Karel Viigipuu

Treeneritöö on parim

Sündisin 18. märtsil 1986.aastal. Kooliteed alustasin Tartu Annemõisa Gümnaasiumis ja käisin seal kuni 5. klassi esimese veerandini, misjärel kolisime perega Elvasse Käärdi aleviku neljatoalisse korterisse.

Elvas oli algus raske, kuna ei tundnud kedagi ja ei teadnud isegi kuidas kooli minna. Õde Kaili oli minuga käinud samas klassis algusest peale ja see jätkus ka Elvas, nii et päris üksi siiski polnud. Elva algkoolis ei kulgenud alguses kuigi edukalt, sest poole veerandi pealt kooli vahetada ja sõpru leida polnud lihtne.

Elva koolides õppisin kuni 10. klassini ja suundusin siis Otepää Audentese kooli laskesuusatamise erialale. Seejärel oli mul neli aastat õpingutest pausi ja keskendusin treeningutele. Siis suundusin õppima Tartu Ülikooli Kehakultuuri teaduskonda kehalise kasvatuse ja spordi erialale. Erialamooduliks oli talisport. Pärast kolm aastat väldanud bakalaureuseõpet tegin vaheaasta ja suundusin aastaks Austraaliasse maad avastama ja raha teenima. Tagasi tulles alustasin kaheaastast magistriõpet samal erialal. Kooli lõpetades tehti ettepanek, et ma võiksin ka doktorantuuris õppida, kuid tundsin, et ei jõua enam kirjutada ja tahaks “labida kätte võtta” ning tööle asuda.

Meenutusi sporditee algusaastatest

Esimesed kokkupuuted spordiga algasid lapseeas päris varakult. Isa osales mitmetel võistlustel ja sealhulgas oli ka võistlusi, mis olid mõeldud osalemiseks koos lastega. Oma esimesel võistlusel, olles hinnanguliselt 1-2 aastane, võitsin oma esimese auhinna – suure pehme elevandi. Auhinna sain muidugi viimase koha eest, olles noorim osaleja.

Isa mängis ka 15 aastat järjest Tartus Forseliuse Gümnaasiumi taga staadionil jalgpalli ja võttis mind tihti kaasa. Kui teised mängisid jalgpalli, hakkasin mina vabatahtlikult staadionil ringe jooksma ja ronimispuudel turnima. Mäletan, et ühel korral jooksin kümme ringi ja sain isa käest kiita. Olin siis viie-kuueaastane. Hiljem hakkas isa mind jooksu- ja triatlonivõistlustele vedama, kus võistlesin alati hea meelega.

Esimene trenn, kuhu läksin, oli judo. Seal käisin paar kuud, misjärel läksin lauatennise treeningule, kus olin väheke pikemalt. Paar aastat sai käidud ka rattatrennis. Olin seal grupis üks nooremaid ja kuidagi juhtus, et tuli ette negatiivseid episoode, mis hiljem selle treeningu vastumeelseks muutis. Rattavõistlustel olin ainuke, kes sõitis valge munakiivriga ja see ei jäänud muidugi kellelgi märkamata. Lisaks olin igal võistlusel tagaotsamees. Treeningutel jäin tihti janusse, sest mu rattal puudus joogikorv ja see muutis rattasõidu ebameeldivaks.

Jalgpallis käisin ühe kuu ning kergejõustikus kolm aastat Anne ja Taivo Mägi juures. Mäletan, et samas grupis treenisid ka Ergo Leibak ja Maris Mägi. Rasmus Mägi oli tookord veel väike poiss ja mängis staadionil.

Vägev trenn, kus saab püssi lasta!

Kui Elvasse kolisime, olin 12aastane ja plaan jätkata kergejõustikuga. Klassikaaslaselt kuulsin aga, et Elvas on üks vägev treening, kus saab püssiga lasta ja nii sattusin Rein Pedaja laskesuusatamise treeninggruppi. Kõik suusatasid tehniliselt jube hästi ja mina koperdasin nende järel. Oli suhteliselt lootusetuse tunne, et ma neid kunagi võidaks. Lisaks sellele olin suhteliselt hilise arenguga ning jõud hakkas mul suusatamisele taha tulema alles 16- aastaselt. Enne seda oli minu motivatsioon see, et kaotaks võistlustel 5 km distantsil alla kahe minuti. Kuna jooks tuli mul paremini välja, siis seal olin ma konkurentsis ja laskmises olin ka esiotsamees.

Minu eeskujudeks spordis on olnud Roland Lessing ja Indrek Tobreluts. Meie oma klubi mehed, kellele noorena vaatasime kõik alt üles.

Pere ja kogukond on nurgakivi

Vanemad on mind alati toetanud, et sporti teeksin ja isa on olnud ja on siiamaani tõeline spordifanaatik. Ma ei kujuta ette elu, kus mu isa oleks kunstnik või kirjanik, kellel spordiga suhet poleks. Kas see oleks ka mulle üle kandunud? Kodune tugi on üks olulisemaid nurgakive, et spordis kõvale tasemele jõuda. Minu kogemuse järgi on 90% lastevanematest, kelle laps trennis käib, väga huvitatud nende sportliku käekäigu üle. Võimaluste piires on vanemad maksnud laagrite ja varustuse eest. Väga palju on ka treener (Rein Pedaja) suutnud ära teha ning väga olulise panuse on andnud Roland Lessing ja Indrek Tobreluts, kes on mind laagritesse võtnud, varustust jaganud, mis neil üle on ja sõidutanud Otepääle treeningule.

Kogukonna tugi on Elvas tugev. Olla sportlane on prestiižne. Elva Suusaklubi siseselt leiti võimalused laagrite toetamiseks, varustuse täiustamiseks ja isegi taskurahaks stipendiumi näol. Viimase eest hoolitsesid Rein Pedaja ja Enno Kuldkepp. Selline žest raskel ajal jääb meelde ja väärib mainimist. Kaasaelajate roll innustab treenima ja rahvale pakkuma emotsiooni.

Oma pere loomisega pole mul kiiret olnud. Sporditegemise ajal olid mõned suhted, aga ei midagi nii tõsist. Fookus oli suunatud tulemuse peale, hiljem õpingutele. Nüüd treenerina töötades, näen, et olukord pole parem. Kui tööd korralikult teha, siis aega napib, et kvaliteetselt isa rollis olla. Mul on nelja-aastane poeg, kes elab Pärnus.

Kriitika ja närvikava

Mina polnud kuigi heal tasemel sportlane. Kui mul näiteks läksid Eesti meistrivõistlused hästi, sain küll kiita, aga jäin kahe jalaga maa peale, sest võistlus käib kogu maailma vastu ning seal on masinaklasse oluliselt rohkem.

Kriitika läks kõrvust mööda või oli kuulda harva. Pigem oli tunda toetust. Mõnel juhul jõuab kriitika ringiga sinuni ja seda juhtus paaril korral, aga kritiseerija ei teadnud olukorra tausta ning tegi kaks rumalat viga. Esiteks hakkas ta järeldama uurimata põhjust ning teiseks kõva häälega sellest rääkima.

Laskesuusatajal peaks olema tugev närvikava. See tuleb kasuks nii spordis kui tavaelus. Muretsemine asjade pärast, mis pole sinu kontrolli all, on täiesti mõttetu. Tihti on lihtne öelda, aga raske teha. Mulle tuleb ikka meelde hea näide, mida Tõnu Pääsuke rääkis laskesuusataja närvikavast:

Soomes oli tiitlitega pärjatud sportlaste ja spordijuhtide bankett. Tollal veel noor Vene laskesuusataja Sergei Tšepikov tuli oma kandikuga, mis sööki täis ja libises keset platsi külili ning tõmbas söögi omale peale. Kogu rahvas, kes saalis oli, vaatasid kohkunult, et oi jumal mis nüüd on juhtunud. Tšepikov oli püsti tõusnud ja öelnud rahulikul häälel, nagu midagi poleks juhtunud: “Aga mis te vaatate? Igaühel võib ju juhtuda”. See mees eksis ka lasketiirudes väga harva.

Olukorraga oli raske leppida

Minu kõige kaalukamad tulemused spordis on suvine juunioride MM teine koht sprindis 2007. aastal Otepääl. Võistlus toimus jooksult.

Aastal 2008 olin juunioride MMil suusarolleritel jälitussõidus kuues Ufaas. Talvistelt võistlustelt on parim koht 2005. aasta noorte MMi 22. koht individuaalvõistlusel ja lisaks neli täiskasvanute Eesti meistrivõistluste tiitlit.

Maailmakarika parim individuaalne koht on 77. Oberhofi sprindis.

Lõpetasin sporditegemise haiguse tõttu. Kui olin kaitseväes veredoonor, avastati mul viirushaigus. Selle raviks kulutasin aasta ning see ei andnud tulemust. Samal ajal olid treeningud suures osas pausil. Paar aastat hiljem sain paremate ravimitega haigusest võitu, aga liiga suured lüngad olid täita ja keskendusin juba õpingutele. Alguses oli väga raske olukorraga leppida, sest kujutasin ennast ikka ette sportlasena. Proovisin veel tagasi tulla, aga nooremad poisid hakkasid mööda minema ja sinna see jäi. Aktiivselt tegin sporti ikka edasi ja osalesin jooksuvõistlustel.

Kripeldama jääb võib-olla see, et ma oleksin pidanud noorena tugevamini harjutama. Ei julgenud unistadagi, et võiksin näiteks olümpiavõitjaks saada. Võib öelda, et hoidsin liialt oma nahka.

Mulle meeldib mu töö

Kui oled viis aastat ülikoolis õppinud treeneriks, siis ei näinud muud valikut ja ega ausalt ei oskakski midagi muud tahta. Olen olnud treener 11 aastat ja kõige tähtsam on minu jaoks, et saan teha seda, mis mulle väga meeldib – olla spordi juures.

Alustasin triatloni treenerina ja juhendasin noortekoondist neli aastat. Täiendasin ennast treeneritöös pidevalt ning muu hulgas osalesime nelja Eesti noore triatlonistiga ka Serbias rahvusevahelisel treenerite koolitusel 2009. aastal.

Olen treeninud ka Otepääl Audentese spordigümnaasiumi laskesuusatajaid ning laskesuusatamise Eesti noorte ja juunioride koondist. Alates 2023. aastast olen Eesti laskesuusakoondise teine treener. Lisaks juhendan Tartus noorte triatlonigruppi klubi tasandil. Mulle meeldib mu töö.

Minu andekamad õpilased triatlonis on Henry Räppo, Johannes Sikk ja Armin Angerjärv. Neid juhendab hetkel Marko Albert. Laskesuusatamises on Mehis Udam, kes saavutas 2021. aastal noorte MMil kuuenda koha. Lisaks on mul seal teisi pühendunud ja tublisid õpilasi, kes ei ole veel ennast realiseerinud. Elvas on Roland Lessing pannud laskesuusatamises käima vinge noorte grupi. Kindlasti kasvab sealt välja tugev põlvkond.

Nõuandeid sporditegemistes

Minu soovitused algajatele:

Ise pead tahtma paremaks sportlaseks saada. Usalda treenerit ja ära karda küsida. Tööd tuleb teha palju, kuid mõistlikult. Igal treeningul peab olema mõte.

Soovitused vanematele sportlastele:

Treener ei näe sinu sisse. Pead ennast sportlasena tundma õppima. Mingil hetkel võid tunda, et sa oled kõigist kõige targem, aga usu – sa pole. See on vaid ealine iseärasus, mis läheb mööda. Täida treeningpäevikut ja maga korralikult.

Soovitused lapsevanemale:

Ära ela üle enda tegemata tegemisi spordis laste peal välja. Ole toetav ja talitse ennast võistlusraja ääres. Kui me soovime, et meie laps jõuaks täiskasvanute klassi sportlaseks, siis lastespordi tulemused ei tähenda suures plaanis midagi, aga kui sa lapse läbi kõrvetad vaimselt, siis muutub see talle vastumeelseks ning ta lõpetab varakult.

Võiks teha Elva Gümnaasiumi Spordikooli

Elva spordielus jälgin põhiliselt laskesuusatajate käekäiku. Elva on spordilinn ja kui oleks rohkem fanaatikutest treenereid, siis saaks väga palju ära teha. Ma näen väga suurt reservi tekitada kool nimega Elva Gümnaasiumi Spordikool. Töötaks sarnaselt Audentese kooliga, kus noored saaksid kaks korda päevas treeningutel käia. Ei oleks mingeid pearahasid nagu spordiklubisüsteemis, vaid riiklik toetus. Noori suunataks erinevate spordialade juurde ning hiljem juba spetsialiseeruvad. See oleks kool, kuhu tahaksid noored üle Eesti tulla õppima ning kus on parimad tingimused ja treenerid. Polegi nii utoopiline.