Karel Pastarus. Foto: erakogu

Karel Pastarus
Sündinud 11. veebruaril 2008

  • Eesti meister suvises kahevõistluses M16 vanuseklassis 2023
  • Noorte Olümpiamängude 23. koht Lõuna-Korea Gangwon 2024
  • Kontinentaalkarika 40. koht Lillehammer 2025

Kahevõistlus tekitab tunde, et oskan lennata

Lapsepõlves olin väga aktiivne poiss, kes armastas avastada uusi asju mida teha ning sai ka tehtud igasuguseid lollusi, näiteks endal kääridega juukseid lõigata, mis tundus too hetk jube hea idee. Õnneks minu lapsepõlves polnud digiajastu veel alanud ning sai väga palju aega sõpradega mänguväljakutel mängides veedetud.

Kool ja sport

Esimesse klassi Elvas läksin 2015 sügisel peale Murumuna lasteaia lõpetamist. 2024, pärast põhikooli lõpetamist otsustasin minna Otepää Audentesesse, sest seal on võimalik paremini ühendada sporti ja õppetööd.

Senised kooliaastad on väga kiiresti möödunud. Kuni kuuenda klassini olin puhta viieline õpilane ning sealt edasi olen olnud nelja-viieline õpilane, kuna kool on tihti jäänud tagaplaanile laagrite, võistluste ja vähese viitsimise tõttu.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid mul vanemate sõnul siis, kui ma alles käima õppisin ja juba suusarajal esimesi samme tegin. Esimesse trenni läksin ma nelja ja poole aastaselt ning selleks osutus judo, sest paljud mu sõbrad käisid seal.

Olen väiksest peale väga paljusid erinevaid spordialasid proovinud. Esmalt läksin judo trenni, kus ma käisin üpris pikalt, umbes seitse aastat. Judo treeningud ehitasid mulle hea aluse teiste spordialade jaoks, kuna seal oli väga head füüsilist vormi vaja.

Kui ma olin kuue aastane, siis toimusid Sinilinnu juures Marumäe võistlused (Marumägi – mobiilne hüppemägi algajatele, kust saab teha kuni 3 meetriseid hüppeid) ning ütlesin emale, et tahan väga minna. Võistlustel saavutasin ma 3. koha ning sain kutse suusahüppe trenni oma praeguselt treenerilt Andrus Ilveselt. Kuna vahepeal jäi suur osa suusahüppe treeningutest ära selle tõttu, et treener pidi suurematega laagrites käima, siis pidin oma aktiivsuse ära kasutamiseks minema veel ühte trenni ning selleks osutus jalgpall.

Jalgpalli trenni läksin ma seitsme-aastaselt ning käisingi kuskil kaks aastat kolmes trennis korraga. Seda ma jõudsin teha niikaua kuni koolis hakkas raskemaks minema. Esimene spordiala mille otsustasin lõpetada oli judo ning umbes kaks või kolm aastat hiljem sattusin valiku ette – kas kahevõistlus või jalgpall? Kuna kahevõistlus tekitab mulle tunnet, et oskan lennata ning mulle üldiselt meeldivad individuaalsed spordialad rohkem, siis otsustasin kahevõistluse kasuks. Nüüdseks olen kahevõistlusega tegelenud peaaegu 11 aastat.

Üks huvitavamaid hetki, mida mäletada judo ajast on see, et läksin ükskord tatamile (matile) valmis, et maadlema hakata, kuid vastane oli nii ehmunud, et ei julgenud kohale tulla ja loovutas võidu sedaviisi mulle.

Jalgpalliga tegelemise ajast on kõige rohkem meeles 2018. aasta U11võistlustel sakslaste FC Bayerniga maha peeted lahing, mille me küll 1:2 kaotasime, aga mul õnnestus seal lüüa värav. Ja kindlasti ka Elva Cupil 2017 käärlöögist löödud värav, mille peale isegi vastasvõistkonna treener aplodeeris.

Sain ema nõusse

Tänu sellele, et ma ema üldse nõusse sain Marumäe võistlustele minema, olen ma praegu suunaga tippsportlaseks. Üldiselt on pere olnud väga toetav ja kaasaelav minu spordi tegevustele ning neil on suur osa minu praegusest sportlaskarjäärist kahevõistlejana. Väga suured kaasaelajad on ka mu vanavanemad ja sugulased, kes alati kiidavad ja toetavad, kui hästi läheb.

Minu jaoks on kogukonna tugi meeletult suur, kõik sõbrad ning tuttavad elavad mulle kaasa ja uurivad, kuidas mul spordiga läheb. Paljud vanemate sõbrad/töökaaslased kiidavad heade tulemuste puhul ning alati võib kuskilt kuulda, et keegi rääkis midagi head.

Eks igale sportlasele meeldib, kui neid kiidetakse, aga ma arvan, et see ei tohiks olla asi, mis mõjutab sportlast otsuste tegemisel ning ei tohi ka liiga uhkeks minna. Ka mulle meeldib, kui mu tulemused on piisavalt märgatavad, et saaks kiita. Kriitikat pole siiamaani minu spordikarjääris ette tulnud, aga ma olen sellega arvestanud, et ükskõik kui hästi sul minna võib, ikka on keegi kellel on midagi kritiseerida.

Minu suurimad eeskujud on hetkeseisuga Kristjan Ilves ja Jarl Magnus Riiber. Kristjani juures meeldib mulle see, et tal on olnud päris sarnane elu minuga nii palju kui ma tean. Jarli puhul meeldib mulle see, et ta on igas asjas maksimalist ning tahab domineerida igas asjas mis ta teeb.

Suhted on olulised, aga ise peab ka pingutama

Minu jaoks pole kunagi olnud raske siduda õppimist ja sportimist. Palju tuleb suhelda õpetajatega ning tuleb kindlasti häid suhteid hoida ning kindlasti ka ise pingutada iseseisva õppimisega.

Senises sportlaskarjääris on minu jaoks kõige kaalukamad tulemused noorte olümpiamängudel saavutatud 23. koht ja kindlasti kõige hilisem saavutus – Kontinentaalkarikasarja 40. koht, mis tähendab, et on täidetud olümpianorm.

Tulevikuplaanid on kindlasti kõvasti edasi toimetada kahevõistlejana ning pürgida maailma tipu poole samm-sammu haaval. Kaugemas tulevikus tahaksin kindlasti pere luua ning võib-olla kunagi ka oma meestejuuksuri salong avada. Huvi selle vastu tuli mul hobist, mille leidsin spordi ja kooli kõrvale. Nimelt 2023. aasta mais hakkasin sõpradel juukseid lõikama. See aitab mul viia mõtteid eemale treeningutelt ja koolist.

Vigastusi esineb mul õnneks pigem vähe, kasvu ajal tekkisid mul tihti põlvevalusid, mis selles vanuses on loomulikud. Nooremana olen ühe korra jala välja väänanud ja mõne sõrmeluu ära murdnud. Vahetevahel on tekkinud mõni liigesevalu või lihasvalu, millele olen kiiresti ka ravi saanud (massaaž, füsioteraapia). Viimasel ajal on olnud murekoht pigem tervisega, mis on nõrga võitu. Nimelt 2024. aasta ettevalmistusperioodil haigestusin angiini ning ettevalmistus jäi ka seetõttu poolikuks – jäi üks tähtis laager ära. Nüüd 2024 detsembrist saati olen võidelnud pideva nohu ja köhaga, mis tulenevad ilmselt ka sellest kurgu probleemist.

Kahevõistluse kõige huvitavamad hetked on olnud laagrid kus oleme maailma tippudega koos treeninud ja näinud kuidas nemad trenni teevad.

Jälgin Palju FC Elva tegemisi ning ka judo, kergejõustiku ja laskesuusatamise tegevustega olen kursis. Kõige rohkem jälgin ikkagi kahevõistleja Kristjan Ilvese tegevusi. Ma arvan, et siinsed sporditegemise tulevikuvõimalused oleks väga head, kui Elva vald saaks kõik lubatud spordirajatised ehitatud.