise tulevikuvõimalused?

Rõõm on tõdeda, et tingimused Elvas sportimiseks on viimaste aastatega jõudsalt paranenud. Kauaoodatud spordihoone on fantastiline, niisamuti jalgpallurite kunstmuruväljak ja Mahlamäe kettagolfi park. Tänapäeval on meil moes korrutada mantrat, et ärme investeeri betooni vaid inimestesse, kuid tihtipeale on need kaks omavahel tihedalt põimunud. Hea näide sellest on Elva korvpall, mis osaliselt just tänu uue spordihoone võimalustele on klubina ülikiirelt pildile tõusnud. Loomulikult müts maha ka Priit Värvi ja teiste tublide asjameeste ees, kes palli taas atraktiivselt patsuma panid. Ja tänud Gunnar Aasmäele, kes vahepealsetel väheste võimalustega aegadel ei lasknud Elva korvpallil lõplikult välja surra.

Väga kõrgelt hindan Elva spordielus Marek Pihlaku panust, eriti fännan tema korraldatud Südaööjooksu. Esimene aasta soojas ja selges suveöös oli see kui hubane ja võrratu spordimuinasjutt.

Tervispordikeskuse peatselt algav renoveerimine on Elva vallale tervikuna suur asi. Saaksime veel väiksema ujulaga ja linnastaadioni rekonstrueerimisega ka asjad joone peale. Kuigi eesmärgid ja soovid spordi- ja liikumistaristu arendamisel ei lõpe ilmselt iial, on pilt tulevikku täna julgustav. Tublid inimesed erinevate spordialade eestvedamiseks on meil tegelikult aegade ammusest olemas ja tuleb juurdegi. Nüüd kus infrastruktuur järgi jõuab, saab nende ees ka valla auvõlg tasutud.